Eile osalesin enda neljandal Kuldmunal ehk aasta oodatuimal auhinnagalal, kus selgitatakse välja parimad reklaamitegijad. See üritus on alati minu jaoks natuke ime: kõik see glamuur, esinejad, lavasõud, tulemöll, kuldsed konfetid, vein, peened suupisted ning ca 500 loovinimest, kelles on nii kuradi palju annet.
Esimesel aastal vaatasin seda kõike, silmad ümmargused peas, praeguseks olen ma asja natuke rohkem jagama hakanud. Iga aastaga on aina rohkem sõpru ja tuttavaid, keda tervitada ning kellega juttu rääkida, ning ilmselt see ongi minu jaoks kõige suurem pluss. Muidugi on alati rõõm oma agentuuri pärast, kui õnnestub peolt mõne munaga lahkuda - seekord pälvisime neid suisa kümme tükki. Ja kuna agentuuris töötades on minust ajaga tõeline reklaamifänn saanud, on alati nii huvitav vaadata, milline siis on žürii arvates praegu hea reklaam.
Tundsin siiski vahepeal neid inimesi vaadates ja nendega rääkides, et ma ei ole päriselt nagu nemad. Kui palju sõpru mul seal ka poleks, olen ikkagi luuletaja reklaamiinimeste peol. Aga meid ühendab loovus ja armastus selle kasutamise vastu. Seega käin nendel pidudel edasi, jälgin neid andekaid, ilusaid, mängulisi ja loomingulisi inimesi.
Ning loodan, et midagi jääb külge.
No comments:
Post a Comment