Staari elustiil tähendas, et korraldajad olid meile igaks päevaks ka hotellis hommikusöögi orgunninud. Restoranist leidsin eest juba Monica, kellega koos sõime, aga hoidsin kellal silma peal ja lahkusin aegsasti, et jõuaks veel enne järgmist, kell 11 algavat esinemist pesemas käia ja end ilusaks teha. Hommikusööki käisin üldiselt ikka niimoodi otse voodist söömas, et uhke hotelli kaunitest ärimeestest-naistest külalised kindlasti mõtlesid, kuidas säärane tuust endale niisuguse ööbimiskoha luksust üldse lubada saab :D
Järgmine esinemine toimus
samuti kirjanike liidu majas, sedapuhku teisel korrusel White Hallis. See kujutas
endast rahvusvahelist konverentsi eri riikide luuletajate vahel, kõik me olime
saanud varem ülesande kirjutada lühike raport teemal “Signs of Times in Poetry”.
Esineti kõiksugu huvitavatel teemadel, toodi tsitaate filosoofiast ja kultuuriteooriast,
mõni jõudis isegi mütoloogiani, tõlgendusi leidus väga erinevaid. Ma ise kajastasin
peamiselt kahte teemat, milleks olid interneti mõju (iseäranis noortele) ja ühiskondlikult
tähtsad teemad luules (LGBTQ+ õigused, feminism, rassism, kliimamuutused, sõjad
jne).
Osalejate seas oli igas
vanuses ja soos poeete: Leedust, Poolast, Jaapanist, Ukrainast, Rumeeniast, Prantsusmaalt
ja mujalt. Meil oli seal mikrofonid ja kõrvaklapid, kuhu jooksis kahe tõlgi sünkroontõlge,
juhuks kui kõneleja juhtus rääkima keeles, mida keegi ei adu. Ma timmisin
kõik etteasted muidugi selles masinavärgis inglise keele peale. Tõlgid istusid samas
ruumis eraldi kabiinis ja olid väga tublid.
Pärast konverentsi kogusime end mõniteist minutit oma hotellitubades, et edasi minna kunstimuuseumi, kus meil oma luuletajate seltskonnaga esinemisi plaanis polnud, küll aga ootas meid seal kohtumine Vilniuse linnapeaga ja pärast väike mõnus sotsialiseerumine-lõunasöök muuseumi hoovis. Jõudsin sellele üritusele veidi liiga vara kohale, sest sain kellaaegadest valesti aru, sestap olin üsna ärevil, kui tükk aega kahe võõra inimesega tühjas muuseumis istusin :D Üks võõras proua istus varsti mu juurde ja oskas isegi inglise keelt, sest tuli välja, et tegu on tõlkijaga. Seal pidigi hakkama mingi Leedu luuletajate-tõlkijate auhinnaüritus, kuhu meiegi siis kutsutud olime. Igatahes rääkis proua oma huvitavast elust, ta oli lisaks Leedule elanud ka näiteks Siberis ja Portugalis. Kui ürituse alguseni jäi vaid kümme minutit, olin ikka juba üsna mures, aga kohe saabusid ka Indre, Monica, Yuki ja teised ning (õige!) ürituski algas. Leedu keeles rääkiva linnapea ja laureaatide jutust ma muidugi eriti aru ei saanud, aga vahepeal võis nautida kahe puhkpillimängija kauneid etteasteid ja Indre esitles meid ükshaaval Poetry Springi väliskülalistena ka, nii et vahepeal sai kohalt tõusta ja rahvale lehvitada. See tädi, kellega alguses sõbrunesin, pälvis ka tähtsa auhinna, olin oma uue sõbra üle uhke. Muu hulgas kuulsime korduvalt selgeksõpitud leedukeelset sõna, mida saime noil päevil korduvalt kasutada: ačiū! (tõlkes „aitäh“).
Kui ürituse ametlik osa lõppes, suundusimegi kõik tagahoovi, kus aitasin võõrastel prouadel tuvastada alkoholivabu jooke, sõin ohtralt suupisteid ning sõbrunesin rohkem prantsuse poeedi Yekta ja jaapani poetessi Yukiga, aga kaua me seal polnud, sest õhtul ootas ees veel üks esinemine, enne mida tahtsime kõik veidi hotellis valmistuda.
Kolmas esinemine toimus jällegi
kirjanike majas, aga alumise korruse saalis, mis ei jäänud muidugi kuidagi alla
ülejäänud hoone suurejoonelisusele. Esinemine oli iseenesest üsna sarnane eelmise
päeva omale: lugesime kõik enda originaalkeelseid tekste, millest leedu tõlkijad
omakeelse (raamatu)versiooni ette kandsid. Seekord saime esinemiseks pisut
vähem aega, sest kui eelmine päev olime esinenud vaid neljakesi, siis neljapäeval
astusid lavale kõik külalised. Nagu eelmine päev, võtsin nõuks esineda
võimalikult palju peast. Iseenesest pole laval üles astuda raske, minu jaoks
tuleb peamine väljakutse just sellest, kui peab oma tekste peast ette kandma.
Tegelikult ju otseselt ei pidanud, teised lugesid suuremjaolt ikka alati paberilt. Aga
nagu olin alguses otsustanud olla luuletustega veits rebel, otsustasin
ka, et panen end selle reisi ajal proovile, esinen peast ja vaatan, kuidas
läheb. See tasus igati ära, sest aeg-ajalt patsutasid teised poeedid ikka õlale
ja tunnustasid selle eest, et mul tekstid peas on. Samas, kui oled mõnda teksti
ikka juba nii palju varem esitanud, siis eks ta paratamatult ikkagi pähe kulub, mistõttu tegelikult mingit suurt tööd lavamaterjali päheõppimisega enam polnud. Eriti
lahe oli see, et Yekta Prantsusmaalt mängis lisaks oma luuletuste esitamisele
klaverit, mis kõlas imeliselt.
Tore, et taas oli mulle kaasa elama tulnud üks teine naine Vilniuse saatkonnast, kellega pärast veel mõnusalt juttu ajasime. Mõnus, et publikus istus vähemalt üks inimene, kes mu eestikeelsetest tekstidest tõlketagi aru sai. Hiljem oli meile kirjanike maja ülemisel korrusel äärmiselt rikkalik õhtusöök korraldatud, seda nautisime kohe tükk aega. Söömaaega saatis taas Yekta klaverimäng, minu lemmik oli “Troonide mängu” põhimeloodia. Ühtlasi jõudsime rumeenlase Monicaga üsna sügavate teemadeni, rääkisime meestest, suhetest ja karjäärist ning niisugused avameelsed vestlused võõraga polnud üldse kuidagi kummalised, sest nagu juba varem välja tuli, on Monica (täitsa ametlikult) dialoogispetsialist. Kui ta on minust ca kümme aastat vanem, saime Poetry Springi ajal väga headeks sõpradeks, üks osaleja ütles, et oleme “seltskonna beibed” :D
Kui rahvas laiali vajuma hakkas, otsustasid beibed, et kojuminekuks on veel vara, seega jalutasime kuni päikeseloojanguni Vilniuse peal, külastasime ühte kaunist parki, tegime turistipilte ja tundsime rõõmu, et ei ela kortermajas, kust kostis VÄGA valjut klubimuusikat ja tundus toimuvat midagi ülekäte läinud korteripeo laadset.
No comments:
Post a Comment