Paar mõtet jõulueelsest ajast

See sagin ja rahvamassid, mida enne jõule poodidest leida võib, ei kuulu kindlasti mu lemmikute sekka, aga ilma nendeta vist ei saaks. Minusuguse šoppamist mitte armastava inimese jaoks on jõulueelne kingiotsing tõeline väljakutse. Ometi püüan seda igal aastal siiski südamega teha (kuigi heal juhul alustan nädal enne jõule) ning võimalikult valutult ja kiiresti leitud aaretega koju pöörduda. Tänuväärsed on inimesed, kes ütlevad alati, mida jõuludeks tahavad, see teeb kingiralli lihtsamaks ja aitab vältida mõttetute esemete soetamist. 

Ometi võib jõulueelsest ajast leida ka palju head. Oskuslikult kaunistatud kuusk kontoris, jõululaulud, glögi, mandariinid, šokolaad, piparkoogid ... Töö-jõulupeo kui aasta ilusaima peo ootus, võimalus paar päeva hiljem natuke aega perega veeta ja kõigile kohustustele öelda: sorri, jõulurahu. 

Reedel käisime Karliga Raekoja platsil kuuske vaatamas. Kuusk, need väikesed jõululaada putkad ja üks minibussiga ringisõitev jõuluvana tekitasid tõelise jõulutunde. Kogu seda ilu oli pildistamas nii palju inimesi, et see pani meid mõtlema, kui mitme pildi taustal me pärast figureerida küll võisime. (Muidugi kõige töllakamate nägudega, nagu selliste kogemata-pealejäämiste puhul ikka.) 

Hiljem läksime ühte aeda noori luuletajaid kuulama. Lõke põles, noor luuletaja istus ja luuletas, eemal pakuti hõõgveini ja teed, kindad olid käes, põsed punased. Olen tänulik, et mu ümber on inimesed ja nii palju armastust. 

Lõpetuseks üks vanem, aga praegusesse aega hästi sobiv tsitaat.

K: "Ja siis 1-aastane Ottoke vaatas ka jõuluturul ringi."
M-L: "Ma loodan, et mitte üksi ..."
K: "Ei ... Ta oli seljakotis."

Jõuluteemalisi mõtteid ja natuke vanamoeline duckface ühest õhtust, kui olid juuksed

Käisime täna viimaseid jõulukinke ostmas. Olen alati olnud üks neist, kes päev enne jõululaupäeva palavikuliselt mööda poode traavib. Et šoppamine ei kuulu kindlasti mu lemmiktegevuste alla, püüan alati kingirallit võimalikult kaua edasi lükata, kuni üks hetk enam lükata ei anna. Võtsin pikalt hinge, aga nüüdseks on kõik kingid olemas ja pakitud, ning tegelikult polnud olukord sugugi nii hull, kui ootasin. Avastasin täna midagi päris ootamatut: inimesed on jõuluajal tegelikult isegi lahked. Jah, neid on palju, jah nad on kõik päev enne jõule oma kingiotsinguis sama ärevuses kui sina, aga te olete selles jamas koos. Lõppude lõpuks püüavad kõik lihtsalt oma ostud võimalikult stressivabalt ära teha, et saaks järgmiseks paariks päevaks aja maha võtta ja perega praekapsast süüa. 

Ometi pani see palavus, rahvamassid ja noh, ütleme ausalt välja - stress - mõtlema, et äkki ei peaks laskma end selle tarbimishullusega kaasa tõmmata. Näiteks mitu minu töökaaslast on öelnud, et nende peres tehakse loosipakid ja kõigil tuleb teha vaid üks kingitus - see oleks tegelikult mõistlik. Ning mõnede mu tuttavate seas ei tehta üldse materiaalseid kingitusi, vaid näiteks annetatakse raha. Loomade varjupaigale, vähiravifondile, tuttavale pensionärile. Miks mitte mõni aasta hoopis sellist lähenemist kasutada?

Aasta 2017 on olnud huvitav. Selle märksõnadeks võiks ehk olla praeguseks asendamatud uued tuttavad, julged otsused, natuke südamevalu, üllatused ja mõne väga olulise eesmärgi täitumine. Esimest korda ilmusid Värskes Rõhus mu luuletused ja nüüd talvel ka novell "Elajad", seda ootasin väga. Kirjanduslikult oli hea aasta ka rohkete esinemiste tõttu erinevatel luuleüritustel, lisaks suhtun tänuga võimalusse veeta nii palju kvaliteetaega teiste kirjandusinimestega. 

Veebruaris kolisin Pelgulinnast Kristiinesse, see läks kuidagi kiiresti ja justkui transis. Kuigi Telliskivi ja Kalamaja lähedus meeldis mulle, armastan siinset vaikust (noh, vähemalt suuremat vaikust kui seal) ja Mustamäe tulesid, mis mu aknast öösiti paistavad. 

Naudin jätkuvalt tööd reklaamiagentuuris ja näib, et ajaga hakkavad reklaamidki minusse kinni kasvama, saades osaks minust. Mu ümber on iga päev kõige loomingulisem ja inspireerivam seltskond üldse, kes õpetavad palju nii reklaaminduse kui ka elu kohta. Olen väga tänulik, et agentuur on mind pärjanud aasta Kullatüki tiitliga, see auhind, mille üleeile meie jõulugalal sain, teeb 2017nda veelgi meeldejäävamaks. Lisaks kinkis üks meie tore klient mulle noa, mis on ka suht cool :D

Nuga, millega pidavat olema hea ka "juurikaid" hakkida

Mulle kui inimesele õpetas 2017. aasta ilmselt kõige enam seda, et:

1. Kõigile ei saa meeldida.

2. Kui inimene näitab järjekindlalt, et sa ei meeldi talle, siis usu teda, mitte ära arva, et see läheb mööda. Inimesed ei muutu üleöö, ja 180 kraadi. 

3. Veeda aega inimestega, kellele sa meeldid, kes panevad sind ennast hästi tundma, kes kohtlevad sind kui endaga võrdset, sest lõppude lõpuks oleme kõik võrdsed. 

4. Ära lase end halvasti kohelda. Enese eest seismine on midagi, mida ma pole kunagi hästi osanud, aga mille suutmine on igaühele hädavajalik ja väärikuse küsimus. 

5. Ole julge. Võta riske ja tea, et vahel on tarvis hüpata pea ees vette tundmatus kohas. Mugavustsoonist väljumise tulemusena võib sündida palju head.

6. Ära otsi ideaalseid inimesi, neid pole olemas. Tea, et inimestel on vigu, nagu ka sul endal, ning ära oota kelleltki rohkem kui ise pakkuda suudad. 

Soovin teile rahulikku jõuluaega, natuke väljateenitud puhkust ja mõnusat tagasivaatamist möödunud aastale. 

Alati teie
M-L

Noore harrastuskunstniku kannatused

Jõulupinge hakkab tunda andma ... Ehk pildil on värvid, pooleli olev järgmise aasta kalender vanaemale, pintsel, pintsliloputusvesi ja viimane kruusitäis mu lemmikglögi. 

Pakkuge, kumma anuma sees on mu pintsel :S

Aasta Mamma tiitli saamisele aitab kaasa ka hea suuvärk

Nopped pärinevad jõuludest, mil kolmekesi taas kokku tulime. Esimese jõulupüha õhtul liitus Skype'i vahendusel seltskonnaga ka me pere ainuke meesliige K, kes sedapuhku Aberdeenis jõule tähistas. 


Jõululaupäev. Vanaemal on käes pea liitrine jõulusiider.

V: "Kas ühest pudelist aitab või panen kaks?"
Ema: "Mis kaks... Meid on ju kolm!"

***

Joome alkoholivaba glögi.

V: "See glögi on nii lahja. Ma tahaks ikka midagi kangemat. Ma võtan viinakommi peale."

(Veidi hiljem)

M-L: "Võtsidki viinakommi peale vä?"
V: "Muidugi, mis sa nalja teed? Kui ma pean sihukest lörri jooma!"

***

V: "Ma lähen närvi, ma söön kohe ühe Vodka kommi ära, siis ma jään purju..."

(Läheb kõrvaltuppa)

V: (Veidi hiljem) "Ossa kärakas!"

***

Esimene jõulupüha. E, V ja M-L tulevad Toomkirikust Maria Listra ja Koit Toome jõulukontserdilt. V sammub meist kiirema sammuga eespool. 

E: "Vahi, kus põrutab üksi ees minema..."
V: (Pöördub tahapoole) "Nojah. Ma oskan siit koju minna küll."

***

Ärasõiduhommik. V tahab enne meie lahkumist mõnda jõulupilti saada ja üllatab ootamatult noortepärase sõnavaraga.

V: "Kas sina, Mari, oskad teha selfit niimoodi, et me kõik peale jääme?"

Kuidas lunastada liigsöömise pattu ehk jõulud kalmistul ja kirikus

 

Jõululaupäeval käisime ema ja vanaemaga kalmistul haudu korrastamas ja surnutele häid jõule soovimas. Teel sinna pakkusid silmailu mõne (tõenäoliselt lennuvõimelise) olendi jäljed, mida suurlinna tihedas liikluses just sageli ei leia.

 Ühel tiivulisel eksemplaril oli nähtavasti ka nelja käpaga sõber. 

Iga-aastane traditsioon aastast 2009 on vanaemale jõuludeks omatehtud kalender kinkida. Tervitaks siinkohal ka teisi, kelle sünniaastat sümboliseerib lammas/kits.

Arhiividest leidsin paar varasemate aastate varianti ka, isiklik lemmik kassiaasta kalender on paraku tänase päevani jäädvustamata jäänud.

 24. detsembri õhtuks olid kuuse alla juba mõned pakid kogunenud.

Väikelinna võlud ehk kui terve pika tee Haapsalu vanalinna kohtud vaid üksikute inimesega. Tühjal tänaval näitab teed minu pere.

Haapsallastel on sel aastal väga soliidne jõulupuu.

Paari sammu pärast olime kirikus, kus ootas meid kell 19.00 algav jumalateenistus. Teemad olid huvitavad, sai palju laulda, ilusat koori kuulata, oma endist solfedžoõpetajat koori juhtimas näha, ülimalt oskuslikku orelimängu imetleda (mul oli reaalselt vist vahepeal suu imetlusest lahti) ja lasta jõulutundel ennast täielikult üle võtta.

 Esimesel jõulupühal saime Jannuga kokku ja käisime promeneerimas.

 Selle aasta kingid olid mõnusalt retrohõngulised.

Soovin teie aastalõppu rohkelt lumest tehtud memmesid, taate ja moodsat kunsti; aastavahetusse ülevoolavust, šampust ja rahulolu ning algavasse aastasse otsusekindlust uute eesmärkide täideviimisel!

Paid!

Ja aasta naise auhind läheb...

Pakin jõulukingitusi. Ei suuda kusagilt kleeplinti leida. Otsin abi elutoast, kus E parajasti oma loomulikus keskkonnas õmblustööga tegeleb. 

E: "Kui sa tahad kleeplinti, siis kõige lihtsam viis seda saada on minu kotist."
M-L: (kaevab kotis)
E: "Seal pinali sees peaks olema."
M-L: Leidsin! (tõstab võidukalt leitud aarde õhku)
E: "Ähh, see pole ju pinal!"
M-L: "Mis see siis on?"
E: "Meigikott!"

Hüljatud pead, kassipuud ja maavälised organismid

Eile õhtul tegime Küllikese juures selle aasta esimesed piparkoogid. Säästan teid üksikasjadest. Piltidest ei säästa. 

Jõutrenn

 Lõbusat osa ootamas

 Inceptions

Milline ei peaks üks tore piparkook välja nägema vol 1

 Milline ei peaks üks tore piparkook välja nägema vol 2 ehk "Millisele see pea kuulub?"

 Kassipuud

Kõige õõvastavam piparkook ehk ET

 Õhtu playlist kinnitas, et Eestis on aegade jooksul ikka head muusikat tehtud. Üks näide:

Eeskujulike TÜSikatena kuulasime meie repsi lugusid ka: