Topeltkaotuste positiivne külg

Kui oled ühe poolaastaga kaotanud mitte ühe lähedase, vaid kaks, on asja hea külg see, et kui neist luulet kirjutad, on teistel võimatu kokku viia, mis täpselt kellegi kohta käib.

Haapsalus on sügis

Saladuslikud uksed

Haapsalu inimesed on väga helded oma üleliigset vara tasuta ära andma. Prügikastide kõrvalt võib leida nii madratseid, pesumasinaid, elutoasektsioone kui ka ilusaid vanaaegseid kummuteid. Nagu näha, siis ka põnevaid jalavarje

 Ma ei tea, minu jaoks on see nägu alati kuidagi tontlik olnud ja tekitab õõva. Kui seda liiga kaua vahtida, siis võin kindel olla, et pildil olev maadam tuleb mind unedesse kummitama. Liigume parem järgmise pildi juurde ...

 Palju parem. Vikerkaar lahel ja kalamehed oma kalameheasju ajamas

 Kalameestelt sai oma osa ka üks näljane vares

 Ma olen kastanimunadest sõltuvuses :D Ma ei saa reaalselt edasi minna, kui pole taskuid neid täis korjanud. Muidugi on munad ilusad ainult ühe päeva, enne, kui ära kuivavad. Aga see värv, sile pind, see läige, just nagu lakilt saadud, see kuju ... Pole ime, et mul iga sügis taskud kastaneid täis on

Rubriigist "Filolooge rõõmustavad sildid, vargaid mitte nii väga rõõmustavad"

 Käed taskus, ikka turvaliselt oma kastaneid hoidmas

Haapsalus on fotoalbumid. Nagu neist näha, polnud ka väike Mari-Liis just hommikuinimene

Siin sain vist kuueseks. Mu lemmikkingitus oli üks kassiga märkmik ja harilik, ma olin ikka nii õnnelik, et saan nüüd tähtsaid asju kirja panna. Nagu professor!

Aga lõppude lõpuks suudavad ühe tüdruku väga õnnelikuks teha ka jänesed.

Kui umbes 21-aastased K, H ja M-L rääkisid lastekasvatusest

Täpsemalt sellest, kuidas nad võõrast nutvat last nähes käituvad - ei kuidagi. Selliseid on kõik bussid ja kaubanduskeskused täis, mis seal ikka. Omaenda vanematele mõjub nuttev laps aga hoopis teistmoodi. 

K: "Oma laps on ikka oma laps, vaata. Mingi empaatia ikka tekib."

Mälestusi nutivabast lapsepõlvest

Haapsalus lapsepõlvekodus käies tekib vahel nostalgia. Mulle meeldib kogu see kupatus: kulunud roosade plekkidega viiekordne kivimaja; tamm, mille otsas ronisime; suur rändrahn maja ees, mis oli kunagi mulle vööni, nüüd aga on napilt põlvedeni. Turnikas maja küljel, kus me surmapõlgavaid trikke tegime. 

Haapsalu on väike linn ja mingis vanuses olid sõbrad need, kes sinuga samas majas elasid ja keda sai seega õue mängima kutsuda. Meie lapsepõlves polnud mobiiltelefone, nii et kellegi õuekutsumiseks tuli minna tema akna alla ja hüüda: "Looviiiiseee!", "Kaariiiinaaaaa!" ja kõik teised, kes meil seal kõik olid (tervitused teile kõigile!). Kui sõber akna peale ei tulnud, võis tema ukse taha minna. Tavaliselt avas ukse kutsutava ema, kellelt sai siis küsida, kas sõber võib õue tulla. 

Ei mingit Facebook chati või helistamist, kõik käis näost näkku ja vahel ma igatsen seda ootamatust ja isiklikkust, mida selline pöördumisviis endaga kaasa tõi. Kui kedagi näha tahtsid, pidid palju rohkem vaeva nägema kui praegu, ja see muutis kokkusaamise kuidagi erilisemaks. (Mitte, et oleksin seda tol ajal teadvustada osanud.) 

Suurem osa päevadest mööduski hoovis mängides. Vahepeal juhtus igasuguseid huvitavaid asju, näiteks kui maja juurde sattus mõni sõbralik hulkuv koer või salapärane prügigunnar või võõras onu, kes kõigile lastele jäätist ostis (pikem lugu, aga ilma ühegi ohvrita).

Kord kukkus keegi turnikalt oma pea lõhki, kord sai keegi hulkuvalt koeralt pureda või herilaselt nõelata. Mingi aeg mängisime tamme otsas postiljone, mis tähendas, et igaühel oli oma oks oma postkastiga, millesse said teiste okste valitsejad kõiksugu kirju jätta. 

Läbiva teema moodustasid põhimängud, nagu "Mädamuna", "Tukikas" ja "Kapsad", kui õues olid ainult tüdrukud, siis mängisime mõnikord ka tavalist keksu ja kummikeksu, kui külas olid jalkapoisid Saaremaalt, mängisime maja ees jalgpalli. Me võisime minna kell kümme hommikul õue ja tulla tuppa kell kümme õhtul, käies vahepeal toas ainult söömas, kui see meelde tuli. Vahel venis õuesolek nii pikaks, et vanemad pidid meid hoovi peale otsima tulema. Üldiselt oli reegel see, et õues võis olla nii kaua, kuni pimedaks hakkas minema. Ei mingeid telefone ega kellasid, ainult looduse märgid ja sisetunne. 

Mõtlesin tükk aega, et tänapäeval võiks ka nii olla, tundes kaasa lastele, kes on üles kasvanud, päevad läbi nutitelefoni või arvuti ekraani vaadates. Siis aga hakkasin mõtlema, et maailm tänapäeval ei ole enam nii ohutu kui meie lapsepõlves. Ei tea, kui paljud vanemad lubaksid oma lastel praeguses maailmas päev otsa maja ümber mängida, teades, kui palju igasuguseid maniakke meie seas ringi liigub. Praeguses maailmas, kus sõbralik jäätist ostev onu kutsub endaga valgesse kaubikusse, mitte ei lähe pärast oma heategu minema, nagu kunagi meie lapsepõlves. Muidugi on ohutum, kui laps on turvaliselt vanema vaateväljas ja koduseinte vahel - kas see ongi põhjus, miks me tänapäeval nii vähe lapsi hoovide peal mängimas näeme? Või on asi siiski selles, et lapsed, kes on maimikueast saati tahvelarvutist harjunud multikaid vaatama, ei oskagi enam tahta "Mädamuna", "Kapsaid" ja trikke turnikatel?

10 aastat parimat sõprust

Selle kümne aasta jooksul oleme kõige muu hulgas läbi teinud seenepraktika (millest kõik alguse sai); kirjutanud keemia kontrolltööd (üks meist fenomenaalsete ja teine mitte nii fenomenaalsete tulemustega); leidnud koos uusi sõpru; läbinud erakordselt intensiivse klubitamis- ja pidutsemisfaasi; olnud peaaegu naabrid ja kõndinud terveid kilomeetreid ühist koduteed nii koolist kui igalt poolt mujalt; käinud maal mustikaid korjamas; koos Euroopas reisinud; pidanud maha hilisõhtuseid, öiseid ja varahommikusi vestluseid; kuulanud laivis 30 Seconds to Marsi ja Three Days Grace'i; arendanud välja omaenda bändi Pulbe ja kirjutanud surematuid hitte; tähendanud kohturaportile kohase täpsusega blogidesse üles oma igapäevategemisi; külastanud loomade varjupaika; jaganud degustatsioonide tegemise võlusid ja valusid (oo, Mamma esitlused!); kiskunud Tartu lauluväljakult sammalt; grillinud metsas vahukomme; vahetanud riideid ja öises linnas hõõruvaid kingi; olnud teadmata asukohas ja võõras korteris natuke ohus; vaadanud nutma ajavaid filme ("A walk to remember") ning jaganud ühist armastust Gerard Way, Jared Leto ja Kullakese ning ühist põlgust MOKIde ja chuchelode vastu. 

Täiesti veider mõelda, et olime 16, kui tuttavaks saime, ja nüüd oleme (noh peaaegu) 26. Mul on tõeliselt vähe neid, keda võin täie tõsidusega enda inimesteks pidada, kes on minuga nii heas kui halvas, kes minus ei kahtle, kelle jaoks on isegi minu tehtud valed asjad õiged, kelles elab omakasupüüdmatu armastus ja headus.

K, sa oled mulle pagana armas.

Et järgmised kümme aastat tuleks sama lõbusad! <3

25-aastase Mari-Liisi laupäev 16-aastase Mari-Liisi blogipidamisstiilis

[Palun suhtuda järgmisesse postitusse avatud meelega. 

Hakkasime K-ga sel nädalavahetusel oma 16-aastaselt kirjutatud blogisissekandeid lugema (siis oli mul veel ainult sõpradele avatud Blissful Harmony) ja sealt leitu on ikka tõepoolest kuldaväärt materjal. Täiesti hämmastav, kust tuli meil küll see aeg, et iga suuremat (ja tihtipeale ka väiksemat) ettevõtmist üles kirjutada täpsusega, mis võinuks vabalt sobida kohturaportitesse. Ja sellised postitused ei olnud erandid, kirjutasimegi neid iga paari päeva tagant või lausa üle päeva, ning need moodustasidki meie ajaveebide peamise konsistentsi.

Et järgmisel sissekandel oleks veidi rohkem väärtust, toon teieni reaalsed sündmusest möödunud laupäevast Tartus. Nii, nagu neid oleks kajastanud 16-aastane mina. Ja noh, te võite ju naerda, aga tegelikult on mul hea meel, et pikka aega nii täpselt raporteerisin. Vahel neid postitusi lugedes tundub, nagu oleksin tagasi neis hetkedes. Seega: aitäh, mineviku-Mari-Liis ja mineviku-K, te olete tuleviku-meile tõelise kingituse teinud. Isegi kui meie nüüdne blogimaailm on märksa faktivaesem.]

***

Laupäeval ärkasin kõigepealt elutoa diivanil kella 10 ajal. Ametliku äratuseni oli veel 20 minutit aega ja ma võtsin sellest ajast viimast. Pärast ärkamist sõin marjakooki, ema eelmisel õhtul tehtud kringlit, banaani ja jõin rohelist teed. Kui olin pesemas ka käinud, tuligi hakata juuksuri poole liikuma. Juuksuriäri oli nüüd uues kohas, kus ma varem polnud käinud, aga õnneks oli ema eelmisel õhtul mulle logistikat selgitanud. 

Leidsingi koha ruttu üles, see polnud sugugi keeruline. Varasemaga võrreldes oli koht tunduvalt avaram ja valgem ning juuksurid ise olid väga rahul. Triin tervitas igati mu seekord veidi lühemat soenguideed. Ta on hästi hooliv selles mõttes, et küsib alati kõik sada korda üle, eriti kui mu nägemus erineb tavapärasest. 

Seekord ei vaibunud jutuhoog hetkekski, rääkisime muu hulgas näiteks juuksuritoolide tellimispõhimõtetest, Haapsalu veinipäevadest, tema väiksest pojast, laulupeost, kuu faasidega arvestamisest juukselõikusel, puhkamisest, koolilõpetajatest ja paljust muust. Siis jätsin juuksuriprouadega hüvasti ja suundusin linna, eesmärgiks veidi poodides ringi vaadata. 

Kvartalist leidsin päris mitu huvitavat riideeset ja muud vajalikku. Ilm oli lihtsalt imeline ja kuna ma ei soovinud veel koju minna, mõtlesin Loitsukellerist läbi käia, lootuses seal H-d kohata. Oli see telepaatia või midagi muud, just sel hetkel helistaski H, kes polnud küll Loitsukelleris tööl, aga viibis siiski linnas ja küsis, kas ma ei tahaks temaga natuke hängida.

Käisime Maksimarketis ja ostsime oma plaanitud piknikuks salatit, juua ja hummusekrõpse. Seejärel asusime Emajõe kallastel sobivat maandumispaika otsima. Esmalt langes valik Atlantise kõrval asuva pargi kasuks, kuid pärast umbes kahesekundilist sealviibimist selgus, et päikest on isegi kõvasti rohkem, kui võiks soovida. Et meil polnud huvi esimese 10 minutiga põletushaavu saada, läksime varjulisemat kohta otsima. Lõpuks leidsime selle Sisevete Saatkonna vastas olevalt platvormilt teisel pool jõge. Sõime ja jäädvustasime kauneid Emajõe kaldaid ning valmistusime viimaks pindmistelt teemadelt nende sügavamate juurde liikuma, aga just siis tuli meile seltsi. 

Meie juurde kõndis üks habetunud ja väga väsinud olemisega noormees, kes ütles, et arvas, et teab H-d. H teda ei teadnud. Salatit nähes küsis ta, kas oleme taimetoitlased, ning jaatavat vastust kuuldes hakkas pajatama, kuidas temagi kunagi taimetoitlane oli. "Pajatama" on muidugi natuke liiga uhke sõna, arvestades, et enamiku ajast ta lihtsalt kükitas meie ees kivistunud näoga, elimineerides igasuguse võimaluse meil tähtsaid uudiseid vahetada. Kui temalt midagi küsida, tuli vastust vähemalt 10 minutit oodata, nii et ei võinud kindel olla, kas ta mõtleb vastuse peale või on selle kõrvust mööda lasknud. Mehe säravamate hetkede hulka kuulusid küsimused, millega me tegeleme ja mis meil õhtul plaanis on, aga arvestades, kui kaua see närbunud külaline meie juures viibis, ta oma sealolu pelgalt nendega ei õigustanud.

Mingil hetkel sai meil ikkagi villand ja asutasime end liikvele, millest oli kahju, sest pärast pikka otsimist olime nii hea koha leidnud. Noormees küsis kohe, kas võib meiega kaasa tulla. Ei võinud. Aga see teda ei takistanud, sest pärast paarikümmend meetrit sosistas H mulle, et mees käib meie taga. Jätkus operatsioon "Varju", mille tulemus oli trio asemel duo ja võimaldas meil lõpuks ometi segamatult suhelda. 

Vahepeal tuli meie juurde ujuma üks Siberi haski, kellel oli ka ilmselt päris palav ja kes pärast suplust ikka väga rahulolev näis. Natuke pärast koera ujusid meie paadisillalt mööda ka üks naisterahvas, terve kari kanuusid, mõned mootorpaadid, lodi Jõmmu ja Pegasus. Hiljem sain kodus teada, et mu emad olid sellel samal Pegasusel, mis meist mööda seilas. 

(Ma olen praeguseks seda postitust kaks päeva kirjutanud ja reaalselt ei kujuta ette, kuidas sellist asja sai teha. Iga. Kuradima. Kord. Aga mis muud, kui võiduka lõpuni.)

Saatsin H bussi peale ja läksin ise ka koju, kus tegin väikese uinaku ja käisin duši all enne, kui emadega sööma hakkasin. Üle pika aja oli vanaema jälle mõnus näha, näitasime üksteisele pilte viimase aja sündmustest ja naised rääkisid, mida nad linnas tegid. Pärast väga hilist lõunasööki (või hoopis varajast õhtusööki?) soovisid daamid veel natuke veini juua. Eesootavat õhtut silmas pidades jõin vaid veerand pokaali. 

Vahepeal olime K-ga kokku leppinud, et lähen tema juurde ja pärast kohtume teistega linnas. Riietust valida polnud seekord raske, sest teadsin juba, et tahan panna varem Kvartalist ostetud pükstüki (ma olen ammu oodanud, et saaksin seda sõna kasutada :D). Kui valmis sain ja olin rõivastuse juurde sobitanud ka oma vaieldamatult kõige hirmuäratavamalt kõrgemad kingad, lõid emad risti ette ja tundsid täitsa siirast huvi kohe, kuidas üks inimloom nendega käia suudab. Tegelikkuses on need sellised kingad, millega pärast esimest paari sammu kaob eluisu korraks ära, aga hiljem saab valu justkui osaks sinust ja kui oled nendega juba kauem olnud, siis harjud sellega täielikult. Lisaks noh, on need mu lemmikkingad :D Kui olin majast aga paarkümmend meetrit kaugemale tipsinud, hakkasin mõtlema, et selline tipsimine moodustab täna suure osa mu õhtust. Kõigepealt jalgsi K juurde, siis jalgsi linna, siis veel linna peal ja pärast jalgsi koju. Ja ma mõtlesin, et kurat sellega, läksin koju tagasi ja panin madalad kingad. Mille peale emade silmis värelesid härdusepisarad ja nad ütlesid, et ometi kord teed elus midagi õigesti :D

Maximast ostsin K juurde kaasavõtmiseks kaks õlut, juustupärleid ja krõpsu. Krõpsude kättesaamiseks ülemiselt riiulit tuli päris palju vaeva näha ja see oli hetk, mil mõtlesin, et pagan, kõrged kingad oleksid siinkohal hästi ära kulunud. 

K maja ajasin alguses segamini, aga telefonikõne K-le aitas õige hoone välja selgitada. K juures vahetasime muidugi viimase aja tähtsamaid uudiseid ja muresid, jagasime nõuandeid, kuulasime nostalgilisi laule ja siis hakkasimegi lugema meie 16-aastaselt kirjutatud blogipostitusi, mis pakkusid rohkelt äratundmishetki. 

Kell 22.15 hakkasime kahekesi linna poole jalutama (K elab Annelinna alguses). Turusillal imetlesime päikeseloojangut ja jäädvustasime seda. Kaubamaja juures saime H-ga kokku, kelle juures imetlesime taas kord (pehmelt öeldes) üliviimistletud välimust :D 

Kõigepealt võtsime suuna Mökusse. Tee peal kohtusime ühe lokaali ees Kadiga, keda sai veidi nässerdatud, seejärel tellisime juba Mökus rummikokteile ja selgitasime välja meie seltskonnast kõige kiirema (mina see polnud). 

Pärast Mökut läksime tagasi Rüütli tänavale, teel sinna nägime jälle Kadi, kellega oli nüüdseks liitunud ka B. Neiud meiega Shootersisse tulla siiski ei soovinud, seega jätkasime oma rännakut kolmekesi. Shootersis oli parajasti kokteilidel see kaks-ühe-hinnaga-värk ja me K-ga valisime Mojitod. Baarileti ääres kohtusime Katsiga, ja nii oli sel õhtul juhuslikult nähtud kõiki Padjaklubi liikmeid (K-d ja H-d muidugi mitte nii juhuslikult). Ühildasime Kats oma seltskonda ja aeg Shootersis kulus peaasjalikult ikka tantsimisele, kuigi isegi madalate kingadega hakkasid jalad sellise intensiivsuse juures valutama. Muusika polnud aga seekord kuigi hea ja seepärast liikusime edasi H lemmiklubisse Maasikas.

Seal oli muusika grammi võrra parem, nõtked neidised näitasid laval ette, kuidas õigesti tantsida ja purjus raske jalaga eestlased püüdsid seda kõike järele teha. Nüüdseks olime taas kolmekesi jäänud, sest Kats jäi Shootersisse. Noh, meie pluss mõni juhuslik noormees siia-sinna, kes end sujuvalt, aga edutult seltskonda püüdsid sulandada. Kella kahe paiku öösel sättisime end vahelduseks jalga puhkama, enne veel tegime fotograafi juures pilti. Ootasime veel tantsimiseks viimast head lugu, pärast mida koju minna. Häid lugusid tuli aga järjest päris mitu ning umbes pärast neljandat lahkusime Maasikast. 

Jätsime H-ga hüvasti ja siis hakkasime K-ga koos koju jalutama. Isegi madalad kingad polnud mu jalgade vastu selleks ajaks just kõige sõbralikumad, aga õnneks on meil K-ga täpselt sama jalanumber, mis on alati võimaldanud meil sellistes olukordades üksteisega kingad ära vahetada. Nii tegime ka seekord ja edasine kodutee oli nagu kõndimine paradiisis roosi kroonlehtedega kaetud samblal. 

Kõndisime K-ga sõbralikult käsikäes koju, vahetasime jalanõud tagasi ja koju jõudsin natuke pärast kolme. 

Nii oleks kirjutanud 16-aastane Mari-Liis. Tänaseks oleks tal juba terve uus pikk postitus sellest, kuidas ta pühapäeval Lauriga kokku sai ja looduses jalutamas käis, oma luuletusi näitas, kuidas Lauri talle jäätist ostis, mediteerimist õpetas, oma sõõriku talle andis ja pärast koju viis. 

Aga jäägu see minevikku, sest olevik on parem.

Väga palju esimesi (ja mittevajalikku infot :D)

1. FIRST blog you ever read?

See oli ilmselt Dagmar Lambi blogi. Ma armastan siiani Daki omanäolist, humoorikat, eneseiroonilist ja vahetut kirjutamisstiili.

2. FIRST blog you ever subscribed to?
Ma pole kedagi kunagi subscribe'inud. 

3. Do you still talk to your FIRST love? 
Mu esimene armastus oli lasteaiast üks noormees, kes valmistas mulle väga palju meelehärmi sellega, et püüdis igal võimalikul moel mu elu ebamugavaks muuta. Siis, kui ta mind kiusas, olin väga pahane, aga kui meid kodu mängides alati emaks ja isaks valiti, siis ma leebusin :D Ja noh, kui ma meie pingelist suhteelu kodus kirjeldasin, siis lohutas pere, et "kes lööb, see armastab". 

Aga ei, me pole ammu enam suhelnud.

4. FIRST kiss? 
16-aastaselt ja oma tolleaegse poisiga minu maja ees. Mäletan, et olime mingite valgete õitega puude vahel ja üldse oli see ikka totaalne filmistseen, liblikad kõhus ja ajude asemel peas ja noh, tavaline pubekate värk :D

5. FIRST alcoholic drink? 

Olime ühe sõbranna juures kodus ja siis ta tõi salakavala näoga meile 1,5-liitrise siidripudeli, kust kõik rüübata said. Me tundsime, et oleme ikka hullult pahad. Ja lahedad.

6. FIRST car? 
Üks kollase kastiga kastikas, mida sai nööri otsas enda taga vedada. Sinna kasti sai panna näiteks kive või barbisid või liiva või kaisuloomi, keda oli vaja arsti juurde sõidutada. Olenevalt vajadusest. 

7. FIRST job? 
Kõige esimene vist oli maasikate korjamine. 

8. FIRST pet? 
Päris enda loom oli must küülik Juku. Oma lühikese elu jooksul jõudis Juku muu hulgas kahe erineva küülikupreiliga armurõõme maitsta (ja lapsi saada), seljakoti sees reisida, olla naabruskonna staarküülik, kellele kõik hoovi lapsed omaalgatuslikult rohtu korjavad, seista vapralt vastu endaga kodu jagavale taksile ning elada kolmes eri korteris. Juku oli ikka tõeline sõdalane ja mitte mingi jänespüks. Ma igatsen teda vahel.

9. FIRST celebrity crush? 

David Hasselhoff "Rannavalvest" :D

10. FIRST real boyfriend? 
Taavi. Ta oli tulihingeline rulasõitja ja rulapargis me kohtusimegi. Üks ilusamaid mälestusi temaga on kord, kui ma skatepargis uisutades väga rängalt oma põlve katki kukkusin ja Taavi mind enda juures tohterdas. See, et 16-aastane poiss oskab haavadega nii oskuslikult ümber käia, oli päris lahe.

11. Who was the FIRST person to text you today? 
See pole ilmselt päris inimene, aga Tele2-st sain sõnumi, et andmemaht on kasutatud.

12. Who was your FIRST grade teacher? 
Krista. Poiste kohta ei tea, aga ta vähemalt kõigi tüdrukute lemmikõpetaja oli ta küll, sest ta oli lihtsalt nii ilus, noor, lahke ja tore. 

13. Where was your FIRST sleepover? 
Tõenäoliselt Haapsalus kas Maarja või Kärdi juures, kaldun arvama, et seoses emma-kumma sünnipäevaga. Nende sleepoverite juurde käis sageli vaimude väljakutsumine, Spice Girlsi ja Britney kuulamine, tantsimine, kuum klatš oma klassikaaslaste kohta, "Sa raudselt meeldid talle"-jutud ja katsetused meigiga. 

14. What was the FIRST thing you did this morning? 
Kirjutasin kaks luuletust.

15. FIRST concert you ever went to?
Kõige varasem, mida mäletan, on Terminaator. Suveõhtu, sõbrad, vabadus, ja me teadsime kõiki sõnu.

16. FIRST broken bone?
Väike varvas, pärast seda, kui mulle skatepargis ühtedel võistlustel rula rämbi otsast jala peale kukkus. Mul olid plätud jalas :S

17. FIRST movie you remember seeing? 
Issand, mingi... "Kallis, ma kahandasin jõmpsikad" äkki?

18. FIRST sport you were involved in? 
Iluvõimlemine. Alustasin kuueselt ja käisin päris pikka aega seal trennis, võistlustel, Kalev 100 mängudel, tantsupidudel ja puha. Tol ajal ei osanud ma seda niimoodi hinnata, aga tagantjärele mõeldes tegime seal päris ägedaid asju. Millalgi tuli kahjuks valida, kas viiul või iluvõimlemine, kuna mõlemad läksid päris intensiivseks. Valisin muusika ja tegelikult pole ma seda kunagi kahetsenud.

19. FIRST tweet? 

Mul ei ole Twitterit. Mulle meeldib blogi formaat suurel määral just seetõttu, et siin pole sõnade arv piiratud ja võib nii palju padrata, kui soovi on.

Kui Haapsalus jalutamine toob mälestusi

Kultuurimaja. Võisin olla umbes viieaastane, kui selle hoone ees treppidel joostes kukkusin, nii et verd lahmas ja tagasi lasteaeda sain kahe kasvataja toel ühe jala peal keksides. Valge arm on siiamaani mu paremal jalal, aga seda on näha ainult suvel, kui ülejäänud põlv on tooni võrra pruunimaks päevitunud.

Lossipark. Kunagi käisime mu parima sõbranna ja pinginaabri M-iga seal lumelauaga sõitmas ja see tekitas väga tähtsa tunde. Mis siis, et meie "mäed" olid tegelikult künkad ja vaid poolteist meetrit kõrged.

Lossipargi lähedal (noh, tegelikult on Haapsalus kõik kohad üksteisele lähedal) on Aafrika rand, millega seostub mul üks natuke hilisem mälestus. Mul, romantilisel naisterahval, tuli pähe läbi elada üks filmikangelannade lemmikhetkedest ja viia oma tolleaegne südamehärra A ühe varjualuse alla tantsima. Vaene mees püüdis küll head nägu teha, aga tema vaimule meeldis see ettevõtmine vist sama vähe kui tema kehale, mis väljendas seda vastumeelsust ägeda ninaverejooksuga. Nii tuli Maria von Trappil loobuda mõttest oma kavaleriga päikeseloojangusse tantsiskleda ja selle asemel noormees hoopis pingile horisontaali asetada, salvrätt ninas.

Oma nostalgilisel jalutuskäigul möödusin kirikust, kus me vennaga väiksena pühapäevakoolis käisime. Mäletan ainult ühte tundi (võimalik, et neid rohkem polnudki). Seal sõime leiba ja kleepisime seinale maalitud lammastele vatist villa külge. Mõne tehtud villapall läks lamba keha asemel hoopis teistesse kohtadesse, näiteks meisterdajale suhu, aga jumala lapsed on teatavasti ju kõik võrdsed. 

Kunagi töötas mu ema majas, mida kutsutakse vanaks taastusravikeskuseks. Selle asjaolu kõige võluvam aspekt oli minu jaoks hundikoer, kes hoonet valvas. Võisin olla umbes 8-aastane, kui iga kord ema töö juures käies ka koera juurest läbi käisin. Alati tundis ta mind ära ja meie rõõm kohtumisest oli iga kord kahepoolne, kuigi käisid jutud, et tegu on kurja koeraga, kes inimestega kuigi hästi läbi ei saa. Meie olime sõbrad, sellest said ajapikku aru isegi need, kes 8-aastast tüdrukut lõukoera juurde esialgu lasta ei tahtnud. 

Millegipärast ma mõnda aega enam ema töö juures ei käinud, vist umbes aasta läks mööda. Pärast võrdlemisi pikka aega jälle koera juurde naastes mõtlesin endamisi, kas ta ikka mäletab veel mind. Ei mäletanud. Kui talle lähenesin, hakkas ta haukuma ja oleks mulle vaat et kallalegi tulnud. See oli ilmselt üks kurvemaid hetki mu noore elu jooksul. 

Iluvõimlemise maja. Sellega meenus kaks asja.

1. Kord jõudsin trenni liiga vara ja et ma ei peaks niisama ootama, kaasas treener mind väikeste trenni. Mis tähendas, et mina, 10-AASTANE NOOR DAAM pidin 6-AASTASTEGA kikivarvukil ringiratast kõndima ja loomahäälitsusi tegema. Ma vist ei pea ütlema, kui nördinud ma olin. 

2. Enne trennisaali oli n-ö esik, kus jalanõusid ja jopesid hoiti. Kunagi, kui pidin pärast trenni veel edasi klassiõhtule minema, tuli ema pärast trenni spetsiaalselt sinna, et mulle 3. klassi klassiõhtuks soengut teha. Mäletan, et mulle nii meeldis see soeng ja püüdsin seda isegi järgmine päev kooliminekuks uuesti teha, aga paraku tuli emal see tunduvalt paremini välja. 

M-i isa puidutöökoda oli iluvõimlemise maja lähedal ja seal oli lihtsalt maailma parim kadakalõhn. 

Viigi ääres tuli meelde, kuidas me väiksena ema, vanaema ja vennaga seal mõnel õhtul jalutamas käisime. Mulle meeldisid need ettevõtmised, sest siis sai ilusad riided selga panna (mis minu jaoks oli eelkõige üks maani helesinine seelik ja kübar) ja nendesamade ilusate riietega ohtlikult viigi äärel balansseerida. Mu emad ei kiitnud muidugi sellist käitumist heaks ja sellistel juhtudel tuli mul uppumisohust tõrksalt eemalduda. 

Kaubamaja kõrval on lillepood, kust käisime A vanaema matusteks pärgasid toomas. 

Teenindusmaja ees rulluisutasime sageli M-iga. Veel mängisime seal tukikat, ja et mängijate seas oli mul ka silmarõõm, siis jooksin isegi oktoobri lõpus seal ringi õhukese (aga võrgutava) kampsuniga. 

Haapsalu staadionil käisime ema ja vennaga mingi aeg õhtuti sporti tegemas. Jooksime staadioniringe, tegime rööbaspuudel harjutusi, mängisime võrkpalli. Kui päike loojuma hakkas, läksime koju. Vahel lasime enne veel meie pikakarvalisel taksil Tobiasel lahtiselt staadioni kõrval pargis joosta. 

Pole olemas valet aega rokkimiseks

Oleme Monsuga Ruunipitsas selle uut ja rikkalikku vegan-menüüd nautimas. (Kes pole sellega veel tutvunud, soovitan soojalt!) Söögikoht on rahvast täis: keskealine paar, teised meievanused neiud, tüdruk oma poisiga, vanad ja noored. Kõikjalt kostab suminat, koht elab, Adele'i playlist saab otsa ja algab Tanel Padari oma. 

Algab möll.

Meie kõrvallauas istub umbes kuueaastane poiss oma isaga. Ema on eemal leti ääres süüa tellimas. Raadios rokib Tanel Padar: "Alati ikka peale tööd koju ei läe ei risti ette löö..."

Ja kuueaastane poiss rokib ka. Esialgu toolil istudes muusika järgi energiliselt jalgu kõlgutades, aga mitte kaua. Varsti hüppab poiss toolilt maha ja hakkab möllama. Keset kohvikut. Ta vehib peaga, mängib õhukitarri, laulab kaasa, hüppab, Rokib suure R-iga. Tema liigutustes pole midagi liigset, pole niisama rahmeldamist, vaid kogu see aktsioon on hämmastavalt peen, sobitudes enam-vähem täpselt rütmi. Ja see pole inimestele esinemine, poisil kama kaks, kas keegi vaatab teda või mitte. Ta on täielikult omas maailmas, kus pole söögikohti, inimesi, muigeid ega halvakspanu - on ainult rokk, on ainult Tanel Padari laul ja õhust kitarr.

Rokkmuusika on ikka üks ilus asi, kui see suudab ühe väikese inimese niimoodi käima tõmmata. Keskpäeval. Rahva keskel. Ühes tavalises söögikohas.

Ma olin tooteesitleja ja see polnud alati lihtne

Aastatel 2010-2015 tegin ma Tartus tooteesitlusi. Siiani on see olnud mu kõige pikem töökogemus ja lahkusin sellelt kohalt võrdlemisi raske südamega. Endiselt täidab mind paras annus nostalgiat, kui toidupoodides neid tuttavaid lauakesi näen, mille taga esitlejapreilid või -härrad nobedalt veini topsidesse kallavad, küpsiseid kaussidesse jagavad või juustu lõikavad.

Jah, ma armastasin seda mõnusalt vaba graafikuga tööd, oma toredaid ülemusi ja kolleege, aga selles postituses tahan selgeks teha, et tüdrukud (ja vahel ka poisid) kokkupandava laua taga teevad tegelikult palju rohkem, kui võib-olla välja paistab. Kui keegi peaks arvama, et see töö pole midagi muud peale inimestele naeratades toidupalukeste ulatamise, siis eksite rängalt. Siin on nimekiri ametitest, millega esitlejatöö seotud on:

• Mehaanik. Esitluslaud on pakitud riidest kotti ja laud tuleb enne esitlust ise kokku monteerida. Monteerimist nõuab ka banner, mis on juba tunduvalt raskem ülesanne, eriti kui oled taevasse kõrguvast bannerist tunduvalt lühem tegelane. Vahel lisanduvad ka muud mehaanikuoskuseid nõudvad tehnikavidinad, nagu patareidega lõhnamasin, grill ja nii edasi.

• Klienditeenindaja. Ilmselt amet, millega esitlejatööd kõige rohkem seostatakse. Vähemalt teoorias on tooteesitleja ikkagi peamiselt klienditeenindaja, kes tutvustab inimestele verbaalselt uudistooteid, produtseerib rohkelt teksti, kogub tagasisidet, aitab inimestel riiulist tooteid leida ning vastab kõiksugustele küsimustele (sh sellistele, mis esitletavat toodet üldse ei puuduta, nagu nt "Kuhu on selles poes kadunud kõik kukepildiga pajalapid?" või "Mis selle ilusa punapäise kassapidaja telefoninumber on?"). Inimestega suhtlemine kogu oma võlus ja valus. 

• Raamatupidaja. Kui palju midagi kulus, kui palju midagi maksis, kes kui palju toodet ostis, kui palju raha kanti sulle toodete ostmiseks, kui palju pead sa kellelegi tagasi kandma, kui palju pead palka saama. Hea läbisaamine numbrite, protsentide ja arvudega tuleb tegelikult kasuks igal töökohal.

• Kuller. Vahel saadeti esitluseks mõeldud tooted mõne esitleja juurde koju ja siis oli vaja need sealt enda esitluse jaoks ära tuua. Olgu mainitud, et tihtipeale oli aadressiks Pärapõrgu 24 või Suure Kase 10, ehk siis tegu polnud just kõige tuntumate paikadega. Saatuse vingerpussi tahtel asub mu praegune Tartu-kodu just ühel seesugusel hallil alal, millel seiklemine mulle esitlejana alati meelepärane ei olnud.

• Koristaja. Pärast esitlust tuleb koristada. See sisaldab enam-vähem kõike laua puhastamisest jäätmekäitluseni.

• Diplomaat. Seletada poetöötajatele, et jah, siin on täna esitlus ja ma pean selle läbi viima võib olla raske. Isegi väga. Vajadusel peab vaidlema, sest võib juhtuda, et esitlusest huvitud ainult sina ja kõik teised on kindlad, et oled terrorist, kes tahab lattu pääseda vaid selleks, et see õhku lasta. Hea esitleja jääb rahulikuks ka siis, kui poetöötajad kergelt torisedes küsivad, kui kaua veel läheb, et ta oma asjad võtaks ja sealt kus kurat kaoks (muidugi tunduvalt viisakamas sõnastuses). Sest esitleja maine vara, milleks on esitluskastid, jäävad ju laos kõigile ette. 

• Tõstja. Laud on raske, banner on raske, plastmassist suured kastid esitlustarvikutega on rasked. Tõsta ja mööbeldada tuleb esitlejal üsna palju ning kuigi esitleja võib tihtipeale välimuselt olla väike blond nääps, peab ta tegelikult olema füüsiliselt tugev.

• Psühholoog. Kuna tooteesitleja peab pikka aega ühe koha peal seisma, siis on ta heaks sihtmärgiks inimestele, kellel on vaja oma elumuresid kurta. Peamiselt on need vanad inimesed, kel lähisugulasi napib ja kes peavad lihtsalt saama end tühjaks rääkida. Pension on väike, SL Õhtuleht kirjutab igasuguseid õudseid lugusid, noored on häbematud, toit on kallis, poed on kaugel, lapselapsed ei külasta, naabrimemm murdis talvel jäisel kõnniteel liigeldes jala, arstid on hoolimatud ja nii edasi. Hea strateegia: nõustu kõigega, mis öeldakse, siis lähevad nad varsti rahulolevalt minema. Halb strateegia: hakka jutuhimulistele kundedele vastu vaidlema ja vaata, kuidas kõik teised kliendid hirmunult ringiga esitluslauast mööda lähevad.

Esitlustöö õpetab palju. See õpetab inimestega paremini suhtlema, mitmesuguseid probleeme lahendama ja loominguliselt mõtlema ning esitlustöö on midagi, mida ma teeksin ajas tagasi minnes sada korda uuesti.

Minu südamlikud tervitused ja ovatsioonid kõigile praegustele tooteesitlejatele! 

Te olete supernaised (ja mehed).

Blondiiniks olemise horror ehk õnneliku lõpuga õuduslugu tänapäeva daamidele

100% tõestisündinud lugu, millest oli vahetult pärast selle juhtumist liiga valus kirjutada. Nüüd olen tugevam.

On rahulik esmaspäevaõhtu. Seoses järgmisel päeval toimuva võrdlemisi tähtsa ülesastumisega otsustad veidi iseseisvalt oma juuksevärvi kohendada. Sa ei muretse eriti, sest oled seda juba kümneid kordi teinud. Midagi ei saa väga valesti minna. Sul on juuksevärv ja teised vajaminevad vahendid, sa järgid korralikult instruktsioone, värvid juuksed ära ja vaatad kella, et täpselt 30 minutit välja arvestada. Kõige suuremad eksimused võivadki tulla just sellest, kui värvi liiga vähe või liiga kaua peas hoida. Liiga vähesest hoidmisest ei juhtu midagi väga hullu, aga kui see keemiline substants pähe liiga kauaks jääb... Halvimal juhul sõidad haiglasse oma skalpi eemaldama. Sa tead seda kõike. Aga täpselt 30 minutit ja midagi halba ei juhtu. 

Möödub 10 minutit. Teed aega parajaks. Sööd, paned paar tekkinud mõtet kirja. Vaatad kella. Pool aega on läbi. Nüüd oleks aeg nõud ära pesta. Keerad kraani...

...ja vett ei tule. 

Lähed vannituppa ja keerad sealset kraani. Kraan koriseb pahaendeliselt ja loovutab sulle viimaks kaastundest ühe tillukese tilga. Mul ei tule vist öelda, et mu pea on jaanimardika omast pisut suurem, mistõttu ei olnud sellest kuigi palju abi. 20 minutit on täis. Tunned, kuidas rohked tillukesed hirmujudinad su selga mööda üles ronivad.

Kell tiksub armutult edasi 30 minuti suunas. Kraan ainult koriseb. 

Edasi läheb asi natuke lustlikumaks. 

Helistad kõrvaltänavas elavale sõbrale ja küsid, kas võid tema juurde pesema minna. (Ilmselgelt ülinormaalne kõne, mida esmaspäeva hilisõhtul saada.) Pärast piinarikast ootamist (tik-tak, tik-tak) jõuab sõber sulle autoga järele ja viib sinna, kus on vett. Pärast saad veel autoga tagasi koju ka, et inimesed ei ehmuks, nähes oktoobrikuus öisel tänaval tütarlast, kellel on tontlikult valge saunarätik millegipärast pähe keeratud. 

Ilma niivõrd vastutulelike inimesteta oleksin ma praegu kas:

a) hallipäine
b) kiilas
c) allergilise reaktsiooniga haiglas
d) peanaha siirdamise järjekorras

Ma ei julge vist enam kodus juukseid värvida :D

Kiri tüdrukutele, kes ei karda

Kallis julge tüdruk!

Ma tunnen Sind hästi.

Sa ei karda. Sul pole enda turvaliselt tundmiseks vaja teiste seltskonda. Võid minna üksi kohvikusse, kinno või peole. Sa liigud öösiti üksi ringi, kui olukord seda nõuab, ega kahvata, kui näed vastu tulemas meestekampa, joodikut või liputajat, keda Su koduümbruses korduvalt on nähtud. Oled otsustanud, et võid minna igale poole siis, kui parajasti vaja, hoolimata kellaajast, marsruudi pikkusest või sellest, kas keegi on Sinuga kaasas või ei. Su heaolu sõltub vaid sinust endast, oled iseseisev ja suudad alati ennast kaitsta. Kellelegi ei tuleks iial pähe Sind rünnata, sest Sa oled julge, hirm on aga see, mis ohte ligi tõmbab.

Või nii Sa vähemalt arvad.

Ma olen alati julge tüdruk olnud. Ühel saatuslikul ööl pandi see julgus proovile.  Terve oma elu olin keskkonnast sõltumatult kõndinud seal, kus ja millal tahtsin. See, et nüüd, kui olen 23-aastane, tuleb öisel tänaval keegi, kes tahab mulle füüsiliselt halba, oli pehmelt öeldes ootamatu. Pane tähele, julge tüdruk, selline asi tuleb alati ootamatult. 

Sulle läheneb selja tagant võõras mees, kes paneb käe Su kõrile ja paiskab treppidele pikali. Võiks ju arvata, et tunned esimese asjana hirmu. Esimene emotsioon ei ole hirm. Kujutle nüüd koos minuga. Sa tuled linnast jalgsi koju, nagu oled teinud juba aastaid. Kuulad kõrvaklappidest muusikat, mõtled omi mõtteid ja oled paari trepiastme kaugusel koduuksest. Iga liigutus on juba tuttav: hakkad kotist võtmeid otsima, MP3 tuleb kinni vajutada... Ja siis tuleb eikusagilt keegi, kelle plaanid Sinu omadega ei kattu, aga Sind ometigi hõlmavad.

Esimene emotsioon pole hirm. See on ülim ootamatuse tunne. Sa ei viibi sel hetkel reaalsuses. Sulle ei jõua kohale, et oled sel hetkel, praegu, siin sellises olukorras, mida oled harjunud filmides nägema või raamatutest lugema. Kui toimuv Sulle viimaks rüseluse käigus kohale jõuab ja saad aru, et oled selles võitluses nõrgem... Siis tuleb hirm. Aga just siis ei tohi Sa näidata, et kardad. Tee häält. Kutsu abi. Kasuta pipragaasi või mõnda teist enesekaitsevahendit. Jookse. Ja võib-olla läheb Sul sama hästi kui minul.

Hiljem, kui juba kodus oled, tuleb kolmas tunne – et oled tühine. Sügaval südames tead, et oled isiksus - inimene, kellel on lemmikmuusika, hobid, oskused, kindlad tõekspidamised ja maailmavaade, aga ometi on keegi Sinus näinud ainult ohvrit, kelle teeb väärtuslikuks vaid asjaolu, et ta öösel üksi kõnnib ja et tal on maine keha.

See lugu juhtus minuga juba ammu. Kui rääkisin mõnele sõbrale, et kavatsen seda inimestega jagada, kasutasid nad jälle seda sõna ja ütlesid, et ma olen julge. Mõned arvavad, et sellistest asjadest ei tohiks rääkida, veel vähem neist kirjutada. Minu jaoks ei ole see aus. Kõigepealt pead oma nahal sellise asja läbi elama ja siis veel elu lõpuni seda häbiga endas kandma ning hoolitsema selle eest, et keegi teada ei saaks? Kas ma tõesti peaksin ründaja jaoks selle kogemuse veel magusamaks muutma, lastes tal endalt röövida meelerahu ja väärikuse?

Kui oled nagu mina, on neljas tunne kättemaks. Tahad, et sellised inimesed saaksid karistada või et järgmine kord suudaksid nad panna kahetsema, et nad just Sinu enda ohvriks valisid. Selleks soeta mõni enesekaitsevahend, näiteks pipragaas, või õpi selgeks paar lihtsat enesekaitsevõtet.

Kallis julge tüdruk, lõpetan oma kirja Sulle veel ühe olulise tõdemusega. Need inimesed ei otsi kindlat tüüpi – noort ilusat lühikese seelikuga megabeibet. Nad otsivad kedagi, kelle tähelepanu on hajunud. Kedagi, kes ei pea vajalikuks selja taha vaadata. Kedagi, kes on julge.

Usalda, aga kontrolli. Ära karda, aga ole tähelepanelik. 

Sinu julge tüdruk

M-L 

Vanakesed olid tagasi gümnaasiumis

Käisime H ja P-ga täna Tammes. Mina olin seal viimati käinud umbes viis aastat tagasi, kui gümnaasiumi lõpetasin. Sama kool, samad koridorid ja samad õpetajad äratasid ikka mõningaid mälestusi. Vahepeal käisime end meie kohale tulnud klassikollektiiviga (mis siis, et meid oli vaid kolm) 16 Kannus pisut elavdamas. Hiljem saime ilutulestikku ka.

TTG endise 10.-12.b ehk loodusklassi uhke esindus

Mälestusi Veerikult ehk Mida on lastelt õppida

On kevadine esmaspäevahommik. 

On vara. Inimesed hakkavad alles tööle minema, tänavad on veel tühjad, aga Veeriku 14 ees seisab üksinda väike poiss. Ta võib olla nii umbes 5-aastane. Ilmselt ootab, et vanemadki välja tuleksid ja ta lasteaeda viiksid. 

Poiss ei hooli vaikusest. Ta laulab. Kaugemalt on võimatu kuulda, mida täpsemalt, aga lähemale jõudes võib igaüks kuulda kõrget lapsehäält, mis kuulutab:

"Trillallaaaa, trullallaaaaa, küll on tooreeee eeelaadaa!"

Armukadeda koera kättemaks puidust põrsale

Koristasin millalgi sahtleid ja leidsin sealt mitmeid mälestusi. Kõige eredamalt koitis väike puust põrsas, kel puudusid kõrvad, kõik jäsemed ning kelle keha oli kaetud sügavate hambajälgedega. Nii näeb välja armukadeda koera kättemaks. 

Ostsin selle puupõrsa umbes 11 aastat tagasi, kui klassiga Hiiumaal ekskursioonil käisime. Millegipärast oli mu pikakarvaline taks algusest peale tolle looma peale meeletult armukade. Imelik, et just see siga talle niimoodi mõjus, mul oli tol ajal veel terve hunnik teisi ja koera jaoks ehk põnevamaidki mänguasju. 

Igatahes ei käitunud mina ja mu toonane parim sõbranna M koer Tobiase suhtes just peenetundeliselt. Me ei varjanud kuidagi oma kiindumust selle võrratu puidust kärsalise vastu ja muidugi valas põrsa lakkamatu imetlemine ühe iseloomuga taksi jaoks õli tulle. 

Alati panin kodust lahkudes oma aarde nii kõrgele, et Tobias seda kätte ei saaks. Tema väikesesse kehasse kogunenud viha selle häbematu rõngassabalise looma vastu võis ikka küll päris hull olla...

Ükskord tulime M-ga koolist minu juurde. Kui uksest tuppa astusime, nägime esimese asjana, et kõik kohad on puidutükke täis. Kõndisime natuke edasi ja leidsime põrsa ühe jala. Siis teise. Oma aseme peal lebas Tobias, see, mis põrsast veel alles jäänud oli, hoolikalt kahe esikäpa vahel, ja näris mõnuga puidust keret. Ma pole veel kunagi kellegi näol nii suurt naudingut näinud.

See koer oli mu parim sõber.

Rubriigist "Vahvad Vestlused" ehk Kuidas ma katlakivieemaldajat jõin

Leidsin ühe võluva MSN-i vestluse oma noorusaegadest, TRUE STORY:

Mann. | ütleb:
ega ma meelega ei joonud
okei
See oli nii
Tegin endale teed, või noh, mitte teed, aga seda oma firmajooki
kuum vesi siirupiga

arlu ütleb:
nu

Mann. | ütleb:
rämee hea on see
nii siis jõin seda ja olin omadega rahul, kruusitäie jõin ära ja vaatasin superstaari
E tuleb mingi hetk ukse peale ja küsib, et kuule ega sa ometi seda vett ei joonud sealt veekeetjast
mul oli nagu et jaa jõin ikka

arlu ütleb:
:D

Mann. | ütleb:
E läks näost roheliseks, ütles, et seal veekeetjas oli katlakivieemaldaja sees :D

Mann. | ütleb:
mul oli suht tänks, et keegi mulle ka ütles, kurat VEEKEETJAS PEAKS OLEMA VESI, MITTE KATLAKIVIEEMALDAJA, keegi ei öelnud midagi 
Ma ei pea selliseid asju loomulikust intelligentsist eeldama

arlu ütleb:
mis sai???
see on mürgine ju gaaash

Mann. | ütleb:
on jah, E oli jummala ähmis
kunagi jõi krissu lilleväetist
me ikka peame kõike suhu ajama endale