Kaks nalja emadelt

Selle nädalavahetuse veetsin ema ja vanaemaga. Nendega saab nii nalja kui ka kuuleb eluks kasulikke tarkusi. Õnneks olen nende mõttevälgatusi pidevalt dokumenteerinud. Siin on paar viimast. 

Ema (laupäeva keskpäeval): "Ma käin korra Super Alkos ära. See on siinsamas."

Mina (hämmeldunult): "Aga ... sa ju ei joo?"

Ema: "Jaa ... Aga sealt saab hea hinnaga sukapükse."

*

Vanaema (püüab magamistuppa siseneda): "Mari, ma tahan korra, et sa ühte asja vaataksid."

Mina: "Oota, ma olen paljas praegu."

Vanaema (solvunult): "Aa, sa oled paljas. Sind ei tohi siis vaadata, kui sa paljas oled."

Mina: "Tohib ikka, tule vaata."

Vanaema: "Aga vot enam ma ei taha."

*

Olgu tervitatud emad!

PS! See aksioloogia ja nanotehnoloogia postitus tuleb kunagi hiljem.

Lambad, sõjamasinad ja spontaanne soolomatk

Nädalavahetusel käisin sõber Karlil Hiiumaal külas. Imetlesime kohalikke lambaid, hobuseid ja millimallikaid ning külastasime mitmeid looduskauneid kohti, sealhulgas Hiiumaa läänepoolseimat punkti Ristnat, Sarve telkimisala ja oma lemmikut Hirmuste RMK-d, mis juba päris kodune tundus. Seekord magasime telgi asemel autos, mida kasutasime ka mööda Hiiumaad sõitmiseks. Sarves õpetas Karl mulle enda hoolikalt välja töötatud “hommikust meditatsiooni”, mille puhul tuli külma merre astuda, kolmeni lugeda ja siis keha märjaks kasta.

Esimene õhtu. Sarve

Kohalikud

Õhtune reisija

Mitte ühtegi autot ei tulnud

2. päev. Kärdla kohalikud

Hiiumaa läänepoolseim punkt: Ristna

Hirmuste hilisõhtu ...

... ja varahommik. Kell oli 4.18, taevas kuu ja Veenus

Puhkuses olgu ka kultuuri, mõtlesime, ja võtsime lisaks ette Hiiumaa Militaarmuuseumi (kus ma sain tangi sisse ronida) ja Hiiumaa muuseumi (kus meid pani üllatuma, et mõned 1950ndate ujumisriided olid valmistatud pesuehtsast villast). Nimetatud näitust – “50 aastat rannas” – soovitan Kärdlasse sattunuil kindlasti külastada, seal leidus ikka tõelisi aardeid.

Nii me seal ringi rallitasime

Klassikat aastast 1900-1920

Ma teisi ujukaid ei hakka näitama, aga need olid mu isiklikud lemmikud. Tahaks

Hiiumaa muuseumis oli täiega mõnus mõisakeskkond

Hiiumaa Militaarmuuseum

Tavaline tangitšill

Kultuursemate ettevõtmiste sekka kuulusid veel Kõpu tuletorni tippu ronimine ja Tahkuna tuletorni silmitsemine kaugemalt, Estonial hukkunud laste mälestusmärgi juures käisime samuti.

Kõpu tuletorn. Ma võin tunduda rahul, aga see kõik on näitemäng. Tegelikult olin äärmiselt ärevil, sest Karl sirutas mu telefoni selle foto tegemiseks all laiuva kuristiku kohale ja kartsin, et ta pillab selle iga hetk alla

Pole see Hiiumaa nii väike midagi

Matkamees kadaka ja Tahkuna tuletorniga

Pärast kahe ja poole päevast minipuhkust sõitsin praamiga Rohukülla. Seal tuli mul pähe võtte ette väike väljakutse. Nimelt otsustasin bussi ootamise asemel jalgsi Rohukülast Haapsallu kõndida. Mööda maanteed poleks ma sellist retke ilmselt teha viitsinud, aga praamis avastasin, et Rohukülast Haapsallu viib tore metsavaheline tee nimega Läänemaa Terviserada. Piki seda ma Haapsalu suunas matkama asusingi.

Teelesaatjad

7,7-kilomeetrise rännaku muutis raskemaks asjaolu, et mul oli kaasas päris korralik varustus, aga eks muidu olekski väljakutse liiga lihtne olnud. Kõhedust lisas seegi, et mõnes kohas ääristas teerada päris korralik mets ja peale paari ratturi ma teisi inimesi ei kohanud. Et pooleteisetunnine matk kiiremini läheks, kuulasin podcast’i, mille eelmisel suvel Karliga salvestasime. Ikka toetav sõbralik hääl taustaks ja nii.

Ennist olin selgeks teinud, et nii hilisel kellaajal enam Tallinna bussile saada võimalik ei ole. See lõi aga omakorda soodsa võimaluse Haapsalus ööbimiseks ja vanaema külastamiseks.

Metsa vahel edasi rühkides märkasin ühtäkki tee kõrval rohkelt põldmarju. Ma polnud neid ise niimoodi vabas looduses kasvamas näinudki. Mida edasi kõndisin, seda rohkem neid oli, seega oli iseenesest lahendatud ka vanaemale eksootilise külakosti leidmise probleem. Isegi eksootilisemaks muutis selle asjaolu, et mul polnud marju korjata mujale kui oma tühja prillitoosi. Laadisin improviseeritud marjakarbi nii täis, kui mahtus, ja pärast veel mõnda kilomeetrit nägingi ees Haapsalu rongijaama. Selliste väikeste katsumuste parim osa on kahtlemata tunne, mis sihtpunkti jõudes valdab. Tehtud!

Kauneim vaatepilt pärast pea kaheksakilomeetrist matka

Kui ilma filtrita prouad on teretulnud

Olen alates neljapäevast mööda laia Eestit ringi rännanud ja laupäeva hommikul kell 6.25 viis tee mind Haapsalust Tartusse.

***

Istun bussis, juuksed sassis, ilma mingi meigita, ning hoolimata vaid kolmetunnisest magamisprotsessist pole mul ka und. Haapsalu-Tartu ots, kokku neli tundi ja viisteist minutit sõitu läbi kauni Eestimaa. Mul on palav, ma olen nii väsinud, et aju ees oleks justkui mingi müür, mis ei lase reaalsusel selleni jõuda. Sõidan zombina poolunes. Loodan, et bussi ei satu tuttavaid. Õigupoolest olin oma räsitud oleku tõttu lootnud, et laupäevahommikul kell pool seitse ei ole palju inimesi, kes tahaksid sellist reisi ette võtta, aga kummalisel kombel on buss rahvast täis. Kes küll on need, kes nii veidral ajal siin bussis koos minuga istuvad? 

Kui sõita on jäänud veel umbes poolteist piinavat tundi, istub minu kõrvale üks proua, kes võib olla nii kuuekümnendates. Ta on välimuselt natuke nagu see naine filmist "Siin me oleme": lühikesed lokkis juuksed, kena kübar peas, lilleline kleit, huuled ja silmad värvitud. Ma näen tema kõrval välja nagu kodutu mees. 

Proua kommenteerib oma kaunist vihmavarju (mis täidab sellise ilusa ilmaga hoopis päikesevarju funktsiooni). Ta küsib, kuidas telefonil mingeid teavitusi maha võtta. Ta räägib oma perest, noorte nutisõltuvusest ja sellest, kellena kunagi töötas. Saan teada, et ka tema poeg on lõpetanud kunagi Tartu Ülikooli. Me räägime erinevate linnade plussidest ja miinustest. Proua näitab mulle oma telefonist pilte eelmisel päeval toimunud reisist Alatskivi lossi, mille ta sõbrannadega ette oli võtnud. Saan teada, kes on Maire, kes Sirje, kes Maimu ja mida proua losside juures hindab. Ta võtab kotist ühe sääsetõrjeõli ja annab mulle seda nuusutada, sest see lõhnab erinevalt harjumuspärastest väga hästi. Vahepeal annab ta mulle kotist ühe kompveki, sest "sa oled mul siin nii tore tüdruk". Ta on ebaeestlaslikult jutukas, eriti selle kohta, et oleme võhivõõrad, aga ta on mu päästeingel, sest ülejäänud reis möödub kui lennates. 

Proua väljub enne mind. Aga ta ei lähe kohe oma teed. Ta ootab, kui bussiga temast möödun, et mulle lehvitada. 

Ja ma lehvitan vastu.

Nooruspõlv on läbi

Vaatame ema ja vanaemaga "Poissmeest". 

Ema: "Noh, Mari, vaata nüüd. Ilusad noored mehed, äkki keegi sobib siit sulle."
Vanaema: "Mis noored need ka on? Kõik üle kahekümne viie!"

Meenutades aastat 2018 (isiklikus plaanis)

31. detsembril, uue aasta hakul, muutun alati veidi mõtlikuks ja analüüsin seda, mis möödunud 365 päevaga toimunud on. 

2018. aasta oli võitude ja kaotuste aasta, millest jäävad meelde tugevad emotsioonid - nii negatiivsed kui ka positiivsed. Kaotasin kaks lähedast, kellest ilmajäämist poleks ma isegi kõige hullemates unenägudes ette näha suutnud; kuid sain kinnitust, et kui nii valusalt võetakse, siis varem või hiljem ka antakse: keegi, keda on just sel hetkel vaja, kes oskab öelda õigeid asju, tõmbab sind august välja ja kes võib-olla jääb natuke kauemaks. Loota võib. 

Täitus üks minu eluunistustest ja ilmavalgust nägi mu esimene raamat: luulekogu "Paradoksid", mis tõi mulle raskel ajal palju rõõmu ja mille esitlustega nägin, kui palju armastust minu ümber on. Lisaks kutsus härra Kõomägi mind sel aastal kampa lööma projektis "Eesti Novell", mille esimesest teosest "Eesti Novell 2018" võib leida ka minu novelli "Elajad". See teos andis mulle mõtte luua enda novellikogu, millega on mind lubanud aidata ka mõni mu suurimatest eeskujudest. Sel aastal kohtusin neist mitmega ning olen tänulik, et nad mu vastu nii head on olnud.

Väljaspool Eestit ma väga reisimas ei käinud, Eestis külastasin aga mitmeid uusi ja huvitavaid paiku ning veetsin päris palju aega erinevates maakohtades. Kuna suur osa sellest aastast möödus minu jaoks üsnagi raskelt, tundsin, kuidas looduses viibimine rahustab ja aitab asjad perspektiivi panna. Seoses nende elu õppetundidega toimus minus mingi pööre, midagi minus suri ja mingi osa muutus tugevamaks, ning arvan, et see kõik tegi mind mingil määral külmemaks, konkreetsemaks ja jõulisemaks ebaõiglusega võitlemisel. 

Armastan endiselt oma alati üllatusterohket tööd reklaamiagentuuris, pere ja sõpradega koos veedetud aega ning kirjandus6htut "Viimane neljapäev", mille korraldusmeeskonnaski sellest aastast tegutsen. K6vni rahvas inspireerib ja toetab ning on tõeline au selliste inimeste sekka kuuluda. 

Uuel aastal on puhumas uued tuuled nii mõnelgi rindel. Tuleb ainult olla piisavalt julge, et plaanid teoks teha. 

Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust, mu kallid!

Haapsalus on sügis

Saladuslikud uksed

Haapsalu inimesed on väga helded oma üleliigset vara tasuta ära andma. Prügikastide kõrvalt võib leida nii madratseid, pesumasinaid, elutoasektsioone kui ka ilusaid vanaaegseid kummuteid. Nagu näha, siis ka põnevaid jalavarje

 Ma ei tea, minu jaoks on see nägu alati kuidagi tontlik olnud ja tekitab õõva. Kui seda liiga kaua vahtida, siis võin kindel olla, et pildil olev maadam tuleb mind unedesse kummitama. Liigume parem järgmise pildi juurde ...

 Palju parem. Vikerkaar lahel ja kalamehed oma kalameheasju ajamas

 Kalameestelt sai oma osa ka üks näljane vares

 Ma olen kastanimunadest sõltuvuses :D Ma ei saa reaalselt edasi minna, kui pole taskuid neid täis korjanud. Muidugi on munad ilusad ainult ühe päeva, enne, kui ära kuivavad. Aga see värv, sile pind, see läige, just nagu lakilt saadud, see kuju ... Pole ime, et mul iga sügis taskud kastaneid täis on

Rubriigist "Filolooge rõõmustavad sildid, vargaid mitte nii väga rõõmustavad"

 Käed taskus, ikka turvaliselt oma kastaneid hoidmas

Haapsalus on fotoalbumid. Nagu neist näha, polnud ka väike Mari-Liis just hommikuinimene

Siin sain vist kuueseks. Mu lemmikkingitus oli üks kassiga märkmik ja harilik, ma olin ikka nii õnnelik, et saan nüüd tähtsaid asju kirja panna. Nagu professor!

Aga lõppude lõpuks suudavad ühe tüdruku väga õnnelikuks teha ka jänesed.

Rubriigist "Tähelepanekuid bussiinimeste kohta"

Väga tihti, kui sõidan pikemaid otsasid, on mu ees istuva(te)ks inimes(t)eks kas:

a) kahest üksteisesse äärmiselt kiindunud noorest koosnev armunud paarike 

või 

b) tüdruk, kellel on ebamaiselt hästi lõhnavad juuksed


Mulle meeldib variant b rohkem. 


#võtketuba
#pervertkesnuusutabvõõrastejuukseid

Tänase Päeva Kangelane

Sellesse rubriiki hakkan koondama inimesi, kes on eriti silma paistnud, seda just positiivses ja imetlusväärses mõttes. 

Tänase päeva kangelane on üks vapper nii umbes 16-aastane noormees oma kahe kamraadiga, kes bussiga Tallinna EMOsse sõitsid. Kõnealusel kangelasel oli sõrm ikka üpris katki ja jutu järgi sõitiski seltskond sõbraga seda pealinna kokku õmblema. Arusaadav, sest Risti või kust iganes väiksemast kohast nad peale tulid, ei hiilga just oma erakorralise meditsiini teenusega, eriti pühapäeval. 

Mulle jäi silma tolle noormehe ja tema saatjaskonna rahulikkus, viisakus ja see, kuidas sõbrad teda toetasid. Ei mingit ropendamist või üle bussi räuskamist. Vahepeal kutsus neist keegi vist mingi auto järele ja siis üllatas see tema öeldud "Suur aitäh, et sa järele tuled". 

Rubriigi nimi on Tänase Päeva Kangelane, aga sellesse sobib täna kogu kolmik.

Noortes on veel lootust. 

Läheme emadega linna. Mul on seljas väga lühike kleit, kingad ja väikesed sokid, mis mind käies õudselt häirivad, sest need on valged, kingad aga tumedamat tooni. Läheme teelt natuke kõrvale, et saaksin sokid ära võtta. Eemalt lähenevad kolm noormeest. 

Vanaema: "Kuule, vaata, et sa nüüd tagumikuga ei kummarda, poisid tulevad!"

Mälestusi nutivabast lapsepõlvest

Haapsalus lapsepõlvekodus käies tekib vahel nostalgia. Mulle meeldib kogu see kupatus: kulunud roosade plekkidega viiekordne kivimaja; tamm, mille otsas ronisime; suur rändrahn maja ees, mis oli kunagi mulle vööni, nüüd aga on napilt põlvedeni. Turnikas maja küljel, kus me surmapõlgavaid trikke tegime. 

Haapsalu on väike linn ja mingis vanuses olid sõbrad need, kes sinuga samas majas elasid ja keda sai seega õue mängima kutsuda. Meie lapsepõlves polnud mobiiltelefone, nii et kellegi õuekutsumiseks tuli minna tema akna alla ja hüüda: "Looviiiiseee!", "Kaariiiinaaaaa!" ja kõik teised, kes meil seal kõik olid (tervitused teile kõigile!). Kui sõber akna peale ei tulnud, võis tema ukse taha minna. Tavaliselt avas ukse kutsutava ema, kellelt sai siis küsida, kas sõber võib õue tulla. 

Ei mingit Facebook chati või helistamist, kõik käis näost näkku ja vahel ma igatsen seda ootamatust ja isiklikkust, mida selline pöördumisviis endaga kaasa tõi. Kui kedagi näha tahtsid, pidid palju rohkem vaeva nägema kui praegu, ja see muutis kokkusaamise kuidagi erilisemaks. (Mitte, et oleksin seda tol ajal teadvustada osanud.) 

Suurem osa päevadest mööduski hoovis mängides. Vahepeal juhtus igasuguseid huvitavaid asju, näiteks kui maja juurde sattus mõni sõbralik hulkuv koer või salapärane prügigunnar või võõras onu, kes kõigile lastele jäätist ostis (pikem lugu, aga ilma ühegi ohvrita).

Kord kukkus keegi turnikalt oma pea lõhki, kord sai keegi hulkuvalt koeralt pureda või herilaselt nõelata. Mingi aeg mängisime tamme otsas postiljone, mis tähendas, et igaühel oli oma oks oma postkastiga, millesse said teiste okste valitsejad kõiksugu kirju jätta. 

Läbiva teema moodustasid põhimängud, nagu "Mädamuna", "Tukikas" ja "Kapsad", kui õues olid ainult tüdrukud, siis mängisime mõnikord ka tavalist keksu ja kummikeksu, kui külas olid jalkapoisid Saaremaalt, mängisime maja ees jalgpalli. Me võisime minna kell kümme hommikul õue ja tulla tuppa kell kümme õhtul, käies vahepeal toas ainult söömas, kui see meelde tuli. Vahel venis õuesolek nii pikaks, et vanemad pidid meid hoovi peale otsima tulema. Üldiselt oli reegel see, et õues võis olla nii kaua, kuni pimedaks hakkas minema. Ei mingeid telefone ega kellasid, ainult looduse märgid ja sisetunne. 

Mõtlesin tükk aega, et tänapäeval võiks ka nii olla, tundes kaasa lastele, kes on üles kasvanud, päevad läbi nutitelefoni või arvuti ekraani vaadates. Siis aga hakkasin mõtlema, et maailm tänapäeval ei ole enam nii ohutu kui meie lapsepõlves. Ei tea, kui paljud vanemad lubaksid oma lastel praeguses maailmas päev otsa maja ümber mängida, teades, kui palju igasuguseid maniakke meie seas ringi liigub. Praeguses maailmas, kus sõbralik jäätist ostev onu kutsub endaga valgesse kaubikusse, mitte ei lähe pärast oma heategu minema, nagu kunagi meie lapsepõlves. Muidugi on ohutum, kui laps on turvaliselt vanema vaateväljas ja koduseinte vahel - kas see ongi põhjus, miks me tänapäeval nii vähe lapsi hoovide peal mängimas näeme? Või on asi siiski selles, et lapsed, kes on maimikueast saati tahvelarvutist harjunud multikaid vaatama, ei oskagi enam tahta "Mädamuna", "Kapsaid" ja trikke turnikatel?

Kui Tallinna liiklus ei ole plaanidesse arvestatud

Päriselt ka, ma pean varsti kirjutama raamatu “Buss” ja panema sellesse kõik oma linnaliinibussidega seotud lood, sest neid tuleb üha juurde.

Pidin mina siis kolmapäeva õhtul pärast tööd emaga Haapsallu vanaema juurde minema. Hakkasin töölt varem tulema ja jõudsin Kaubamaja peatusesse, kus hakata ootama linnaliinibussi, mis mu bussijaama viiks.

Kui linnaliinibuss oli 3 minutit hiljaks jäänud, hakkas tekkima väike mure. Suurem mure tekkis, kui buss oli hilinenud juba 5 minutit. Lõpuks see tuli, aga jaama Haapsalu bussini jõudmine tõotas tulla ajaliselt väga napikas. Kell oli 17.10, kui olin kahe peatuse kaugusel bussijaamast, millest Haapsallu suundumine pidi algama kell 17.20. Siiski ei tundunud õigeks ajaks kohalejõudmine võimatu … kuni tipptund Tallinna kesklinnas oma võimu näitama hakkas. Kell oli 17.13 ja buss venis ummikutes sentimeetri haaval edasi. Siis 17.15. Viis minutit Haapsalu bussi väljumiseni, taustaks mu reisikaaslase ärevuses telefonikõne, mille eesmärgiks välja selgitada, kus kuradi kohas ma ometi kooserdan.

See on hea närviharjutus: näha bussijaama endale nii lähedal, aga ometi olla keset autoderodu kinni liikluses, mis ei liigu isegi siis, kui roheline tuli on, sest teised on lihtsalt ees. Kell oli 17.18. Kui buss NÜÜD rohelise tulega liikuma ei hakka, siis ma jään Haapsalu omast maha.

Jäingi. Bussijaama jõudsin täpselt kell 17.22 ja küsisin peatuses istuvalt emalt, et jäime maha jah. “Jep,” ütles ta. “Lähme jaama.”

Veresaunu, taskuhäälinguid ja võistluseid

Viimased viis päeva algasid laupäevaga, mil tähistasime oma koduvabariigi 100. sünnipäeva. See päev oli iseäranis meeldejääv aga sootuks teisel põhjusel. Sest ei tule just tihti ette, et ootad sellisel aatelisel päeval tund aega köögiaknal kiirabi, kes peaks haiglasse võigast peahaava õmblema viima ühe su pereliikmetest. Pärast nelja õmblust ta aga naaseb ning presidendiball ja sulnis kvaliteetaeg perega sisustavad õhtu kurioosumist sõltumata. 

Pühapäev kuulus suures osas Kadrioru kunstimuuseumi meemivõistluse auhinnatseremooniale, kus mul oli au konkursivõitja saatjannaks olla :D

Esmaspäeval osalesin oma elu esimeses podcast'is. Mul on hea meel, et Karl minuga pärast Viimast Neljapäeva ühendust võttis ja mind niimoodi ootamatult endaga rääkima kutsus, oli üks igati inspireeriv ja tuge andev jutuajamine. 

Teisipäeval saatsin ära selle nädala esimese võistlustöö, mille eesmärk oli tõlkimine.

Eilne möödus täielikult nädala teise võistlustöö tuules, mille eesmärk oli kokku panna ja luua asjakohane reklaamikampaania. Täna hommikul sai asi asjaosalistele saadetud ning pärast seda saatsin ära nädala kolmanda võistlustöö, mis nägi ette luuletamist. 

Selle kõige keskel olen olnud kohutav lähikondlane ja ignoreerinud oma kaugelt külla tulnud sõbrannat niivõrd, et ta on sellest Instagrami video teinud, aga teadupärast hüppab Murphy alati juurde siis, kui täheldab, et elu hakkab mugavaks minema.

Vanaema teab

Mina: "Ega ma eile sündinud ei ole."
Vanaema (vaikselt omaette): "Eile ei ole ... aga üleeile."

Meil kõigil on oma mõistlikud hulgad

Vanaema tõstab oma taldrikule imeväikese koguse friikartuleid.


Mina: "Nii vähe söödki või? Neli friikartulit?"
Vanaema: "No kuule ... Siin on vähemalt kaheksa!"

Jõuluteemalisi mõtteid ja natuke vanamoeline duckface ühest õhtust, kui olid juuksed

Käisime täna viimaseid jõulukinke ostmas. Olen alati olnud üks neist, kes päev enne jõululaupäeva palavikuliselt mööda poode traavib. Et šoppamine ei kuulu kindlasti mu lemmiktegevuste alla, püüan alati kingirallit võimalikult kaua edasi lükata, kuni üks hetk enam lükata ei anna. Võtsin pikalt hinge, aga nüüdseks on kõik kingid olemas ja pakitud, ning tegelikult polnud olukord sugugi nii hull, kui ootasin. Avastasin täna midagi päris ootamatut: inimesed on jõuluajal tegelikult isegi lahked. Jah, neid on palju, jah nad on kõik päev enne jõule oma kingiotsinguis sama ärevuses kui sina, aga te olete selles jamas koos. Lõppude lõpuks püüavad kõik lihtsalt oma ostud võimalikult stressivabalt ära teha, et saaks järgmiseks paariks päevaks aja maha võtta ja perega praekapsast süüa. 

Ometi pani see palavus, rahvamassid ja noh, ütleme ausalt välja - stress - mõtlema, et äkki ei peaks laskma end selle tarbimishullusega kaasa tõmmata. Näiteks mitu minu töökaaslast on öelnud, et nende peres tehakse loosipakid ja kõigil tuleb teha vaid üks kingitus - see oleks tegelikult mõistlik. Ning mõnede mu tuttavate seas ei tehta üldse materiaalseid kingitusi, vaid näiteks annetatakse raha. Loomade varjupaigale, vähiravifondile, tuttavale pensionärile. Miks mitte mõni aasta hoopis sellist lähenemist kasutada?

Aasta 2017 on olnud huvitav. Selle märksõnadeks võiks ehk olla praeguseks asendamatud uued tuttavad, julged otsused, natuke südamevalu, üllatused ja mõne väga olulise eesmärgi täitumine. Esimest korda ilmusid Värskes Rõhus mu luuletused ja nüüd talvel ka novell "Elajad", seda ootasin väga. Kirjanduslikult oli hea aasta ka rohkete esinemiste tõttu erinevatel luuleüritustel, lisaks suhtun tänuga võimalusse veeta nii palju kvaliteetaega teiste kirjandusinimestega. 

Veebruaris kolisin Pelgulinnast Kristiinesse, see läks kuidagi kiiresti ja justkui transis. Kuigi Telliskivi ja Kalamaja lähedus meeldis mulle, armastan siinset vaikust (noh, vähemalt suuremat vaikust kui seal) ja Mustamäe tulesid, mis mu aknast öösiti paistavad. 

Naudin jätkuvalt tööd reklaamiagentuuris ja näib, et ajaga hakkavad reklaamidki minusse kinni kasvama, saades osaks minust. Mu ümber on iga päev kõige loomingulisem ja inspireerivam seltskond üldse, kes õpetavad palju nii reklaaminduse kui ka elu kohta. Olen väga tänulik, et agentuur on mind pärjanud aasta Kullatüki tiitliga, see auhind, mille üleeile meie jõulugalal sain, teeb 2017nda veelgi meeldejäävamaks. Lisaks kinkis üks meie tore klient mulle noa, mis on ka suht cool :D

Nuga, millega pidavat olema hea ka "juurikaid" hakkida

Mulle kui inimesele õpetas 2017. aasta ilmselt kõige enam seda, et:

1. Kõigile ei saa meeldida.

2. Kui inimene näitab järjekindlalt, et sa ei meeldi talle, siis usu teda, mitte ära arva, et see läheb mööda. Inimesed ei muutu üleöö, ja 180 kraadi. 

3. Veeda aega inimestega, kellele sa meeldid, kes panevad sind ennast hästi tundma, kes kohtlevad sind kui endaga võrdset, sest lõppude lõpuks oleme kõik võrdsed. 

4. Ära lase end halvasti kohelda. Enese eest seismine on midagi, mida ma pole kunagi hästi osanud, aga mille suutmine on igaühele hädavajalik ja väärikuse küsimus. 

5. Ole julge. Võta riske ja tea, et vahel on tarvis hüpata pea ees vette tundmatus kohas. Mugavustsoonist väljumise tulemusena võib sündida palju head.

6. Ära otsi ideaalseid inimesi, neid pole olemas. Tea, et inimestel on vigu, nagu ka sul endal, ning ära oota kelleltki rohkem kui ise pakkuda suudad. 

Soovin teile rahulikku jõuluaega, natuke väljateenitud puhkust ja mõnusat tagasivaatamist möödunud aastale. 

Alati teie
M-L

Küpsiseinspektor

Emaga vanaema juures. 

E: "Kuule. Näita mulle neid küpsiseid sealt laua pealt."

M-L: "Ainult näitan või?"

E: "Ei no ... ma vaataks neid kohe lähemalt."

Apokalüptiline talv enne maikuud

Kui oled kusagil Nõmme metsade vahel ja ilma poolest oleks nagu rohkem november kui peagi saabuv 1. mai, ei ole riidest slipid ja paljad pahkluud just kõige parem variant. I swear, et kui ma hommikul koorilaagrisse sõitsin, tundus ilm päris kevadine, paraku oli meie tagasiteel olukord kardinaalselt muutunud. Sellele lisasid helgust L ja A, kellega sai valu jagada. Pärast nendest lahkumist mu tõelised kannatused aga alles algasid, sest bussilt maha tulles tuli hakata kodu poole orienteeruma, mis ei olegi nii lihtne, kui sa: a) ei tea, kuhu täpselt minna tuleks, b) kogu su silmnägu on täitunud tuisuga ja c) sul on lihtsalt nii pagana külm.

Taeva abiga (okei, seekord oli taevas pigem vaenlaseks) jõudsin koju, kust oli vaja aga pärast kiireid kuivatustöid kohe edasi liikuda. Nüüd ma vähemalt teadsin, mis väljas toimub ja mil määral tuleks end uueks matkaks ette valmistada. Enne konsulteerisin veel teiste ohvritega, kes enda varustust kirjeldasid.

 mul oli näomask

kapuuts peas suur karvane

ja prillid ees

nägu oli 0% näha

inimesed vaatasid imelikult

Mari-Liis

mul on müts praegu ja suusapüksid

ja siis panen salli nagu silmadeni

ja prillid

ma ei näe õnneks, kui keegi imelikult vaatab

sest mul silmad nii lund täis

Tõnis

Ah, ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame!

Nagu on öelnud klassikud, siis I love it, when a plan comes together!

Tänane algas taas tavapärasest varasema äratusega, et jõuda töö asemel Koidula kontserttuuri viimasele päevale, sedapuhku Keilasse ja Haapsallu. 

Kuigi Keilas tuli laval seista varasemast kauem ja mõni neiu ei pidanud sellele väga hästi vastu, õnnestusid mõlemad esinemised hästi. Bussis õpetasin oma pinginaabrile L-le mõne uue mängu, millega möödus sõitmine päris kiiresti. 

Pärast tuuri viimast kontserti Läänemaa Ühisgümnaasiumis käisime karjakesi ka Cyrillus Kreegi haual tema auks laulmas, kui me juba Haapsalus olime, eks ole. Peab ütlema, et kooriga surnuaias helilooja haua kõrval ühte tema teost laulda on võimas tunne, võimas, müstiline ja natuke kurb. Huvitav, kas Kreegi vaim kuulis, et seda tegime? Kas ta tundis heameelt?

Juhuse tahtel oli ühtlasi mu vanaemal täna sünnipäev ja et viibisin juba Haapsalus, jäin sinna, et teda õnnitlema minna. Nii saatsin bussi voxikatega ära ja mõne aja pärast istusin juba vanaema ja tema sõbrannadega kohvilauas, olles seekord intervjueeritava rollis ja vastates kõikvõimalikele küsimustele. 

Magasin peaaegu terve tee tagasi Tallinnasse. 

Meie tuuritajad

Üks ilus kollane maja ehk Läänemaa Ühisgümnaasium

Mu päeva päike