PARADOKSID

Kui kerjusest naisele
raha ei anna – 
ma ihnuskoi olen 
ja tõbras;
siis jälle mus liigagi palju 
on õrnust,
kui silitan 
koduta loomi.
Kui vaikides vaatan,
kuis kaklevad noored – 
passiivne ma olen
ja arg;
kui vahele astun,
siis hinnangu saan:
etskae, mis jube
bravuuritar! 
Kui samakat proovida soovin – 
ma naiselik pole
ja hea;
heledad juuksed kui katavad pead – 
olen mõttetu 
stereotüüp. 
Kui vabalt ma ütlen,
mis peidus on hinges,
siis otsin ma tähelepanu;
kui mõtteid ja soove 
ma endale hoian,
siis nõuan ma tähelepanu. 
Olen enesekiitja 
ja edev kui parun,
kui arvama juhtun 
end heaks;
kui oma halba 
ma näitama peaks,
siis kerjan ma tähelepanu.
Kui tervitan kadund kamraadi – 
mul raudselt
on midagi vaja;
kui temast väljagi üldse ei tee – 
võib olla,
et nutma ta ajan.