You could be a bad motherf*cker but that don't make you a man

Lights, camera, acción

I'll do it on my own

Don't need your money, money

To get me what I want

All I wanna do is get high by the beach

Get high by the beach, get high

Sorri, et nii ebaintelligentne postitus ...

 ... järgmine kord kirjutan nanotehnoloogiast või aksioloogiast, aga ma olen seda laulu täna vähemalt seitse korda kuulnud ja see on sõltuvus, millest on raske vabaneda.

Dadadadadaadaaa ... dadadadadaadaaa ...

Päriselt ka. Ma vajan abi.

Kuidas saad aru, et oled ühest laulust sõltuvuses

Näiteks avastades, et kaheksast avatud brauseriaknast kolmes on Youtube, millest igaühte on trükitud sinu praegune lemmiklaul. 

#Dynasty

Mulle meeldib olla peol ja kuulata, kuidas sõbrad kitarri mängivad. Keegi põristab veel trummi kaasa, rahvas laulab, repertuaaris on “Juulikuu lumi”, “Kaks tüdrukut” ja “Ojalaul”, ühesõnaga klassika. Kui akustilise muusika osa on möödas, tantsime Prodigy järgi, tõstame sünnipäevalast 35 korda tooliga õhku, teeme hundirattaid, peapealseise ja muud vajalikku.

Mulle meeldib seista peojärgsel hommikul täiesti alasti saunamaja ees, lumehanged ümber, keha auramas, kuulata linde laulmas, ning siis tagasi sauna suunduda, kus sõbrad leilivette ka paar piiska kaseessentsi lisavad.

Vahel on kohe eriti mõnus elada. 

Homme, reedel toimub KOLMes üks vägev luule- ja muusikapidu!

Luuletajate sektsiooniga astume üles kell 22.30, aga lisaks saavad soovijad oma teadmisi proovile panna kirjanduslikus kuldvillakus ja muidugi öö läbi tantsida ka.

https://www.facebook.com/events/254426628580746/

Film päris superkangelasest ehk “Bohemian Rhapsody”

Pärast seda, kui olime “Bohemian Rhapsodyt” juba kuid oodanud, tuli viimaks ometi päev, mil selle ära nägime. Enne oma hinnangut pean ilmselt ära märkima, et päris puhaste lehtedena me Freddie eluloofilmi vaatama ei läinud. Lisaks olime juba ainuüksi filmi “Bohemian Rhapsody” treilerit oma 10–15 korda paatosega hinges vaadanud, nii et meie kümnepallisüsteemi madalaim võimalik hinne oli juba enne filmi nägemist kaheksa kümnest.

Pärast filmi nägemist oli see 20. Üheks kõnekaimaks faktiks filmi võimsuse kohta võib ilmselt pidada seda, et mu kaaslanna hakkas nutma hetkel, mil Freddie esimest korda ekraanile ilmus ja lõpetas millalgi meie koduteel. Filmimeisterlikkuse osas on mul seda raske hinnata, kuna emotsioonid tapsid igasuguse kriitikavõime. Kui meiesugustele näidata meie lemmikmeest, hunnikut kasse ja külmavärinaid tekitavaid Queeni laive, siis pole muud vajagi.

Olles Freddie (ja Queeni) looga juba varem tutvunud, tekitas “Bohemian Rhapsody” mõnusat äratundmist varem loetu-kuulduga. Mingeid karjuvaid vastuolusid meie senise informatsiooniga silma ei jäänud, kõik kulges tuttavat liini pidi. Uusi teadmisi sai siiski ka, näiteks selle kohta, kuidas sündis legendaarne “We Will Rock You” ja kuidas Queeni trummar Roger “Bohemian Rhapsody” kõrgete “Galileodega” vaeva nägi. (“Kui ma veel kõrgemalt laulan, kuulevad seda heli ainult koerad”.)

Muidugi on eriti tore, kui keegi selle sulle visuaalselt ette mängib, nagu tegi Mercuryt kehastanud Rami Malek, kes oli suurde rolli tõeliselt õnnestunud valik. Tal oli Freddie pikkus, hambad, riided, lavaline liikumine – kõik, mis vaja, et film usutavaks muuta. Ka ülejäänud Queeni liikmed olid igate autentse muljega, iseäranis Brian May oma lokipahmaka ja kitarrisoolodega. Ainsa veana tõi K targalt välja Maleki sinakashallid silmad, mis päris-Freddiel olid peaaegu mustad.

Hea, et filmis ei kajastatud Queeni solisti elu viimaseid etappe – surmavalt haiget ja avalikkusest eemale tõmbunud Freddiet. Film lõppes pauguga ja just nii, nagu selle kangelane ise oleks tõenäoliselt soovinud, jäädes inimeste mällu legendi ja sõumehe, mitte oma haiguse kaanepoisina. Lisaks ei oleks vist niigi mu kõrval pidevalt silmi kuivatav K seda küll enam välja kannatanud …

Sai naerda, sai nutta, tunda külmavärinaid ja soojust ning suur tänu härra Mercuryle, kes tuletab meile isegi hauatagusest elust meelde, mis on tõeliselt tähtis. Kirg elu vastu, iseendaks jäämine, headus ja julgus alati teha seda, mis südames õige tundub.

Sest kui tahes raske meil ka parajasti poleks, the show must go on. 

They mistook my kindness for weakness 
I fucked up, I know that, but Jesus 
Can't a girl just do the best she can? 

Catch a wave and take in the sweetness

Think about it, the darkness, the deepness

All the things that make me who I am

parim kompliment 

on see kui

mind kutsutakse

tugevaks

sest just seda

olen alati tahtnud

olla kõige rohkem

sest tegelikult tahaksime kõik kedagi, kes oleks nõus maksma meie aja eest palka

#reketireferents

Kuidas ma üksi Guns N' Rosesi kontserdil käisin

Teeme kõigepealt ühe asja selgeks. Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks üksi kusagil käimine ei tundu mingit moodi uudisväärtuslikuna, aga erinevate kohtade üksi külastamine on minu jaoks asi, mida olen õppinud mugavalt tegema alles viimase paari aastaga. Oli aegu, kui ma ei kujutanud isegi ette, et võiksin näiteks üksi kuhugi sööma minna, rääkimata peost, kinost või jalutuskäigust mere äärde. Aga hirmud kaovad siis, kui neid ületada, vägisi ja pidevalt, ning kuna ma polnud varem sellisel massikontserdil üksi käinud, tuli ka see järele proovida. Kuigi lähedastest sõpradest keegi GNRi väisama minna ei plaaninud, oleksin muidugi võinud varakult kontakteeruda nende kümnete tuttavatega, kes end üritusel osalevaks olid märkinud. Aga kuna ma olin õppinud juba üksinda restoranis ja kõigis neis teistes kohtades käima ja nimekirjast oli Guns N' Rosesi kontsert puudu, siis näis see hea sotsiaalse enesetapuna (loe: harjutusena). 

Varem olin oma aktsiooni pärast natuke närvis, aga kui õige päev kätte jõudsin, kuulasin GNRi lugusid ja mõtlesin, kui vägev ikka on neid laivis näha. Minu jaoks tähendas kontsert tegelikult kahe kärbse tabamist ühe hoobiga, sest Volbeat soojendas ja nende poiste oma silmaga nägemine oli nagu ... mitte kirss tordil, vaid lihtsalt teine rammus šokolaadikiht Guns N' Rosesi kihi peal. 

Paraku ei olnud ma piisavalt ettenägelik aja, ei - pigem liikluse - arvestamisel, sest rokifänne ja nende higi täis buss liikus läbi kuuma Tallinna lauluväljaku poole aeglaselt nagu hiir mao seedekulglas. Kell tiksus aga Volbeatile ähvardavalt lähemale, mul ei pidanud närv vastu ja peatus enne lauluväljakut hüppasin bussist ühtede poiste eeskujul välja, sest nende sõnul pidavat Waze'i andmetel vahetult enne kontserdiplatsi õiged ummikud alles algama. Järgnesin Guns N' Rosesi särkidele, Slashi torukübaratele, tätoveeringutele ja neid kõiki kandvatele peomeeleolus inimestele ja siis me lihtsalt ootasime. Umbes 35 minutit järjekorda, milles seismist elavdasid noored soome naised, kes kõvasti üle rahva mingeid soomekeelseid laule karjusid. Paar minestavat neiut kuulus ka asja juurde. Ma usun, et kuumast, mitte vaimustusest rokilegende esinemas näha. 

Siis saime sisse ja ega mul muud polnud aega teha, kui kohe lava ette Volbeati kuulama joosta. Bänd pettumust ei valmistanud ja kuigi olin alguses arvanud, et ma ei suuda üksi kontserdil nii vabalt esinejatele kaasa elada kui kellegi seltskonnas, tuli see iseenesest. Kindlasti aitasid ümbritsevad fännid end vabamalt tunda, ma muidugi vaatasin ka natuke, et end selliste natuke aktiivsemate inimeste vahele sättida. Nüüd on "Still Counting" laivis nähtud ja võib rahus edasi elada. Volbeati puhul jäi veel hästi silma, kui viisakad sellised raske muusika mehed võivad olla, muudkui üks "Thank you", "Oh, thank you very much" ette ja taha. Respekt. 

Pärast Volbeati mürglit olid jalad juba päris väsinud, nii et tegin kontserdialale veel ühe tiiru peale ja istusin ühe puu alla. Minust möödus päris mitu tuttavat ja nende kohtumisega sai mulle vist natuke selgemaks, miks inimesed ei taha eriti üksi sellistel üritustel käia - sellega on seotud mingi stigma. Kõik, keda ma nägin, küsisid pärast tervitamist, et kuidas ma seal niimoodi istun ... nii üksi. Mul on ausõna sõpru, aga vahel on lihtsalt hea ka endaga aega veeta. Mulle tähendab see iseseisvust ja julgust, oskust ka ennast ise lõbustada, sõltumatust, just, sõltumatust - seda, et mitte kellestki teisest ei olene see, kuhu ja kuidas ja millal ma lähen. Ma imetlen väga neid, kes üksi isegi välismaal reisimas käivad, näiteks mingile nädalasele kuurortreisile lähevad. Ise ei ole ma veel nii kaugel. Aga äkki kunagi. Ma tean, et inimesed, kes minult selle üksioleku kohta küsisid, on tegelikult ka sõltumatud ja võiksid vabalt üksi igale poole minna, aga ikkagi pani see mind mõtlema, et ilmselt paljud ikkagi ei läheks üksinda kontserdile. Need, kelle jaoks üksi olemine tähendabki luuseriks olemist ja kes küsivad alati, kui kuhugi lähed: "Aga kellega?". Miks mitte üksi? Ja no tegelikult on "üksi" antud kontekstis üsna suhteline mõiste ... sest kui üksi sa saaksidki end tunda kohas, kuhu on kokku tulnud 60 000 kontserdikülastajat?

Pärast veidikest istumist puu turvalises varjus algas missioon "Otsi vett". Küsitlesin selles osas paari inimest, kuni selgus, et kõik variandid näevad ette piinavat ootamist hiigelpikkades järjekordades, seega mõtlesin, et panen selle joomise teema õige tahaplaanile ja tõstan esiplaanile enda võimalikult väikese stressitaseme. Selline publikuarv oli muidugi igati mõistetav, aga ma pole kunagi väga rahvamassides trügimise fänn olnud ja selleks ajaks hakkas pilt juba natuke eest ära minema. Järjekorras seismisest tundus parem veel natuke istuda, enne kui läks enda rivistamiseks Guns N' Rosesi lava ette. Rahvamassist leidsin ühe toreda tüdruku, kellelt vett küsisin ja kes andis ka.

GNR oli muidugi võrratu. Pisar tuli peaaegu silma, kui Slash seal oma higiste käsivartega aina kitarrisoolosid vehkis ja Axl Rose mööda lava ringi traavis nagu oma nooruses. Kõik need aastad ... ja ikka veel koos, selleks, et muusikat teha ja enda kirge maailmaga jagada. Ja ma olin seal ja sain neile silma vaadata, küll lava kõrvale olevate ekraanide kaudu, aga siiski. "This I Love" oli minu lemmiklugu, kuigi kuulsin seda esimest korda. Vot siis tuli päriselt pisar silma ja ma ei suutnud isegi natukenegi tantsida, sest see lugu lihtsalt lõikas ja lõikas ja lõikas kõige õigematesse kohtadesse. 

Kontserdikülastajatest rääkides oli minu ümber igasuguseid. Ühe kategooriana jäid silma noored kuked, peomehed, kes vaatasid, et oh, lauluväljakul toimub mingi mürgel, saab sõpradega õlli juua ja pärast Circle K-s kabanossi süüa, äkki natuke naisi sebida ja seda lugu "Paradise City" oleks justkui kusagilt korra kuulnud ka. Üks selline seltskond oli mu ees. Alguses olid härrad äärmiselt tagasihoidlikud, aga mida rohkem õlut joodi, seda julgemaks muututi ja lõpuks olid rusikad õhus, kallistati üksteist, vannuti igavest sõprust ning muidugi tegeleti ohtra filmimise, pildistamise ja selfie'dega, mida oli ehk rohkemgi kui reaalset kontserdile pühendumist. Nende noorte kukkede kõrval seisis üks veidi vanem naisterahvas, kes oli äärmiselt häiritud sellest, et üks NK-dest sõpradega hoogsalt rääkides õlut üle topsi ääre loksutas (sest ta oli ju sealsamas ja võinuks vabalt joogiga pihta saada). Ta vaatas mitu korda pahaselt tüübi poole, aga see ei pannud tähelegi. Proua kannatas mõnda aega vaikides, paari loo pärast sai tal aga küllalt ja ta läks minema.

Teise kategooria esindajad mulle meeldisid. Näiteks kaks tõelist fänni minu kõrvalt. Ühel oli Guns N' Rosesi T-särk, teisel mingi võõra bändi oma, aga nende puhul sai kohe aru, et nad teavad väga hästi, kuhu on tulnud. Nad tegid kitarrisoolosid õhukitarridel kaasa, teadsid aukartustäratavalt palju sõnu ja kui enam laulda ei viitsinud, siis noogutasid hindavalt rütmile kaasa. Teate küll, sellised noored arvutimängurite-tüüpi kõhna kehaehitusega pikajuukselised kutid. Nad ei pidanudki täiega rokkima või hullu panema, lihtsalt nende puhul oli näha, kui väga nad seda muusikat armastavad. Ja see oli minu arust ilus.

Koju jõudsin sellise peavaluga, millist mul juba ammu polnud olnud, sest peas tümpsusid edasi nii kuumus kui ka bändide bassinoodid, aga kurat, ära nägin!

Üksi :)

Moosekandi elu

Ja kui raamatuasjadesse väike korralduslik paus sisse jääb, siis sobib motivatsiooni leidmiseks Eminemi diskograafia.


It just might be the next best thing but not quite me

Tänasesse päeva mahub veel üks inspireeriv hing. Freddie oli üks imeilus inimene, kes teadis, et elu ei saa võtta iseenesestmõistetavalt. Ta tõepoolest elas nii, nagu oskavad elada vähesed, ja näitas iga oma hingetõmbega, kui väga elu armastab. 

Meil vedas, et elas. 

Ideaalsesse pühapäeva kuulub ...

 ... hommik pannkookidega, mida katab KÕIK: ehk siis moos, jäätis, karamellisiirup, popkorn ja kummikommid 

... esinemiseks viiuli harjutamine 

... oarisotto, mida jätkub kohe mitmeks päevaks (retsept Sandra Vungilt)

... kasulik kirjandus

Lisaks veel tunnustav kiri läbi loetud raamatu autorile ning bändiproov Lasnamäel. Koju jõudes õhtune tee ja hea film. 

Kui koorilauljad laulavad rokki

Eile õhtul käisime karja lauljatega stuudios Sinusoid, kus maestro Rannap aitas meil pühapäevaseks Ruja kontserdiks lugusid lihvida. Proovi jätkus küll plaanitust kauemaks, aga kui väsimus ja nälg suurenema hakkasid, võis leida tuge papist Leplandi või Õigemeele julgustavast pilgust ja stuudio asjalikust õhkkonnast.

Laulud on täiega rock'n'roll, solistid vägevad ja üldse tuleb üks kõva asi. 

Juba sel pühapäeval kell 20.00 Tallinna lauluväljakul!

When I was 15, this music meant consolation. When I was 17, it had became an inspiration to write more, to feel more, to be more. A heart is not an easy thing to have, but you made it ok. Thank you for creating lyrics that resonated with me and so many people all over the world, and always will. We are forever thankful for your voice, your songs and the gift that you were to us all.