Järjekordne "luuletaja Kuldmunal" postitus

Eile osalesin enda neljandal Kuldmunal ehk aasta oodatuimal auhinnagalal, kus selgitatakse välja parimad reklaamitegijad. See üritus on alati minu jaoks natuke ime: kõik see glamuur, esinejad, lavasõud, tulemöll, kuldsed konfetid, vein, peened suupisted ning ca 500 loovinimest, kelles on nii kuradi palju annet. 

Esimesel aastal vaatasin seda kõike, silmad ümmargused peas, praeguseks olen ma asja natuke rohkem jagama hakanud. Iga aastaga on aina rohkem sõpru ja tuttavaid, keda tervitada ning kellega juttu rääkida, ning ilmselt see ongi minu jaoks kõige suurem pluss. Muidugi on alati rõõm oma agentuuri pärast, kui õnnestub peolt mõne munaga lahkuda - seekord pälvisime neid suisa kümme tükki. Ja kuna agentuuris töötades on minust ajaga tõeline reklaamifänn saanud, on alati nii huvitav vaadata, milline siis on žürii arvates praegu hea reklaam. 

Tundsin siiski vahepeal neid inimesi vaadates ja nendega rääkides, et ma ei ole päriselt nagu nemad. Kui palju sõpru mul seal ka poleks, olen ikkagi luuletaja reklaamiinimeste peol. Aga meid ühendab loovus ja armastus selle kasutamise vastu. Seega käin nendel pidudel edasi, jälgin neid andekaid, ilusaid, mängulisi ja loomingulisi inimesi. 

Ning loodan, et midagi jääb külge. 

Rubriigist "Reklaamiagentuuri randoomsused"

Istud tööd tehes oma laua taga, sulle läheneb teise agentuuri loovjuht ja palub endaga kaasa tulla. 

Kuklamodelliks. 

#emamupeaonkuulus

Kuidas reklaamiagentuuris kirjutajaid motiveeritakse

Projektijuht sisuloojale: "Kui sa aitad mul selle krõpsupaki kohta postitused kirjutada, siis see pakk on sinu."

Meenutades aastat 2018 (isiklikus plaanis)

31. detsembril, uue aasta hakul, muutun alati veidi mõtlikuks ja analüüsin seda, mis möödunud 365 päevaga toimunud on. 

2018. aasta oli võitude ja kaotuste aasta, millest jäävad meelde tugevad emotsioonid - nii negatiivsed kui ka positiivsed. Kaotasin kaks lähedast, kellest ilmajäämist poleks ma isegi kõige hullemates unenägudes ette näha suutnud; kuid sain kinnitust, et kui nii valusalt võetakse, siis varem või hiljem ka antakse: keegi, keda on just sel hetkel vaja, kes oskab öelda õigeid asju, tõmbab sind august välja ja kes võib-olla jääb natuke kauemaks. Loota võib. 

Täitus üks minu eluunistustest ja ilmavalgust nägi mu esimene raamat: luulekogu "Paradoksid", mis tõi mulle raskel ajal palju rõõmu ja mille esitlustega nägin, kui palju armastust minu ümber on. Lisaks kutsus härra Kõomägi mind sel aastal kampa lööma projektis "Eesti Novell", mille esimesest teosest "Eesti Novell 2018" võib leida ka minu novelli "Elajad". See teos andis mulle mõtte luua enda novellikogu, millega on mind lubanud aidata ka mõni mu suurimatest eeskujudest. Sel aastal kohtusin neist mitmega ning olen tänulik, et nad mu vastu nii head on olnud.

Väljaspool Eestit ma väga reisimas ei käinud, Eestis külastasin aga mitmeid uusi ja huvitavaid paiku ning veetsin päris palju aega erinevates maakohtades. Kuna suur osa sellest aastast möödus minu jaoks üsnagi raskelt, tundsin, kuidas looduses viibimine rahustab ja aitab asjad perspektiivi panna. Seoses nende elu õppetundidega toimus minus mingi pööre, midagi minus suri ja mingi osa muutus tugevamaks, ning arvan, et see kõik tegi mind mingil määral külmemaks, konkreetsemaks ja jõulisemaks ebaõiglusega võitlemisel. 

Armastan endiselt oma alati üllatusterohket tööd reklaamiagentuuris, pere ja sõpradega koos veedetud aega ning kirjandus6htut "Viimane neljapäev", mille korraldusmeeskonnaski sellest aastast tegutsen. K6vni rahvas inspireerib ja toetab ning on tõeline au selliste inimeste sekka kuuluda. 

Uuel aastal on puhumas uued tuuled nii mõnelgi rindel. Tuleb ainult olla piisavalt julge, et plaanid teoks teha. 

Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust, mu kallid!

Paar mõtet jõulueelsest ajast

See sagin ja rahvamassid, mida enne jõule poodidest leida võib, ei kuulu kindlasti mu lemmikute sekka, aga ilma nendeta vist ei saaks. Minusuguse šoppamist mitte armastava inimese jaoks on jõulueelne kingiotsing tõeline väljakutse. Ometi püüan seda igal aastal siiski südamega teha (kuigi heal juhul alustan nädal enne jõule) ning võimalikult valutult ja kiiresti leitud aaretega koju pöörduda. Tänuväärsed on inimesed, kes ütlevad alati, mida jõuludeks tahavad, see teeb kingiralli lihtsamaks ja aitab vältida mõttetute esemete soetamist. 

Ometi võib jõulueelsest ajast leida ka palju head. Oskuslikult kaunistatud kuusk kontoris, jõululaulud, glögi, mandariinid, šokolaad, piparkoogid ... Töö-jõulupeo kui aasta ilusaima peo ootus, võimalus paar päeva hiljem natuke aega perega veeta ja kõigile kohustustele öelda: sorri, jõulurahu. 

Reedel käisime Karliga Raekoja platsil kuuske vaatamas. Kuusk, need väikesed jõululaada putkad ja üks minibussiga ringisõitev jõuluvana tekitasid tõelise jõulutunde. Kogu seda ilu oli pildistamas nii palju inimesi, et see pani meid mõtlema, kui mitme pildi taustal me pärast figureerida küll võisime. (Muidugi kõige töllakamate nägudega, nagu selliste kogemata-pealejäämiste puhul ikka.) 

Hiljem läksime ühte aeda noori luuletajaid kuulama. Lõke põles, noor luuletaja istus ja luuletas, eemal pakuti hõõgveini ja teed, kindad olid käes, põsed punased. Olen tänulik, et mu ümber on inimesed ja nii palju armastust. 

Lõpetuseks üks vanem, aga praegusesse aega hästi sobiv tsitaat.

K: "Ja siis 1-aastane Ottoke vaatas ka jõuluturul ringi."
M-L: "Ma loodan, et mitte üksi ..."
K: "Ei ... Ta oli seljakotis."

Dolce vita vol 8

Vabal ajal õpin kohalikes kõrtsides keerutamist, sõbrustan staarkirjanikega, karjatan ilusaid pruune lehmi ja lasen töökaaslastel endale riideid selga panna.

Praegune absoluutne lemmikkoht: töö juures.

Hea reede algus on see, kui vanem naiskolleeg tuleb mõõgaga tööle :)

Dolce vita vol 5

Vabal ajal vaatan, kuidas inimesed kuivatatud kaheksajalgu söövad, mängin Tartu söögikohtades kohutavalt halvasti viiulit, istun võõraste vanglatöötajate autodesse ja pildistan kajakaid.

Öökapile on hakanud ilmuma uut liiki teosed

Aga näiteks see siin on vägagi asjalik.

Dolce vita vol 4

Vabal ajal räägin loovjuhtidega vegantoidust, aitan emal õppida kooliks ingliskeelseid sõnu nagu "karpaalkanali sündroom" ja "tõstetud WC-pott", harjutan kätt copywriter'ina, teen töökaaslastele sotsiolingvistilisi ettekandeid, näen hingekriipivad unenägusid ja otsustan, et siis parem ei maga, ostan pereliikmetelt kingi ja loen meestele kirjutatud raamatuid.

Veresaunu, taskuhäälinguid ja võistluseid

Viimased viis päeva algasid laupäevaga, mil tähistasime oma koduvabariigi 100. sünnipäeva. See päev oli iseäranis meeldejääv aga sootuks teisel põhjusel. Sest ei tule just tihti ette, et ootad sellisel aatelisel päeval tund aega köögiaknal kiirabi, kes peaks haiglasse võigast peahaava õmblema viima ühe su pereliikmetest. Pärast nelja õmblust ta aga naaseb ning presidendiball ja sulnis kvaliteetaeg perega sisustavad õhtu kurioosumist sõltumata. 

Pühapäev kuulus suures osas Kadrioru kunstimuuseumi meemivõistluse auhinnatseremooniale, kus mul oli au konkursivõitja saatjannaks olla :D

Esmaspäeval osalesin oma elu esimeses podcast'is. Mul on hea meel, et Karl minuga pärast Viimast Neljapäeva ühendust võttis ja mind niimoodi ootamatult endaga rääkima kutsus, oli üks igati inspireeriv ja tuge andev jutuajamine. 

Teisipäeval saatsin ära selle nädala esimese võistlustöö, mille eesmärk oli tõlkimine.

Eilne möödus täielikult nädala teise võistlustöö tuules, mille eesmärk oli kokku panna ja luua asjakohane reklaamikampaania. Täna hommikul sai asi asjaosalistele saadetud ning pärast seda saatsin ära nädala kolmanda võistlustöö, mis nägi ette luuletamist. 

Selle kõige keskel olen olnud kohutav lähikondlane ja ignoreerinud oma kaugelt külla tulnud sõbrannat niivõrd, et ta on sellest Instagrami video teinud, aga teadupärast hüppab Murphy alati juurde siis, kui täheldab, et elu hakkab mugavaks minema.

Jõuluteemalisi mõtteid ja natuke vanamoeline duckface ühest õhtust, kui olid juuksed

Käisime täna viimaseid jõulukinke ostmas. Olen alati olnud üks neist, kes päev enne jõululaupäeva palavikuliselt mööda poode traavib. Et šoppamine ei kuulu kindlasti mu lemmiktegevuste alla, püüan alati kingirallit võimalikult kaua edasi lükata, kuni üks hetk enam lükata ei anna. Võtsin pikalt hinge, aga nüüdseks on kõik kingid olemas ja pakitud, ning tegelikult polnud olukord sugugi nii hull, kui ootasin. Avastasin täna midagi päris ootamatut: inimesed on jõuluajal tegelikult isegi lahked. Jah, neid on palju, jah nad on kõik päev enne jõule oma kingiotsinguis sama ärevuses kui sina, aga te olete selles jamas koos. Lõppude lõpuks püüavad kõik lihtsalt oma ostud võimalikult stressivabalt ära teha, et saaks järgmiseks paariks päevaks aja maha võtta ja perega praekapsast süüa. 

Ometi pani see palavus, rahvamassid ja noh, ütleme ausalt välja - stress - mõtlema, et äkki ei peaks laskma end selle tarbimishullusega kaasa tõmmata. Näiteks mitu minu töökaaslast on öelnud, et nende peres tehakse loosipakid ja kõigil tuleb teha vaid üks kingitus - see oleks tegelikult mõistlik. Ning mõnede mu tuttavate seas ei tehta üldse materiaalseid kingitusi, vaid näiteks annetatakse raha. Loomade varjupaigale, vähiravifondile, tuttavale pensionärile. Miks mitte mõni aasta hoopis sellist lähenemist kasutada?

Aasta 2017 on olnud huvitav. Selle märksõnadeks võiks ehk olla praeguseks asendamatud uued tuttavad, julged otsused, natuke südamevalu, üllatused ja mõne väga olulise eesmärgi täitumine. Esimest korda ilmusid Värskes Rõhus mu luuletused ja nüüd talvel ka novell "Elajad", seda ootasin väga. Kirjanduslikult oli hea aasta ka rohkete esinemiste tõttu erinevatel luuleüritustel, lisaks suhtun tänuga võimalusse veeta nii palju kvaliteetaega teiste kirjandusinimestega. 

Veebruaris kolisin Pelgulinnast Kristiinesse, see läks kuidagi kiiresti ja justkui transis. Kuigi Telliskivi ja Kalamaja lähedus meeldis mulle, armastan siinset vaikust (noh, vähemalt suuremat vaikust kui seal) ja Mustamäe tulesid, mis mu aknast öösiti paistavad. 

Naudin jätkuvalt tööd reklaamiagentuuris ja näib, et ajaga hakkavad reklaamidki minusse kinni kasvama, saades osaks minust. Mu ümber on iga päev kõige loomingulisem ja inspireerivam seltskond üldse, kes õpetavad palju nii reklaaminduse kui ka elu kohta. Olen väga tänulik, et agentuur on mind pärjanud aasta Kullatüki tiitliga, see auhind, mille üleeile meie jõulugalal sain, teeb 2017nda veelgi meeldejäävamaks. Lisaks kinkis üks meie tore klient mulle noa, mis on ka suht cool :D

Nuga, millega pidavat olema hea ka "juurikaid" hakkida

Mulle kui inimesele õpetas 2017. aasta ilmselt kõige enam seda, et:

1. Kõigile ei saa meeldida.

2. Kui inimene näitab järjekindlalt, et sa ei meeldi talle, siis usu teda, mitte ära arva, et see läheb mööda. Inimesed ei muutu üleöö, ja 180 kraadi. 

3. Veeda aega inimestega, kellele sa meeldid, kes panevad sind ennast hästi tundma, kes kohtlevad sind kui endaga võrdset, sest lõppude lõpuks oleme kõik võrdsed. 

4. Ära lase end halvasti kohelda. Enese eest seismine on midagi, mida ma pole kunagi hästi osanud, aga mille suutmine on igaühele hädavajalik ja väärikuse küsimus. 

5. Ole julge. Võta riske ja tea, et vahel on tarvis hüpata pea ees vette tundmatus kohas. Mugavustsoonist väljumise tulemusena võib sündida palju head.

6. Ära otsi ideaalseid inimesi, neid pole olemas. Tea, et inimestel on vigu, nagu ka sul endal, ning ära oota kelleltki rohkem kui ise pakkuda suudad. 

Soovin teile rahulikku jõuluaega, natuke väljateenitud puhkust ja mõnusat tagasivaatamist möödunud aastale. 

Alati teie
M-L

Dolce vita vol 2

Vabal ajal söön kannikesi, püüan saada kodu temperatuuri 17 kraadist kõrgemale, joonistan sekretärile salvrätipakke ja laenutan raamatukogust Jungi teoseid.

Rubriigist "Töö reklaamiagentuuris"

Kui vajutad Youtube'is "jäta reklaam vahele", et hakata teist reklaami vaatama.

Inside-naljad tööl

Kolleeg teisest agentuurist: "Tšau, sa oled täna Mari-Liis vä?"

Reedel mängib reklaamiagentuuris Iggy Pop, keegi laulab kaasa, keegi nokitseb mõne kujunduse kallal, keegi loeb pakendeid ja kõik on kuidagi nii tšill. 

Jõel elab rahu ehk kontoriinimesed said parvetama

Reedese päeva veetsin oma tööperega Emajõel parvematkal. Parvesid oli kaks. Meie parvel voolas veini ja naiste jutuvatra. Selle kõigega tüürisid kindlal käel parvemaja poole kaks meessoost kaptenit, kes rooli mõneks ajaks ka siinkirjutava naisterahva kätesse usaldasid. Minu tüürimisoskust arvestades oli muidugi äärmiselt tänuväärne, et ma parve kogu reisi vältel juhtima ei pidanud. Teine veesõiduk oli täidetud vaid meie meestega, kelles tõi reis välja metsikud mereröövlid.

Koerafännid ootavad parveleminekut (U. V)

Selle aasta ilusaim parvetamisilm

Piraadid vallutusretkel

Enne parvemajja jõudmist hiivasime end kaldale ka ühe mahajäetud majapidamise juures. Seal elanud mees oli surnud (ainuke inimene selles piirkonnas) - see asjaolu ja asukoha tsivilisatsioonitus tekitas üsna õõvastava tunde ning lõi sobiva atmosfääri mõne eestimaise õudusfilmi tarbeks. Täpselt nagu "Vale pööre", kus keerad natuke õigest teest kõrvale ja siis leiad sellise koha. Roostetanud tööriistad, aknast paistvad nõudepesuvahendid ja pesupulbrid, endiselt pesunööril rippuvad sokid ja pooleli olev ajaleht köögilaual. Saunauks oli lukus ja avanes võtmega. Julgesime E-ga sinna lõpuks sisse minna, kellegi marineeritud ajusid või maharaiutud jäsemeid õnneks ei leidnud.

Vale pööre (U. V.)

 Ööbimiskoht ehk elu keset jõge (U. V)

Suveõhtu idüll (U. V.)

Õhtul, kui päike loojuma hakkas, läksime M-ga kanuuga sõitma. Hea oli nautida keset laia jõge absoluutset vaikust, linnulaulu ja muid loodushääli samasuguse kunstihingega nagu mina, kellega sai lisaks kõiksugustel vaimsetel teemadel räägitud. Pärast kanuusõitu aerutasime tagasi parvemajja, kus hüppasime saunast jõkke ja jõest sauna ning seega sai tänavusel suvel ka esimest korda ujumas käidud. 

Õhtu lõppes muidugi mõista tantsu ja bondimisega.

Järgmise päeva hommikul saime pannkooke ja kohvi. Seejärel pakkisime end veidi väiksema seltskonnaga mootorpaati ja kihutasime mööda jõge tagasi parvesadamasse, et õigeks ajaks tagasi Tallinnasse jõuda. Parvega tagasi sõitmine oleks võtnud ilmatuma aja, seega oli mootorpaat kiire lahendus. Taevasse tõusev päike, sile järv, kiirus, päästevest, veepritsmed näol ja tuul juustes tekitas mus romantilise kujutluspildi, et olen merehädaline, kes on uppuvalt laevalt või üksikult saarelt päästetud ja kihutab nüüd turvaliselt uue alguse poole :D

Tallinnasse jõudsime oma autoseltskonnaga täiesti õigel ajal, kusjuures sain veel mugavalt Tallinna Ülikooli juurde ka, et seal järgmise päeva kontserdiks orkestriga proovi teha.

Suvi on alanud!

* Kõik need parema kvaliteediga pildid on teinud meie agentuuri auväärt loovjuht härra U.V. 

Elu teine puhtalt munadele pühendatud õhtu

Reedel sai taas külastatud aasta glamuurseimat reklaamiüritust Kuldmuna. Kõikjal, kuhu silm ulatus, olid kaunid reklaamiinimesed, maani kleidid, ülikonnad, sädelus, veinipokaalid ja rohkelt auhindadena välja antavaid praemunakujutisi. Õnneks sai meiegi laud õhtuga teemakohaseks ja E-ga huuli värvima minnes tuli tühjast lauast lahkudes väärtuslikud auhinnad igaks juhuks salvrättide alla peita.

Kirjutasin vist juba eelmisel aastal sama üritust kajastades, et poleks kunagi uskunud end tööle asuvat reklaamiagentuuris. Kuid mul on nii hea meel, et olen sellest maailmast siiani osa saanud, loomingulisest õhkkonnast, mõttevabadusest ja sellest, kuidas isegi mitmed konkurendid pole tegelikult konkurendid, vaid sõprusringkond, keda ühendab armastus reklaamide vastu.

Afterparty jätkus "Paaris veinis" ja kella 4 ajal linnast koju sõites sain ürituse muljeid jagada ühe mõistva taksojuhiga.

Elagu reklaamid!

Miks naistepäev hea on

Reet lõunapausi ajal: "Sõbrapäeval ... noh, võib-olla sul pole sõpru. Aga naine oled alati."

Tore tõdeda, et meil on agentuuris mehed, kes suudavad isegi talvel kusagilt sirelid välja võluda ja nendele lisaks üllatada mehise ühislauluga. 

Eesti naine on tugev. Tänapäeval lükkab ta ühe käega lapsevankrit, teises kannab raskeid toidukotte, peas aga mõtteid homsest koosolekust või doktorikraadi kaitsmisest. Tõeline naine on habras, aga kindlameelne; võrgutav, kuid väärikas; graatsiline, aga pühendunud ning rahulik ja tasakaalukas, kuid alati võitluseks valmis. Õrn kui suudlus, seisab ta kindlalt, jalad Eestimaas, lootes, et on inimesi, kes oskavad teda hinnata.

Eesti mees ei näita seda tihti välja. Aga tegelikult ta oskab küll.