Kui luuletaja kord aastas kluppi satub

Kuigi oled end juba nädal aega kluppi minekuks mentaalselt ette valmistanud, jõuab laupäev ootamatult kiiresti kätte ja avastad hommikul, et sul pole midagi selga panna. Viimasest klubikülastusest on liiga kaua aega möödas ja ega sa ei teagi enam täpselt, millised suunad klubimoes parajasti liiguvad. Igatahes tuleb ilmselt poodi minna, sest kõik su paremad seelikud ulatuvad vähemalt põlvedeni ja tunduvad Club Teatri sensuaalset atmosfääri arvestades liialt konservatiivsed. Klubides on vist üldine norm end paljastada pisut rohkem kui iga päev tööl käies – see on arusaam, mida kinnitab varasemate ürituste galeriide (ja sinna jäädvustatud poolalasti näitsikute) vaatamine.

Kaubanduskeskuses näed kõigepealt megailusaid kõrge värvliga seelikuid, mida oleks hea näiteks nabapluusiga kanda. Aga need ulatuvad jälle vähemalt põlvedeni. Proovid ühte ja see on nii ilus, et ei saa seda ostmata jätta. Hea näiteks tööle selga panna. Kurat, aga sa pidid hoopis klubiasju vaatama. Okei-okei, proovid keskenduda. Näed ühte miniseelikut, mis tundub vähemalt oma napi pikkuse tõttu sobivat. Kahtled, mis suurust valida, aga jääd oma harjumuspärase rõivanumbri juurde ja proovikabiini tuleb sinuga kaasa number 34 suuruses seelik.

See on väike. Selliste liibuvate seelikute ja pükste puhul tuleb hästi esile üks su keha põhianomaaliaid: väike vöökoht ja suur tagumik. Viimast ei mahuta sa number 34 seelikusse kohe kuidagi ära, lukk läheb küll kinni, kuid su alakeha meenutab kilesse kinni jäänud sardelli. Raske südamega proovid suuremat numbrit, milleks on 36. Sellesse mahub su ahter kenasti ära, aga seelikuvärvli ja su vöökoha vahele jääb kõvasti tühja ruumi. Seelik rändab tagasi stangele.

Sündmuste pöördest häirituna otsustad hoopis pluuse vaadata. Neid on lihtsam osta. Leiad ühe musta pikkade varrukate ja laia kaelusega isendi, mis sulle meeldib. Õigupoolest on sul juba sama tegumoega pluus, aga kirju. Nii lahkud lõpuks võidukalt poest, kotis kaks kehakatet, millest kumbki pole see, mille järele tegelikult tulid.

No olgu. Nimekirjas on ka võrksukad. Sa pole neid kunagi kandnud, aga huvitav oleks ju proovida. Mitte just kogenud šoppajana ei ole sul aimugi, kus (ja kas) võiks antud kaubanduskeskuses asuda Sokisahtel, seega suundud lootusrikkalt Prismasse, lootes sealt võrksukki leida. Kujutad ette, ongi.

Õhtuks jõuab sõbranna sinu juurde ja järgneb kohustuslik klubieelne programm: mõni soojendusjook, peomuusika, potentsiaalsete outfit’ide komplekteerimine ja igihaljas dilemma, kas riskeerida ja lisada kergelt joobununa ripsmetušile lainerijoon või mitte. Julgete päralt olevat maailm, seega riskid ning jääd tulemusega rahule. 

Kaua ei viitsi kodus passida, kluppi tasub minna aga alles pärast südaööd. Seega naudid sõbrannaga õhtut ühes vanalinna baaris, seltsiks tuttav linna sattunud härrasmees.

Üle pika aja kannad kontsakingi. Mis on samuti veidi riskantne ettevõtmine, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui oled 1,75 meetrit pikk ja paned jalga kasvõi 8-sentimeetrised kontsad, oled juba pikem kui 1,80 meetrit, mis pole väga hea, arvestades, et lõviosa klubis olevaid mehi jääb oma pikkuselt just sinnakanti. Kontsade kandmise negatiivne füüsiline aspekt on muidugi seotud valuga, aga oled valinud oma mugavaimad kontsakingad ning sulle tundub, et teatud määral aitab tarbitud alkohol valu tuimestada. Pealegi on pidu alles alanud ja valu sa ei tunne. Veel.

Nagu arvatud, tunned end lühemate kaastantsijate vahel tõelise kükloobina, aga sellele vaatamata on mehed äärmiselt huvitatud lähikontaktist sinu ja su kaaslannaga. Mingil hetkel on su sõbranna ümber kolm meeskodanikku, kellest üks sirutab tema poole käsi nagu jünger Jeesuse poole, teine püüab end talle võimalikult lähedale litsuda ja kolmas saadab meelaid pilke. Siis tuleb turvamees, kes võtab sinu ja su sõbranna oma tätoveeritud tiiva alla ja transpordib teid läbi rahvamassi mujale. Tema valvsa pilgu all saad sõbrannaga hommikuni muretult tantsida, sest turva põhimõtteliselt tõstab eemale iga ülemäära agara mehe, kes aga jälle, siht silme ees, teie poole tüürib.

Tom Collinsid maitsevad hästi, puuris tantsivad naised meenutavad Victoria’s Secreti modelle ning muusika on kogu aeg nii hea, et raske on tantsuplatsilt lahkuda. Mingil hetkel tuleb siiski teha istumispause, sest valu, mida alguses ei olnud, on kohal, ja tulnud, et jääda. Viimaks muutub see nii tugevaks, et otsustate klubist lahkuda. Aeg ka juba sealmaal.

Kui oled kella poole nelja ajal taksoga koju jõudnud, koperdad kuidagi kodutrepist üles. Võtad esimese asjana kingad jalast ja mõtled, kuidas nii ilusad asjad saavad nii palju haiget teha. Mõtled, et see oleks hea luuletuseidee. Kiusatusele allumata heidad siiski sõbranna kõrvale magama, jalad tuimad, bass kõrvades tümpsumas. 

Püstolilaske ja glämmrokki ehk kultuurne laupäev

Pole siin päris pikalt oma tagasihoidlikku igapäevaelukest vahendanud.

Eile õhtul käisime esmalt L-i ja tema vennaga Tartu Uues Teatris vaatamas Mihkel Raua näidendi „Viimane voor“ lavastust. Täpselt kell 18.30 seisin Tartu Uue Teatri ukse taga ja ootasin oma head sõpra ja sama teatri töötajat L-i, kes võimaldas meile sellele lavastusele sissepääsu. Esireas istudes paistsid hästi kätte Lemsalu pikad jalad ja sensuaalne väänlemine; Sanderi süljepritsmed, kui ta pühendunult üht õnnetut ooperipala laulis ja metsik viha Raua silmades, mis oli suunatud ühe nägusa, kuid võrdlemisi ennasttäis staarihakatise vastu. Raud oskab hea loo kirjutada. Vihmar oskab sellest hea lavastuse teha. Lemsalu, Sander, Polman ja Raud oskavad hästi näidelda. Lisaks oli püstol koos sellest tuleva paugu ja suitsuga nii reaalne, et üks noor daam minu paremal käel kiljatas iga kord, kui lasud kellegi suunas teele saadeti.

Kui hakkas lähenema öö, sõitis L autoga Annelinna. Sõime pisut ja hakkasime otsime kohta nimega Space Bar. Peab ütlema, et halva ilma tõttu polnud sugugi lihtne Annelinna avarustest üht uut baar-klubi üles leida. Aga oma eksirännakul sõbrunesime ühe abivalmis härrasmehega ja viimaks jõudsime ka õigesse kohta. 

Meie eesmärk oli üle pika pausi jälle Remi bändi kuulata. Glämmrokki viljelev Fuzette on juba üsna pikalt lahus olnud, seepärast oli vägagi rõõmustav nende vanu häid lugusid taas laivis kuulda, mis sest, et harjumuspärasest veidi akustilisemas võtmes ja vaid kahe härrase (Remi ja Aleksandri) esituses. Atmosfäär erines kardinaalselt eelnenud teatriatmosfäärist - nahktagid, üliliibuvad püksid meeste jalas, Motley Crue jt bändide patch'idega teksajakid, rohke lakiga kohevad soengud ja pikad juuksed, palju musta tooni ja värvitud silmad. 

Igatahes oli konsa väga hea, tekitas täitsa nostalgilise tunde. Kui soovite sellest stiilipuhtast bändist rohkem teada, siis menetlesin Fuzzut kunagi ajakirja Tartu Tudeng jaoks: http://issuu.com/keilisykijainen/docs/tt02_1-12_final.

Minu lemmiklood on siiski "I can't change" ja "Sleazectricity", aga see sobib ka

Space Bar on väga mõnus hubane ja äärmiselt ruumikas koht, mis sobib suurepäraselt inimestele, kes Annelinnas elavad. Polegi vist kunagi juhtunud, et teekond peolt koju nii lühike oleks olnud. 

A mis me seal koorilaagrites üldse teeme?

Sel nädalavahetusel käis üks tore koorike paaripäevasel pummelun...tähendab, koorilaagris rasket tööd tegemas ja "Lauluragina" konkursiks valmistumas. Pummelung oli siiski ka, aga see tuli alles hiljem. 

Kõigepealt oli palju laulmist ja seekordses laagris oli ka palju tantsimist, sest mis oleks üks õige sõunumber ilma korraliku koreograafiata. Kuna TÜS polnud varem kuigi palju oma etteastetesse tantsimist lõiminud, sai meil tavapärasest isegi rohkem nalja. 

"Ära lahku must veel"

Proovide vahepeal sõime, kartsime kummitusi, avastasime daamidega kooli pealt salajasi privaatvetse, tutvusime Tabiverega, imetlesime imekaunist sügist ja värvilisi puid, mõtlesime paari neiuga TÜSile uue hüüdlause välja (Võit või surm!), ristisime selle aasta koorirebaseid, vaatasime nende näidendeid ja mängisime vanu häid koorimängukesi. 

***

(paar pärlit on varasematest laagritest ka)

H: "Mulle küll jogurt ei meeldi. Jogurtil on selline laudalehma maitse."

***

Dirigent: "Võib-olla ma ei näidanud ka päris selgelt, vabandust, ma söön praegu kommi."

(On tagareas laulvatele inimestele enda nähtavaks tegemiseks toolile roninud): "Kui ma siit nüüd alla lendan, siis te laulate ikka edasi!"

***

M: "H, mis sa arvad, kas Mannu kleit läheb kortsu, kui ma selle niimoodi kotti panen?"
H: "Kust mina tean, kas Mannu kleit otsustab kortsu minna või mitte. Ega ma mingi kleidilausuja ole!"

Juba viiendat aastat minu teine pere. 

* Pildid tegi H koostöös oma mobiiltelefoniga

Kui pidu on jõudnud punkti, kus ajal pole enam tähtsust

Tüdruk: "Mis kell on?"

Sünnipäevalaps: "Kümne pärast pool ükskõik."

Tegelikult tähistasime veidi M-i juures tema sünnipäeva ja kell oli pool 3 öösel.

Kui naistel on morsipidu

"Pole olemas halvasti tehtud toitu. On vaid liiga vähe ketšupit"

K on minu parim sõbranna ajast, kui 10. klassi alguses kohtusime ja üks meist oma pea loodusklassi seenepraktikal vastu üht saatanlikku rippuvat lillepotti ära lõi. Sellest saab varsti seitse aastat ja see oli äärmiselt elamusterohke ja kohati kummalise sõpruse algus. 

Eile oli K-l sünnipäev, mida tähistasime seekord vaid naistega. Kümme daami, üks maailma parim kook, üks "Vallatu Alias" ja null alkoholi.

Ilmselgelt ei jää ükski aasta blogiõnnitluseta, seega palju õnne ka siit, kasspeake!