Tere, kool!

Kui A mind täna varahommikul autoga koju tõlkima viis, ristus meie trajektoor kahe koolijütsiga. Poiss ja tüdruk. Poiss oli vanem, nii umbes 3. klassist, ja tüdruk tõenäoliselt kooliteed alles alustamas. Ranitsad seljas, samm tõtlik, kõndisid nad üha edasi. Ja hoidsid käest kinni. 

Otsustasime A-ga, et nad on õde-vend. See oli ilus algus 1. septembrile, mis tähendab minu jaoks maka teise aasta algust ja viimast aastat tudengina. Õppurina üldse. Aasta pärast ma 1. septembril enam kooli ei lähe. Kurat teab, kuhu ma lähen, aga igatahes mitte kooli. See kurb tõsiasi jõudis mulle täna hommikul kohale. Seega meenutasin nostalgilisi hetki Alma Materi ja teiste väisatud koolide turvalises rüpes ja kui kiiresti nendega veedetud aeg läbi on saanud.

Et härdus minus juba võimust oli võtnud, tundsin endas sundi ka ülikooli avaaktust vaadata. Peab ütlema, et see oli raske, sest video hakkis metsikult ja alati katkes jutt just kõige olulisema koha peal. "Tehkem tulevikus nii, et aasta tähts...", "...kogemus...ütleb meile, et...", "Pidagem siis meeles, et...". Viimaks leppisin selle asjaoluga, sest kõned iseenesest olid seekord väga huvitavad. Või noh, see, mis nendest välja suutsin kuulata. Mulle meeldis tohutult haridusministri ettepanek muuta Tartu rassismivabaks linnaks. Arvestades vaenulikkust, millega eestlased on teise nahavärvusega välistudengeid kohelnud, on rassism igati õigustatud mure. Südame tegi soojaks, et ka kõrgetel kohtadel habet sügavatele inimestele sellised juhtumid märkamatuks ei jää. Teine pärl oli minu jaoks härra Noorkõiv, kes rääkis inimlähedaselt ja oma noore ea kohta äärmiselt paeluvalt Ukrainast, tõstatades küsimuse: Mida teha, et oleksime päästmist väärt? Miks peaksid riigid, kel on valida meie vabaduse ja enda heaolu vahel, valima esimese variandi? Soovitan väga seda kõnet lugeda siit.

Hästi vahva oli vaadata esmakursuslasi ja nende uudistavaid, tähtsaid ja ehk veidi murelikke nägusid. Kui kõik aktuse lõpus "Gaudeamust" laulsid, veeris mõni neist püüdlikult kavalehtedelt kaasa laulda, teine vaatas aga kimbatust tundes ringi. 
Jah, aeg on tõesti kiiresti läinud. 

Ilusat uue kooliaasta algust kõigile! Olgem rohkem!