Annelinna märulid ehk "Avage, Eesti politsei!"

Siin majas on kogu aeg nii palju kära, kaklusi ja pidusid, et ei oska neid enam isegi eriliseks pidada. Sellepärast oli tänaõhtune korrakaitsjate visiit meie tagasihoidlikku taplushimulisse naabruskonda üsna üllatav. 

Lasen siis mina end parajasti rahulikult luuleinspiratsioonist kanda, kui keegi uksele koputab. Kuna meil ei käi tavaliselt keegi kunagi etteteatamata ukse taga, siis mõtlesime, et ju mängivad naabrid jälle oma veidraid müramänge.

Natuke tähelepanelikuks tegi asjaolu, et pärast mõningat kopsimist hakkas ukse tagant kostma fraase nagu: "Laske sisse, politsei!" ja "Avage uks, siin Eesti politsei!". Ilmselt need naabrid siiski polnud. Ja tohhoo tonti, ukse taga oligi hoopis üks politseinik, kes päris pikalt ja laialt meie naabrite kaklemisharjumuste kohta ja küsis muuhulgas näiteks seda, kas keegi on täna õhtul naaberkorteris appi karjunud. 

Kunagi tungles mu korteriukse taga terve rodu mõnusaid naabrimammisid, kes olid helded jagama oma äsjavalminud pirukaid, pannkooke või küpsiseid. Nüüd on mu ukse taga politseimundris mehed, kes tahavad teada, kas kõrvalkorteris on keegi nuga saanud või mitte. 

Varsti tulevad need mürakarud meile politseiga rääkimise eest raudselt kätte maksma, aga vähemalt teate siis, kust otsida, kui ma kadunuks jään.
***

UPDATE: Möödunud on 45 minutit ja politseibuss on endiselt maja ees. Tegemist on kohe mingi suurema aktsiooniga. Oi, kuidas ma igatsen nende naabrimammide jahuseid põllesid!