Kolmapäeval tegin spontaanse reisi Haapsallu, et külastada maailma kõige armsamat vanaema. Istusin pärast loenguid bussi peale, sõitsin 4 tundi ja 15 minutit ning olingi kohal.
Magasin esimest korda üle pika aja kella 11ni ja sõin hommikusööki, millele isegi Rootsi laud alla oleks jäänud. Pärast seda, kui olin lugenud läbi terve hunniku kollast ajakirjandust ja vanaema oli mind seriaali "Pilvede all" tegelastega põhjalikult kurssi viinud, läksin jalutama.
Kolletab
Vanaema sõber Miku oma troonil istumas
Päikest täis
Neljapäeva pärastlõuna vanalinnas ei ole just hea viis inimestega kohtumiseks
Piiskopilinnuse varemed
Teel imedemaa poole
Ma olen Haapsalus elanud 10 aastat oma elust. Siin on alati rahu, millesugust pole kusagil mujal. Seekord ei võtnud ma isegi arvutit kaasa, et tavamaailmast üheks päevaks täiesti välja saada. Istun promenaadi ääres pingil ja kirjutan vahelduseks vanakooli meetodil ehk paberi-pliiatsiga.
Paremat kohta kirjutamiseks on raske ette kujutada. Mu kõrval kohiseb purskkaev, Tagalahes sulpsatavad kalad ja prääksatavad pardid. Selja taga laulavad linnud ja aeg-ajalt satub üks mesilane mulle liiga lähedale. Kajakad teevad oma kajakahäälitsusi, aga ühtegi inimest läheduses pole.
Teel mere äärde nägin oma kunagist klassivenda, nägin oma vana kooli ja õpilasi sealt väljumas ning mulle meenus aeg selles koolis.
Väiksena arvasin, et Haapsalu on üks Eesti suurimaid linnu ja olin selle üle uhke. Tegelikult on see Tartu kõrval tibatilluke ja nüüd olen uhke hoopis selle üle. On tore vaheldus, kui pead millegi eest maksmiseks poes kella helistama, et müüja kohale kutsuda. Sa ei helista siiski kella, sest müüja juba näeb sind ja hüüab nagu vanale tuttavale: "Oota, ma kohe tulen!". Kui terve tee vanalinna kõnnib su ees vaid üks inimene. Kui linna kommipoest astub suure kommikotiga välja väike poiss. Ja see hetk just praegu, kui üle vee lendavad häälekalt kaks luike ja parsatavad siis kõmaki! veepeeglile.
Pole valgusfoore, liiklusohtlikke olukordi, pole sireene ega kihutavaid kiirabibrigaade, pole järjekordi ega peretülisid, on ainult vaikus
ja rahu.
Mulle meeldib kiirus, kaos ja kohustused, mis mind Tartusse ootama jäid. Kui viibiksin Haapsalus liiga pikka aega, hakkaksin neid igatsema. Kuid üks päev absoluutses rahus on midagi, mida kõigil vahel vaja läheb.
See maja teeb alati hea tunde
Täna õhtul tähistame vanaemaga natuke tema ja vanaisa pulma-aastapäeva ning leotame veidi kärssasid. Siis ootab mind taas Tartu, kus juhtub alati palju rohkem.
Tartu on minu kodu. Haapsalu on minu mälestuste kodu. See on üks hea linn.
No comments:
Post a Comment