Kui luuletaja kolib Kadriorgu

Karantiin mõjub kõigile erinevalt. Mina näiteks otsustasin kolida. Seni on uues luuletajapesas veedetud aeg olnud äärmiselt inspireeriv ja produktiivne, eks sellele aita kõvasti kaasa ka siinne kirjanike aura. 

Tänu karantiiniolukorrale ja suurepäraste sõprade abile läks kolimine üsna valutult. Üldiselt ma kolimist ka eriti ei karda, sest (peaaegu) viie Tallinnas elatud aasta jooksul on see mu kolmas ja koondarvestuses 14. koht, kus olen elanud. 

Kadriorg on keskkonnavahetuse mulle lihtsaks teinud. Mulle meeldivad need vanad, aga suursugused nikerdustega majad, rohelus, alati laulvad linnud, kirjanike nimedega tänavad, õdusad välikohvikud (kus rahvas, muide, juba aktiivselt aega veedab!), hoolitsetud tõukoerad ja see, et jalgratastel on ees valged korvikesed. Korter meeldib ka väga.

Paadunud kolijana polnud mulle muidugi mingi üllatus, et uus keskkond võib segadust tekitada. Varem olin käinud ainult Kadrioru pargis ja kirjandustänava festivalil, mõtlematagi sellele, et siin on kümneid teenurki ja ristmikke, kus valesti ära pöörata. Nii võibki juhtuda et pooletunnine poeskäik kujuneb pooleteisetunniseks, aga sellest pole tegelikult midagi, sest kogemus on õpetanud, et äraeksimine viib uutesse ja põnevatesse kohtadesse ning aitab kodukandiga paremini tuttavaks saada.

Siin linnaosas on kuidagi eriti tugev kommuunindus. Võib-olla kujutan seda endale ette, aga iga kord, kui tänaval kõnnin, tunnen, et mind vaadatakse. Nagu võõrkeha, nagu kõik saaksid aru, et olen siin uus. Mis on veider, sest Kadriorg on siiski üsna suur. Aga üks vanatädi alumiselt korrusel silmitseb mind iga kord ülinördinult, kui trepikojas liigun, ja tänavale astudes vaatab iga vastutulija mind sellise näoga, nagu oleksin just öelnud, et tema beebi meenutab raseeritud ahvi. Aga see ei tekita minus eriti kurvastust, sest siinne kirjanduslik õhkond tundub nii kodune. Inimesed võivad küll arvata, et olen võõras, aga tunnen, et keskkond ise on mind siin aktsepteerinud. Keskkond ühes oma ajaloo ja vaimudega, nagu Vilde, Faehlmann, Koidula, Unt, Tammsaare ning kõik need teised. Pealegi, kui oled terve elu olnud "uus võõras", siis sellega harjub. Ma olen alati olnud see uus õpilane koolis, huviringis, laulukooris, orkestris, kvartalis. Ja niipea, kui end kusagil kodusemalt tundma hakkan, on aeg edasi liikuda, mujale minna. Nii on alati olnud ja loomingut produtseeriva inimesena pole ma kindel, kas teistmoodi isegi oskaksin. Mingit läbivat, kindlat joont, mis kunagi ei muutu, läheb aga samuti tarvis, ja minu jaoks on need olnud mu pere ja sõbrad. Ma arvan, et see on üsna hea süsteem.

Sõbrad, ma loodan, et karantiiniaeg on teile pakkunud inspiratsiooni, uusi ideid, oskuseid või lihtsalt aega järelemõtlemiseks. Olge terved, varsti tuleb suvi!

Laupäev on sisekujunduspäev

Mul on peas täpne visioon, mida uude koju vaja oleks ja aegamööda saavad need ideed ükshaaval teostatud. 

Näiteks oli mul pikka aega mõte hankida tugitooli peale üks kunstkarusnahast vaip, mis toa üldpilti ka natuke heledamaks muudaks. Lisaks on nii hea ju sellises kohas näiteks mõnel õhtul kirjutada või lugeda. Mitu nädalat tagasi olin käinud JYSKis, kus leidus selliseid vaipu ainult mustas toonis, mis ei sobinud kohe mitte. Muu hulgas käisin ühel nädalavahetusel Vaibaparadiisis ja veel mõnes kohas, kust ma samuti soovitud eset ei leidnud. 

Täna mõtlesin vaadata Abakhani ja panin isegi marsruudi juba paika. Teel sinna käisin aga veel korra Kristiinest läbi, et sealt kõrvaklappe osta. Juhuslikult sattusin jälle JYSKI ja vaata vaid, seal oli nüüd nende mustade vaipade kõrval ka valgeid! Mis tähendas muidugi, et Abakhani ma minema ei pidanudki ja mu lugemisplats sai viimaks ometi kauaoodatud täienduse.

Ma teadsin juba alguses, et mu üüratud rõivavarud vajavad peale siinse riidekapi veel mingit lahendust. Avastanud JYSKis, et seal pakutavad riidestanged käivad päris väikseks kokku ja saan ühe neist mugavalt ise koju transportida, haarasingi selle kaasa. Kodus kruvisin riistapuu ise kokku ka ja tulemus sai just selline, nagu peab.

Sellistel hetkedel olen tänulik A-le, kes mulle lihtsalt niisama kunagi 

selle võrratu kruvikeeraja kinkis

Selle koha peal oli mõningaid tehnilisi raskuseid, aga õnneks mitte ületamatuid

The end

Kodukeskkonnavahetus

Istun siin Kristiine korteris kastide vahel ja natuke kõhe tunne on. Mitte kõhe-hirmus, aga kõhe-üksik, natuke kõhe-külm ka (sest ma pole jõudnud veel siia elektriradikat hankida). Muidugi võiksin kellegi külla kutsuda, aga kunagi tuleb ikkagi aeg, kui see keegi läheb ära, ja siis olen jälle alguses.

Kolimine tekitab vahel melanhoolseid hetki (eriti, kui kolid üksi), aga ei lähe kaua, kui hakkan seda kohta koduks nimetama. Sest tegelikult meeldib mulle siinne keskkond juba praegu, meeldis alates hetkest, kui neid ruutmeetreid esimest korda nägin. 

Ja kuigi ma võin siin praegu õlut juua, Pachelbeli kuulata ja tunda kerget kurbust, mida ei tekita mu uus korter, vaid pigem praegune üksindus, siis teeb südame soojaks mõte oma sõpradest. Ma poleks arvanudki, et inimesed niimoodi kaasa elama hakkavad ja aitavad mind nii kolimiseks vajalike kastide leidmise, nende kojuviimise kui ka pakkimise ja uude kohta viimisega. 

Aitäh, Willu, A ja Kati, ma poleks seda teieta suutnud. 

Eriline tänu läheb Jannule, kes võib oma sõbra pärast vabalt käivitada autot mitte võtmest ega juhtmetest, vaid hoopis pumbast, sõita ilma esituledeta ja aidata autotäis kaste neljandale korrusele kanda. 

Mõeldud. Tehtud.

Ma kolin taas ehk tere, Kristiine!

Kummaline, et ma pole sellest teemast veel põhjalikult kirjutanud, aga jah, ma lähen oma esimesest Tallinna korterist ära. Kalamajast/Pelgulinnast on kahju lahkuda ja iseäranis hästi tuleb see emotsioon esile pakkides, vaadates, kuidas korter aina tühjemaks jääb ja kastivirnad üha kerkivad. Aga ma lihtsalt pean uskuma, et mu sisetunne ei valeta ja see on samm paremuse poole. Sest tagasi vaadata ei saa, tuleb ainult edasi minna.

Hakkasin juba üsna kohe pärast seda otsust uut kohta otsima ja kuigi pakkumisi oli mitmeid, vasardas ikka kuklas hirm kodutuks jääda, sest väljakolimise tähtaeg liikus muudkui lähemale. Lõpuks otsustasin, et iga päev selle õhus hõljuva pingega elada ei saa, ja määrasin endale kuupäeva, millest alates oleks uue kodu puudumisel juba natuke halb seis. Nii kirjutasingi reaalselt 23. jaanuari peale "Nüüd võid muretsema hakata". 

Ometi leidsin kodu ja imekombel oli see veel vaba, kui omanikule kirjutasin. Imekombel pakuti mulle kohe välja võimalus seda vaatama minna ja imekombel oli see veel isegi siis alles, kui seda vaatama jõudsin. Tol päeval olid aga minuga muud plaanid kui sekeldusteta rahulik korteriseire.

Kõigil on hetki, kui pead välja nägema erakordselt soliidne ja end parimast võimalikust küljest presenteerima. Oma uue potentsiaalse kodu vaatama minemine on kahtlemata üks sellistest hetkedest. 

Seepärast olin ma natukene mures, kui X tänavale jõudes avastasin, et mul on telefoniakut järel täpselt 4% ja lubatud paneelmajade asemel ümbritsesid mind hoopis samasugused puumajad nagu mu vanas elukohas. Kell hakkas lähenema kokkusaamisele inimesega, kes mulle korterit näitama pidi, ja hilinemine poleks mingit moodi eeskujulik. Lisaks oli kogu aeg õhus risk, et keegi varasematest vaatajatest võtab korteri just siis ära, kui mina parajasti seal vihmastel tänavatel uitan. 

Okei. Helistasin ja kurtsin, et vajaliku numbriga maja pole silmapiiril. Siis tuli välja, et meil on olnud kommunikatsiooniprobleem ja X tänava asemel peaksin olema hoopis Y tänaval. Ei, tegelikult on see nii väike ja tundmatu tänav (muidugi sedavõrd ahvatlevam!), et seda peaks nimetama Yh97 tänavaks. Muidugi polnud mul aimugi, kus see võiks asuda, aga õnneks on meil olemas vigur nimega Google Maps, mis sinu eest navigeerib. 

Mitte sel õhtul.

Kohe, kui olin kõne lõpetanud, saigi aku tühjaks. Mul polnud halli aimugi, kus võiks asuda tänav Yh97, aga hakkasin vaistu järgi minema. Vaist, see imeloom, on mind tavaliselt ikka aidanud. Noh, eks ta natuke aitaski, aga tänav Yh97 oli isegi vaistule liiga suur väljakutse. Õnneks olin hoiatanud, et mul võib aku tühjaks saada, mille peale lubati mõne aja pärast kontrollima tulla, kas olen juba alla jõudnud, et mulle uks lahti teha. 

Enne pidin kohale jõudma. Ilma GPS-i ja kaardita, nagu vana heal ajal inimeste käest teed küsides. Nii kulgesin mööda Kristiinet, tundes meelehärmi oma kohutava hilinemise pärast ja samal ajal huvi selle vastu, kas leian koha niimoodi üles. 

Tänav Yh97 asemel oleksin võinud küsida seda, kuidas pääseb 26. galaktikasse. Ma küsitlesin oma rännakul vist vähemalt 15 inimest ja keegi neist ei osanud mind õigesse kohta juhatada, isegi suunda mitte. Umbes 14. inimese juures hakkasin ma natuke lootusetust tundma. 

Siis tuli mul uus plaan. Ma olin juba 40 minutit hiljaks jäänud. Kristiine keskus oli sealsamas. Miks mitte teha seal mõnest kohvikust endale peakontor ja seal telefoni akut natuke laadida? Sammusin juba tärganud uue lootuskiirega Kristiine poole, kui mulle meenus, et kurat,

ma ei kanna ju laadijat kaasas.

Ma ei tea, mis ime see oli, aga mul OLI laadija kotis. See oli vist esimene asi, mis tol õhtul korda läks. Muidugi sai kohviku ettekandja mu rasketest katsumustest kuulda ja kostitas mind teega. Aga ei olnud mul seal kaua aega hängida. Kui telefon oli suutnud end jälle sisse lülitada ja 9% akut endasse imeda, kui olin saanud vaadata kaardi pealt, kuhu see va tänav Yh97 siis jääb ja helistada end ootavale inimesele, et olen nüüd jälle mobiilne ja kohe jõuan, siis asusin taas pimedasse Kristiinesse. 

Edasi hakkasid asjad juba natuke paremaks minema ja õhtu lõpus sain kirja, et korter on minu.

Laupäeval läheb kolimiseks. Pakkimiseks on juba läinud, nagu pildilt näha võib. 

Ja tegelikult olen ma selle kohaga ikka niii rahul :)

Nädal pildis: 4. päev

Mõeldes esimesele nädalale või kuule oma esimeses päris enda korteris lööb nostalgialaine tsunamina üle pea. Nüüd on tulnud aeg kodu uutele tulijatele edasi anda ja ise kuhugi mujale liikuda. Kuhu - kes teab?

Projekt "Aita leida enda koju uus üüriline ja endale uus kodu" veel niipea ei lõpe, olgu siis tänase päev pilt sellele pühendatud. Pildil on üks ustav taim, mille mu (veel) praeguse korteri eelmine omanik T mulle siit lahkudes pärandas ja mis seisab alati vankumatult täies elujõus. Hiljem tõin talle naabriks (kunst)kirsioksad, et tal oleks enda kõrval midagi ilusat vaadata.

13 märki sellest, et oled asunud üksi Tallinnasse elama

1. Püüad meelde jätta kõiki tänavaid, asutusi, bussiliine ja poode, millest möödud, et ümbrusega kiiremini kohaneda. See linn ei ole veel sinu.

2. Sul on täpselt 1 keedupott, 1 malmkausike, 1 taldrik, 1 väike ja 1 suur lusikas, 1 kahvel... 

3. ...ja 3 nuga, sest keegi ütles, et su uues elurajoonis liigub ohtlikke inimesi. Guugeldad ja leiad kohe rohkelt artikleid selle väite paikapidavuse kohta. Mõtled, miks sind alati just sellistesse kohtadesse tõmbab. Külastad lähedal elavat sõpra Kalamajas ja rahuned, kuuldes, et sinu kodu jääb tegelikult Kalamaja piirile, ning kuulu järgi ohtlikumad kohad on kaugemal.

4. Et Lasnamäe seostub õige pisut Annelinnaga, mõtled, mis linnaosad Tallinnas veel Tartu omadega haakuksid. Kalamajas ringi kõndides tekib paralleele Karlova linnaosaga Tartus. Samad puumajad, triibulised kampsunid, kassid, suured prillid ja boheemlaslikud inimesed. See tekitab kodusema tunde. Sul on ka triibuline kampsun seljas. 

5. Tunned rõõmu oma korteri üle, millel on juba teatav kodune aura, kus on kõik eluks vajalik ja kus saad ise majandada. 

6. Tunned rõõmu oma eelmise korteri üle, sest elu Annelinnas on sind karastanud. Vähe sellest, et oled harjunud näiteks lärmiga, sul on kõrvatropid, mis seda vajaduse ilmnemisel eemal hoida aitavad.

7. Sa tunned end aeg-ajalt üksikuna. Enamik su sõpradest elavad seal, kust ära kolisid, ja nii on kõige turvalise ja tuttava igatsemiseks liiga palju aega. Ütled endale, et see läheb üle.

8. Ootad töö algust, et leida uusi sõpru ja lisategevust. Et tegevus mataks igatsuse ja tunneksid, et kolimine teenib oma eesmärki. Et sulle meenuks, et oled siin millegi tõeliselt olulise pärast, nagu seda on unistuste töö.

9. Oled rahul, et sul on paar sõpra, kes aitavad sul end võõras linnas kodusemalt tunda, laenavad lugemiseks raamatuid ja tutvustavad Tallinna.

10. Naudid enda sisseseadmist - asjade paigutamist kappidesse ja riiulitele ning igale asjale parima võimaliku koha otsimist. Isegi kui see tähendab, et nõudekuivatusrätik ripub natuke köögis kõigi kapinuppude küljes enne, kui viimaks selle õige nupu leiab. 

11. Pead nimekirja asjadest, mida oma uude koju veel tuua tahaksid, ja lisad sellesse pidevalt uut kama. Kõige enam ootad aega, mil saad näiteks vaibad, veekeetja, riidepuud ja teleri. 

12. Kui enne teritasid kõrvu iga kord, kui keegi ütles "Tartu", oled nüüd sama valvas sõna "Tallinn" suhtes. 

13. Sinu parimad abimehed on Google Maps ja Tallinna veebikaart, mis sulle enne iga uue sihtkoha külastamist lahkelt liiklemisjuhiseid pakuvad. 

Tere, Tallinn ehk Annelinnast Pelgulinna

Minu korteriotsingud on lõppenud. Neile, kel selline asi ees seisab, soovitaksin siinkohal Facebooki gruppe, kus pakutakse ilma maakleriteta üürikortereid. Aja jooksul ilmus neisse gruppidesse pidevalt häid pakkumisi, kuigi mul aitas korteri leida kuulutus, milles oma otsitud kodu ise kirjeldasin. Üllatuslikult kirjutasidki mulle mitu inimest, kel varuks väga ahvatlevad pakkumised. Pärast kiiret retke Tallinnasse ning paari allkirja see katsumus viimaks läbi saigi. 

Alles kolisin Annelinna, kui juba saab minu uueks koduks Pelgulinn. Ja seda ülehomsest. Logistilistel põhjustel on pakkimine keeruline, sest esialgu saab kaasa võtta vaid kõige hädavajalikuma. Avastasin, milline kohutav ahnepäts ma olen, sest tahaks ju kohe kaasa võtta kõik, mis elu mugavamaks teeks. Samas ähvardavad kohvrilukud juba praegu rebeneda, kuigi pakkimata on veel toidunõud, voodiriided ja apteek. Vähemalt siis, kui keegi mind pühapäeval selle kodinahunnikuga nägema peaks ja pilkavalt küsiks: "Kolima hakkad või?", saaksin ausalt vastata, et jah, kusjuures hakkan küll :D

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja abilistele,

te olete armsad. 

(Tartu) põrsas läheb suurde linna

Nüüd on asi ametlik. Päev pärast üht mu viimase aja suurimat läbikukkumist (makatöö kaitsmist) helistati mulle CU-st ja öeldi, et nad valisid minu.

Ma hakkan Tallinnas töötama ja elama. See tõotab palju enesessevaatavaid ja nostalgilisi postitusi; uutest avastustest, suurlinnast tingitud segadusest, suureks saamisest ja iseseisvusest rääkivaid postitusi. Kolimine saab olema raske, valus, pingeline, huvitav, ootusärevust tekitav ja loomingule loodetavasti kasulik kogemus. 

Aga ma hakkan töötama koos loomeinimestega kohas, mille igast seinamaalingust, kott-toolist ja mannekeenist õhkub loomeenergiat. Olen alati tahtnud luua ja nüüd saan iga päev luua, kirjutada ja teiste kirjutisi parandada, tundes, et seda läheb kellelgi tõesti vaja. Mulle hakkas CU meeldima hetkest, mil eelmisel teisipäeval sinna oma väriseva jalakese tõstsin.

Loodan, et minu inimesed ei kao ja et tartlane minus ei kao. 

Sest lõppude lõpuks olen ikkagi tartlane.