Vaesus pole see, kui sul pole raha, et osta endale saapaid või mantlit, mis sulle meeldib. Või see, kui sa ei saa endale lubada üle ühe korra aastas juuksuris käimist. Vaesus ei ole isegi mitte see, kui sul pole raha selliste asjade jaoks nagu nõudepesuvahend, majapidamispaber, kohv või ühekordne bussipilet. Ammugi pole vaesus see, kui sa vaatad poes mõnda veinipudelit ja pead tõdema, et sul jääb selle ostmiseks paar senti puudu. Või kui sul ei jäägi iga kuu pärast üüri, kommunaalide ja teiste arvete tasumist järele piisavalt palju raha, et end igasuguse keha ja vaimu hellitava toodanguga premeerida. Nope.
Ma arvan, et vaeseks võib end õigustatult pidada inimene, kellel ei ole söögi jaoks raha. Ja söögi all ei mõtle ma Caesari salatit või seafilee medaljone ananassi ja suitsupeekoniga. Ma pean silmas seda, kui kellelgi tuleb lugeda eurosente, ühe-, kahe- ja viiesendiseid selleks, et neist paki makaronide hind kätte saada. Keegi läheb poodi, ostab nende sentide eest paki kõige odavamaid makarone ja elab neist kolm päeva. Kõrvale joob ta tavalist kraanivett, makaronide peale paneb soola.
Keegi teeb nii iga päev.
Kui keegi kukub ja saab haava, mis nõuaks viivitamatult erakorralise meditsiini poole pöördumist, aga tal pole viit eurot, et seda luksust endale lubada.
Kui kellegi lemmikloom vajab teise linna otsa loomaarsti juurde viimist, aga takso jaoks pole raha.
Kui keegi kasutab valguse saamiseks toas elektri asemel küünlaid.
Kui keegi ei oska paremat sünnipäevakinki isegi oodata, kui seda on tavaline tort või kringel.
Siis võib see inimene öelda, et ta on vaene.
See on täiesti reaalne. Aga paljud inimesed ei koge sellist asja iialgi. Kui sellest rääkida, ahmivad inimesed õhku, kas tõesti nii saab üldse elada?
No comments:
Post a Comment