TELGIGA MÄGEDES: 5. päev. Nälkjad tossudes ja meet me at Dolomiidid

Laupäeval ärkasime puhanuna ja värskelt oma jalgteeäärses võsas metaaniplahvatusohu siltide vahel ja olime eluga igati rahul :D Üks rõve vahejuhtum siiski esines. Nimelt, kui hakkasin omale teeleasumiseks jälle jalanõusid jalga panema, tundsin, et toss on seest limane ning varbaotsas on midagi paksu ja märga. Esmalt arvasin, et mingi seen on kuidagi tossu sisse sattunud, sest tekstuurilt meenutas objekt täiega suvevihmas märgunud puravikku. Pikalt mõtlemata sirutasin käe jalanõu sisse, et seen kätte saada. See polnud seen.

See oli nälkjas. 

Suur ja rasvane nälkjas, kes oli vihma eest mu jalanõu sisse varju pugenud. Iuuuuuuu. Printsess minus lõi välja ning kui olin esialgsest šokist üle saanud ning mitukümmend minutit oma tossu puhastanud, võisime jätkata teekonda Dolomiitide poole.

Tunnelid, mis öösel mõjusid salapäraselt ja tekitasid seoseid erinevate õudusfilmidega, olid hommikul üksnes lahedad. Pärast mõningat matka jõudsime järgmise Itaalia mikrokohakeseni, milleks oli Campodazzo. Seal hakkasime ahnete nägudega ringi vaatama, kust võiks midagi söögipoolset leida. 

Peagi istusimegi ühe Campodazzo baari-kohviku väliterrassile ja sõbrunesime koha omanikuga. Selleks oli üliarmas punetava näoga paksuke onkel, kes varajasest kellaajast hoolimata juba usinalt ringi toimetas. Ta tegi kõike ise: võttis tellimusi vastu, praadis köögis omlette, tegi kohvi, tõi tellimused lauda ning tegeles arveldamisega. Lisaks oskas ta inglise keelt ning oli seega võimeline meile seletama, mida itaaliakeelsed hommikusöögid menüüs endast kujutavad. Nii istusime varsti täielikus väikelinnaidüllis: varahommikune päike, Itaalia cappuccino, omlett ja suveterrass. Ühtlasi saime kohviku sisemuses taas telefone laadida, tukka pesta ja Innsbrucki/Salzburgi tulevasteks päevadeks couchsurf'e otsida, sest suurlinnades telkimine võib osutuda keeruliseks. 

Hommikuidüll ehk teine tass cappuccino't

Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas me Dolomiitide juurde jõudsime, aga lõunaks olime Sëlvas, kust avanes järjekordne võimas vaade: sedapuhku Dolomiitidele ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale Puez-Geisleri looduspargile. 

Muu hulgas sõime ühes kohvikus ehtsat Itaalia jäätist ning ostsime kohalikust toidupoest omale süüa. Poe ees oli üks mustanahaline noormees endale täiesti uue tänavakunsti ameti leiutanud: ta seisis täpselt poe ees ning juhatas lollidele turistidele, kus poe sissepääs asub. Selle teenuse eest ootas ta muidugi väärilist tasu: mehe ette asetatud mütsi sisse oli juba nii mõnigi mündike poetatud.

Jõud on tasakaalus :D (Roosa ükssarvikuga koti laenasime oma fotolavastuse tarbeks ühelt laadamüüjalt.)

Dolomiitidega lustimas

Lustimisvõimalusi oli muidugi teisigi

Sëlva on täielikult turistidele suunatud piirkond. Põhilised hooned on hotellid, külalistemajad ja villad, kus rikkad Itaalia ja Saksamaa pensionärid suvitamas käivad, valged püksid jalas, helesinised jakikesed üle õlgade visatud, kullast kellad randmetel Villa Stefaniast välja astumas. Meiesuguseid metslasi, kes viiendat päeva kodutuna kusagil mäe otsas tuunikalakonservi ja salaamirõngast söövad, seal kuigivõrd just ei leidunud. 

Aga jah, kuna Sëlva sisemuse moodustab turistidelt raha lootev linn ning kõik seda ümbritsevad metsatukad on mägede küljes ca 70-kraadise nurga all, sai meile selgeks, et ööseks tuleb muu koht leida. Google aitas välja selgitada, et kõige lähem kämping asub Colfoscos. Itaalia bussigraafikud panid meid seegi kord proovile, kuid sedapuhku aitas liiklemisse selgust tuua Sëlva turistidele mõeldud infopunkt. 

Kehalistest probleemidest nii palju, et kuidagi õnnestus mul Dolomiite imetledes paremasse kätte kaks pindu saada, millest ühe sain sõrmedega välja. Teise eemaldamise jätsin lähitulevikku, sest esialgu puudusid mul selleks vahendid.

Erinevate sõidukitega Colfoscosse liigeldes sõitsime taas üle ekstreemselt kurviliste ja lummavalt kaunite mägiteede, mille ääres hästi toidetud kirjud lehmad oma kellukestega tilistasid. Jõudsime otse Dolomiitide kõrvale mäetippu, kust siis aga uuesti teisele poole mäge alla sõitma hakkasime, sest just seal Colfosco oligi. Karl tahtis muidugi poolel teel bussist maha hüpata, sest täiuslikku maalilist (ja väga mägist) keskkonda telkimiseks oli palju nagu rohtu aasal hängivate lehmade hammaste vahel. Ometi jõudsime lõpuks siiski Colfosco kämpingusse, mis oli hiiglaslik, lärmakas ja rahvarohke, meenutades rokk-kontserdi telkimisala. Seetõttu ei suutnud nimetatud koht võistelda vaadetega, mida äsja näinud olime, aga me kumbki ei leidnu endas enam piisavalt jõudu minna kohalikke metsaaluseid kaardistama. Seega Colfosco kämping it was.

Müts ja kaelasall ehk päikesekaitsevarustus 40-kraadises kuumuses

Kuna kämpingus oli metsikult palju rahvast ja tundus, et keegi ei jõua eluilmas kõigil neil inimestel arvet pidada, panime südamerahus oma telgi üles, ilma, et meil oleks olnud vähimatki plaani kellelegi telkimise eest maksta. See oleks meil ka õnnestunud, kahjuks selgus, et duširuume ja vetsusid on võimalik kasutada üksnes magnetkaardiga, mille õnnelikuks omanikuks saab ainult see, kes on end seaduslikult telkimisalale lunastanud. Muidugi oleks võinud ka nendesse ruumidesse pääsemiseks oodata, kuni keegi väljub, aga see tundus tülikas. Pealegi, kui palju see ikka maksta võis? 

Colfosco kämping oli reisil külastatuist kõige kallim. Maksta tuli nii telgi, meie nägude, kämpingu külastamise ja tegelikult tundus, et ka seal platsil hingamise eest. Hinnakiri muutis meid seega veidi nukraks, aga pärast tasumist saime jälle telefone laadida ja pesta ning nimetatud võimalused kulusid sel reisil igati ära. 

Siis saabus Colfosco kämpingusse äike. Mõnda aega vaatasime võlutult peamaja katuse alt, kuidas mustad pilved pidulikult Dolomiitide ette sõudsid ja laagrilisi paduvihmaga kostitasid. Veidi kuivemal hetkel põgenesime oma telki, püüdes lätlastest joodikute ja käratsevate Aasia jõnglaste tekitatud lärmist hoolimata magama jääda. Appi tuli jätkuv äikesetorm, mis kõik väljas lärmajad telkidesse kupatas.

Äikesetorm langeb Colfoscole

Natuke magasin. Ja ärkasin kurdistava müristamise peale, lisaks lasi keegi pidevalt mingit valgust telki. Tegemist polnud muidugi taskulambi, vaid välguga, mis järjepidevalt telgi üleni valgeks lõi. Torm oli üha jõudu kogunud ja isegi läbi kõrvatroppide võis kuulda, kuidas paduvihm kosena taevast alla sadas ning tormituul telki vaiade küljest lahti rebida püüdis. Õnneks olime vihmakatte korralikult kinnitanud, aga paaril korral tekkis küll tunne, et varsti lendab see vabalt üle Colfosco laagriplatsi Dolomiitide poole. Üks kõige hullemaid äikesetorme, mida ma kogenud olen. Ja me olime telgis. 

Äiksega telgis magamise juurde kuuluvad nii kõrvatropid (müristamise summutamiseks) kui ka silmaklapid (et välgud silmad ei paistaks)

Üks neist öödest, mis jääb meelde.

JÄRGNEB ...

TELGIGA MÄGEDES: 4. päev. Öine matk plahvatusohtlikes tunnelites

Öö Trafoi kämpingus oli üks külmemaid. Ma polnud endiselt aru saanud oma madratsi füsioloogiast, eriti sellest, miks ta pidevalt õhust tühjaks läheb. Kuna maapind oli võrdlemisi jahe ja neerupõletik haigus, mida ma enam saada ei tahaks, sisustasin sellegi öö oma madratsit täis puhudes, mis pakkus Karlile korraga nii nalja kui ka meelehärmi. Õnneks tuli varsti hommik. 

Mis siis, et tühjal madratsil.

Hüvasti, Trafoi!

Kukk oli oma vigadest õppinud ja valvas (erinevalt eelmisest õhtust) hoolega kanu, et keegi neist enam välja ei pääseks

Ees ootas 92-kilomeetrine teekond Bolzanosse, mille läbisime erinevate bussidega. Olgu siinkohal öeldud, et Itaalia bussigraafikud on turistile (ja nagu tegelikult välja tuli, ka kohalikele) üsna väljakutsuvad. Vähe sellest, et peatustel olevatelt graafikutelt on väga raske välja lugeda, millal siis õigupoolest sulle vajalik buss tuleb, ei armasta itaallased oma bussipeatustele nimesid kirjutada. Saatus oli aga meie poolel, sest oma teekonnal läbi erinevate Itaalia väikelinnade ja külade kohtusime teiste turistidega: ühe Hollandist pärit paarikese ja Rootsi tüdrukuga. Seltsis oli lihtsam end mõistatusest nimega Itaalia ühistransport läbi pureda. 

Kui hollandlased ja see Rootsi tüdruk olid endale eeskujulikult mingit sorti ühistranspordi-päevapiletid ostnud, siis meie Karliga ostsime pileti ainult esimesele bussile. Järgmistega sõitsime sedasama esimest piletit kasutades. Kuigi teise bussi valideerimismasin piiksus ähvardavalt, lõi bussijuht käega ja lubas meid siiski bussi. Ja nii ka kõigi järgmistega. Eestis oleks see ilmselt midagi sarnast, kui ma ostaksin Tallinnast pileti Paidesse, aga sõidaksin sama Paide piletiga edasi Imaverre, siis Põltsamaale ja lõpuks Tartusse.

Tundus, et neil Itaalia bussijuhtidel oli üsna suva ja nad ei viitsinud lihtsalt jaurata lollide turistidega, kes ei oska isegi õigeid pileteid osta. Muidugi tuli tihti abiks (!) ka keelebarjäär, sest juhid ei olnud võimelised meile inglise keeles seletama, et meil tuleks igaks sõiduks uus pilet osta. Nii lüpsime seda esimest, kolmeeurost piletit kuni Meranoni välja.

Meranos lõõskas suvine leitsak ja esimese asjana meenub, et astusin seal nätsu sisse, mida oli võrdlemisi raske oma matkatossude põhjast eemaldada. Kuumus ja nimetatud asjaolu muutsid mu veidi pahuraks, aga sellest hoolimata jõudis kohale Bolzano rong, mille jaoks olime ilusti jaamast uued piletid soetanud ja puha. Kahjuks polnud piletikontroll meieni jõudes nimetatud piletitest just vaimustuses, kuna tuli välja, et tegu oli hoopis bussipiletitega. Me polnud oma naiivsuses osanud arvatagi, et rongijaama piletiautomaadist pileteid ostes saame rongipiletite asemel hoopis bussi omad. Muidugi ei osanud piletikontrolör jälle inglise keelt, aga seekord päästis hädast välja meie vastas istunud noor itaalia tüdruk, kes meile tõlgiks oli. Ta selgitas, et kontrolör lubab meil nende saatanlike piletitega Bolzanosse sõita, aga rohkem me neid kasutada ei tohi. Et seda ohtu täielikult vältida, tegi kontrolör meie piletitega niimoodi:

Ülalkirjeldatud intsident on tegelikult muidugi järjekordne näide itaallaste vastutulelikkusest. Ma ei ole kahjuks päris kindel, et Eestis lubataks kellelgi (isegi lollidel turistidel) bussipiletitega rongis sõita. 

Bolzanos ootas meid kari turiste ja põrgukuumus. Olles juba harjunud väikeste rahulike Itaalia väikekohtadega, tundus seda kõik liiga palju olevat. Pärast kiiret einet McDonald'sis hakkasime pidama plaani, kuidas sellest linnast põgeneda. 

Bolzano, kus sooja on ligi 40 kraadi

Esialgu hakkasime lihtsalt jala astuma, lootes sobivat hääletamiskohta leida (seda mustrit tuli reisi ajal veel korduvalt ette). Kuna jõudu oli, aga hääletamiseks sobivat platsi parasjagu mitte, otsustasime lihtsalt edasi minna. Nii me siis aina kõndisime, Bolzanost välja, mööda autotee kõrval kulgevat jalakäijate ja ratturite teed, kartes iga hetk, et see lõpeb ja meil pole enam kusagil astuda. See hirm muutus eriti reaalseks, kui nägime kauguses terendavat tunnelit, mis muidugi oli mõeldud üksnes autodele. Õnneks selgus, et ka meie kergliiklustee jaoks on kellegi armastusväärne käsi tunnelid loonud, ja nii kuni järgmise asustatud kohani, milleks oli Prato Isarco. 

 Siit tuleb vein

Tänulikud rändurid jalakäijate tunneleid kasutamas

Öö hakkas üha lähenema ja muidugi muutis see aina tõenäolisemaks paratamatuse, et jääme pimedani telgile sobivat kohta otsima. Seda kinnitas asjaolu, et Prato Isarcosse kuhugi telki püstitada ei saanud ja pidime edasi kõndima. 

Selleks ajaks olime muidugi juba paar tundi matkanud. Õnneks oli meil endiselt jalgtee, mis autode eest kaitset pakkus, aga varsti loojus päike, ja kottpimedas võõra riigi maantee ääres kõndida on juba päris hirmus. Sa aina kõnnid ja kõnnid, vasakul pool maantee ja paremal võsa, püüdes pealambi napi valguse abil leida veidi lagedamat platsikest, kuhu oma telk püstitada. Tunnid aina möödusid ja varsti oli meie olukord piisavalt kehv, et ühest teele jäänud külalistemajast küsida, ega neil vabu kohti leidu. Ei leidunud. Küll aga andis retseptsiooninaine meile pudelisse vett. Üks minu elu kõige pompsumatest hetkedest :D

Lõpuks tuli kauaoodatud võsaalune tühjem platsike. Põhimõtteliselt me lihtsalt vajusime sinna: kogu oma telginduse ja varustusega. Sarnaselt Trafoile veetsime selle öö kohiseva jõe ääres, aga kaasavõetud kõrvatropid aitasid hädast välja, nagu varemgi. Vastupidiselt eelmisele oli öö väga soe, muu hulgas sain viimaks aru, kuidas mu peen madrats töötab, tänu millele püsis see kuni hommikuni oma ettenähtud kõrgusel. 

Kuigi magasime täpselt selle jalakäijate-ratturite tee kõrval, ei tulnud keegi meid häirima, mis siis, et hommikul möödusid telgist mitmed kergliiklejad. Tegelikult oli see ikka väga kentsakas koht, kuhu oma telk püstitada, eriti kuna märkasime ärgates, et kõikjal me ümber olid metaaniplahvatusohu märgid.

JÄRGNEB ...

TELGIGA MÄGEDES: 3. päev. Hommik hooldekodus ja riskantsed kõrgused

Hommikune vaatepilt oli jalustrabav. Ees, taga ja küljel kõrguvad hiigelmäed ning meie väike telgike kogu selle massiivsuse keskel tekitas tunde, justkui oleksin telgist otse filmi astunud. Kaua polnud meil aega vaateid imetleda, sest ootas järgmine sihtkoht: kurikuulus Stelvio Pass. Esmalt tuli aga midagi süüa (ja võimalusel ka kohvi) hankida. Hakkasime mööda maanteed edasi liikuma ja jõudsime viimaks ühe kummalise maja juurde, kust lootsime süüa leida. Tundus, et tegu on mingisuguse asutusega, igatahes astusime vapralt sisse. Olles seal mõnda aega ringi luusinud, leidsime vetsud, kus sai muu hulgas natuke tukka pesta, ja rändajad peavad sellist võimalust igatahes kasutama.

Mingil hetkel sisenes kõrvalvetsu üks vanaproua, kes pärast oma asjaajamisi tualetist enam välja ei pääsenud. Hoolimata keelebarjäärist õnnestus meil proua siiski luku tagant päästa, mille üle daam muidugi väga tänulik oli ja meid rohkete itaaliakeelsete kiidusõnadega üle külvas.

Siis nägime kööki. Ja kus on köök, peab olema ka söök. Läksime leti juurde söökla ees, kus üks kena noor daam meid tervitas ja selgitas, mis kohaga tegu: "It's like a hotel for the elderly people but they live here the whole time". Kõlab nagu hooldekodu. Vähemalt saime lisaks juba tuttavale Itaalia espressole hommikusöögiks paki krõpse lunastada. Seda polnud just palju, aga rohkem meile ei võimaldatud. See oli ikkagi hooldekodu, mitte restoran.

Õnneks oli hooldekodu ees päris hea hääletada. Seda me tegimegi, ees silt "Stelvio Pass". Olgu öeldud, et see pani nii mõnegi mööduja muhelema või pead vangutama, sest Stelvio Pass on kurviline mägitee kuristike ääres, mis lõppeb 2700 meetri kõrgusel merepinnast. Sinna sõidavad isegi autoga ainult need, kelles leidub üle keskmise seiklusjanu, mistõttu on lootus end sinna üles h ä ä l e t a d a äärmiselt optimistlik.

Kuid kui olime mõnda aega oma sildiga tee ääres seisnud, peatuski meie ees üks linnaliinibuss. Ma isiklikult polnud end kunagi bussi peale hääletanud, seepärast tundus olukord veidi uskumatu. Aga seal see buss seisis ja ootas. "How much?" küsisime bussi ronides, mille peale andis juht särava naeratuse ja käeviipega märku, et viib meid tasuta ära. Ometi osutus meie rõõm ennatlikuks, sest kui olime vaevu 10 minutit ülespoole liikunud, jäi sõiduk seisma, buss voolas sädistavatest Itaalia pensionäridest tühjaks ja seal me olime, kusagil Stelvio Passi jalamil, minna veel umbes 20 kilomeetrit. Mida me tegime? Hakkasime jala edasi kõndima.

Aina üles ja üles, kurvilisel autoteel, kus me ei näinud oma rännaku ajal ühtegi jalakäijat, sest Stelvio Passi lihtsalt ei minda jala. Vastu kihutavaid või tagant tulevaid autosid, mootorrattaid ega busse polnud kurvides näha ning muidugi ei leidunud seal mingeid jalakäijate radasid. Tuli hästi sõidutee äärde hoida ja seisma jääda, kui mõni sõiduk jälle lähedalt mööda tiirutas.

Lisaks pidevalt varitsevale ohule mõne kurve võtva auto teele ette jääda muutus õhk seda hõredamaks, mida kõrgemale jõudsime. See tähendas omakorda, et hingamine läks üha raskemaks ja ma hakkasin üha rohkem oma südame heaolu pärast muretsema. Karl püüdis mulle kogu aeg öelda, et me pole üldse veel nii kõrgel, et midagi tõsist juhtuda võiks, aga täielikult see teadmine mind siiski rahustada ei suutnud. Ühtlasi soovitaksin tagantjärgi kõigile seiklejatel enne kõrgmägedesse ronimist süüa rohkem kui väikese paki kaaslasega jagatud krõpse. Kui olime ligi tund aega mööda kurve kõndinud, leidsime hääletamiseks parima variandi halvimatest ja puhkasime veidi. Kuna olin päikesest, hapnikupuudusest (?) ja näljast iga hetk minestamas ning Karlile ei meeldinud mõte mu teadvuseta keha tagasi tsivilisatsiooni kandmisest, jätsime hääletamise täielikult tema õlule, et ma ise saaksin aega sisustada hingevaakumise esimeste staadiumitega. 

Mingil hetkel lisasime oma sildile 10 euro märgi. See illustreeris hästi seda, kui perses me omadega tegelikult olime, st mitte tipu lähedalgi, aga siiski liiga kaugel, et alla tagasi minna. Viimase pildi tegin reaalselt siis, kui tundsin, et sellesse kohta mu keha jääb, ja käskisin Karlil üksi edasi minna :D

Aga teate, varsti võtsid meid kaks naist auto peale ja viisid otse Stelvio Passi tippu. Eelkõige ilmselt seetõttu, et me seal niimoodi seigeldes kellegi elu ohtu ei paneks, sest tõesti, ajuvabamat kohta hääletamiseks annab otsida, olgugi et see oli parim, mis meil sel hetkel saada. Kui me seal siis mäetippu sõitsime nagu miškad, saime aru, et jala poleks see tee küll kuidagi läbitav olnud: osalt oma pikkuse, osalt nende pagana kuristike ja ülikitsaste kurvide tõttu. Juba autosõit oli piisavalt ekstreemne (ja ausalt öeldes kõndimise vahelduseks vägagi nauditav) elamus.

Tipus oli õhk eriti hõre. Iga väiksemgi pingutus võttis hingeldama, aga vähemalt olime nüüd tsivilisatsioonis ja see teadmine andis jõudu. Sealne tore väike linnake õitses täielikult turismi toel, ning pakkus suurepärast vaadet kogu Stelvio Passile. Enne vaate nautimist läksime aga nautima ühte parimatest söögikordadest kogu reisi vältel, sest: 1) toit pärast nälga; 2) päris Itaalia pitsa. Pitsad olid ootamatult suured, nii et osa pakkisime tulevikuks kaasa.

Järgnes pikk turnimine 2700 meetri kõrgusel ja vaated, mida pole võimalik sõnadega kirjeldada.

Stelvio Passi tipp ja päris Itaalia pitsa

Enamikus kohtades, kuhu me selle reisi jooksul sattusime, olime ainsad eestlased. Tundus, et ka Stelvio Passis, seepärast jäädvustasin meie eksootilise kodumaa igilumele

 

Kui Stelvio Passi tippu hääletamisega meil lihtsalt vedas, siis sealt allapääsemisega ei pruukinud nii väga vedada. Seepärast käisime siin-seal küsimas, kas sealkandis on ehk ka mingit ühistranspordivõimalust, millega alla pääsed. Tuli välja, et selleks on buss. Muidugi tipust allatulek oli ehk isegi lahedam kui ülestulek, sest nüüd teadsime täpselt, mida oodata. Kindel on, et bussijuhid, kes nii ekstreemset liini sõidavad, peavad olema närvidega, mida ei suudaks läbi hammustada isegi raudhammastega Chuck Norris. Need kiired möödasõidud kuristike ääres, kus nii mõnigi kord on teisest bussist või kaljuservast möödumine vaid sentimeetrite küsimus ... 

Igatahes jõudsime lõpuks külakesse nimega Trafoi. Seal polnud just palju, isegi poodi mitte, küll aga leidus seal infopunkt, looduspark ja üks tänavake, mis viis läbi kogu küla. Kusjuures, puuduva poe (ja seega vee) probleem lahenes iseenesest. Tol hetkel tundus see mulle veider, aga Karl küsis infopunkti töötaja käest, kas looduspargist läbi jooksvat jõe(?)vett võib juua. Ja vaata aga, saime vastuseks, et "Officially, you cannot drink this. Unofficially, it is the best drinking water in the world".

Seega ronisime mäest alla metsa, kus mainitud jõgi kivide vahel voolas, ja tõesti, ma pole vist selgemat ega puhtamat looduslikku vett varem näinud. Iseäranis veider tundus, et võime lihtsalt pista peod millessegi, mis näeb välja nagu suur jõgi, ja sealt vabalt joogiks vett ammutada. Aga proovisime, jäime ellu, ning lisaks maitses vesi tõesti superhästi. Nii täitsimegi oma pudeli ja läksime oma reisi esimesse kämpingusse. Plaan oli pikk päev natuke rahulikumalt lõpetada, et ei peaks veel hakkama ööseks telkimiskohta otsima.

 Kui satud otse muinasjutu sisse

Teel kämpingusse sõbrunesin ühe kohaliku kanaga

Trafoi väikeses ja vaikses kämpingus nautisime peale võimsate mäevaadete luksusi, nagu võimalust riideid ja iseennast pesta, teiste kämpijatega juttu rääkida ja telefone laadida. Muu hulgas postitasime üht-teist sotsiaalmeediasse, et endast kodustele esimesi elumärke anda. Jõin telgi ees õlut, sõime Stelviost kaasa võetud pitsat ja siis meisterdasin magamiskotinöörist pesunööri, kuhu oma pestud maine vara kuivama riputada. Seal kauni oru tuules lehvisid mu sokipaarid, pesu ja särgid kuni hommikuni.

Trafois oli kõik imekaunis. Kindlalt looduse poolest üks minu lemmikkohti sel reisil.

TELGIGA MÄGEDES: 2. päev. Pahad pistikud ja öö äikesega

Kolmapäeva hommikul ärkasime Bergamo põllul ja seal oli kõik, mida võiks telkimiselt oodata: päike, suvi, heinamaa. Ühtlasi saime kinnitust sellele, et suured mustad varjud, mida olime öösel mägedeks pidanud, seda tõepoolest olidki. Lahkusime oma põllult ja läksime Bergamoga lähemalt tutvuma.

 Käimas on järjekordne õppetund: kuidas telki enne kokkupanemist puhastada

 Jep, tegu on mägedega

Teel Bergamo rongijaama jäi meile ette väike kohvik. Muidugi pidime selle õige Itaalia kohvi ära proovima ja seega tellisime leti taga askeldavalt mehelt kaks kohvi. Paraku ei osanud me arvata, et itaallaste mõistes tähendab kohv espressot ja meile harjumuspärane mõnus piimaga lähker on nende jaoks Cafe Latte. See sai meile aga alles hiljem selgeks, nii kummutasime oma sõrmkübarasuurused vikatlonksud alla ja läksime toidupoest süüa otsima.

Temperatuur Bergamos oli muidugi päeval veelgi soojem kui öösel meie saabudes. Seepärast vaatasin äärmiselt suure kadedusega inimesi, kellel olid sandaalid paljaste varvaste otsas, samal ajal kui ma oma matkatossudega mööda Itaalia tänavaid kulgesin. Ajapikku tekkis meil aga hoopis suurem probleem. Nimelt olid meie telefoniakud juba vägagi otsakorral ning tuli välja, et itaallastel on mingi imelik värk pistikutega: need ei aktsepteerinud meie laadijaid. Lausa mitmes kohas olid pistikud pooleldi seinast väljas, ükskõikselt juhtmete küljes rippumas, ja see tundus ausalt öeldes üsna ohtlik, eriti söögikohtades, kus ka lapsed ringi roomavad. Itaallastel oma suures pohhuismis näis muidugi täitsa suva olevat. Vähemalt ühes sellises, seinast välja rippuvate pistikutega kohas tõi ettekandja meile täitsa omavoliliselt tasuta korvitäie krõpse, kuigi olime ainult ühe Coca-Cola tellinud. Aeg surus aga takka, seepärast jäid need krõpsud meist tolle Bergamo söögikoha lauale.

Kuna eesmärk oli aina ülespoole liikuma hakata, määrasime kindlaks, et meie järgmine sihtkoht saab olema Tirano (selliseid väikeseid Itaalia linnakesi-külakesi tuli reisi ajal veel palju ette). Sinna plaanisime sõita rongiga. Lootsime rongis natuke telefone laadida, aga tuli välja, et tegu on säärase vanaaegse rongiga, millisega nõukaajal sõideti, ja igasugustest pistikutest võisime küll ainult und näha. Takkapihta sõitis rong Tirano asemel esialgu hoopis Leccosse, aga me ei pahandanud, sest Lecco oli imearmas (ja kohutavalt kuum) väike linn, mis pakkus oma kuulsa Como järvega suurepärast fotomaterjali, olgugi, et see tuli meie viimase telefoniaku arvelt. 

Siis saabus Leccosse luksuslik Tirano rong ja ühes sellega saabusid pistikud! Naine, kes meie vastas istus, ei saanud ilmselt hästi aru, kuidas saab kahe pistiku üle nii palju rõõmustada :D

Tiranos (Türanos, hehe) oli meie eesmärk leida üks ehtne Itaalia pitsakoht ja natuke süüa. Olles välja selgitanud Tirano parima pitsarestorani ja lootusrikkalt end selle ette sättinud, selgus veel üks itaallaste eripära: need naasklid panevad paljud oma restoranid lõunaks kinni. Seda nimetavad nad sealkandis vist siesta'ks? Igatahes oli Karl sellest avastusest iseäranis nördinud. Nii ei jäänudki meil üle muud, kui järjekordset toidupoodi külastada ja sealt süüa hankida. Kõige olulisem oli muidugi joogivesi, seda läks meil 30+ soojakraadi juures nagu kerisele. Muideks, Itaalias oli hästi armas see, et igal pool, kuhu sa lähed, on inimesed sind tervitamas, ikka ciao ette ja taha. Ciao ütleb sulle võõras vastutulev inimene, kohviku peremees või külastaja või inimene, kelle kõrval naistetualeti kraanikausis käsi pesed. Kõik on sõbrad.

Liiga kauaks ei saanud aga Tiranot nautima jääda, sest päeva sisse pidi mahtuma veel ka järgmisesse linna Bormiosse jõudmine. Ühes Tirano bensukas meisterdasime valge paberi ja markeri abiga valmis sildi nimega "BORMIO", sõime natuke ja hakkasime mäest üles linnast välja rühkima. Kui õhk väreleb rohkem kui 30-kraadises kuumuses, on sellised tõusud üsna väljakutsuvad, aga nokamütsidest ja kaasa võetud veest saab palju abi. Muidugi ka sellest, et matkasin oma kolmekilose kotiga nagu miška, samal ajal kui Karl kangelaslikult meie ülejäänud varustust kandis.

Kui hääletamiseks läks, võtsin natukeseks nokamütsi peast, et autojuhtides suuremat usaldust tekitada (vana hääletajate nipp: näita oma silmi ja nägu). Toimiski. Pärast umbes 15-minutilist hääletamist peatus meist natuke eemal üks noormees, kes oli nõus meid Bormiosse ära viima, kuigi pidi ise hoopis lähemale sõitma. Küsisime, kas kohalikud harjuvad mingi hetk nende kaunite mäevaadetega ära või vaatab ta siiamaani seda kõike imetleva pilguga nagu meie praegu. Mees ütles, et paari kuuga harjub ära. Meil vedas, et ta inglise keelt rääkis. Kuigi paljud itaallased näivad arvavat, et oskavad inglise keelt, räägivad nad seda tihtipeale kas väga halvasti või üldse mitte. Esimese küüdipakkujaga vestlus igatahes sujus ja me olime talle tõesti tänulikud. Bormiosse jõudes vääris vähem tänu kohalik ilm, sest meid ootas järjekordselt paduvihm. Hoolimata sellest, et olime äsja oma sohvrile enda metsikusega kiidelnud, hakkasime ilma tõttu esimese asjana Bormio Couchsurfi-, AirBNB- ning hostelivõimalustega tutvuma :D Peagi vihm aga lakkas ja jõudsime järeldusele, et enne uut vihmavalangut saaks kuhugi telgi üles panna küll.

Koht sai leitud üsna kiiresti, mis oli hea, sest peagi vihm jätkus, kulmineerudes korraliku äikesetormiga, millisega ma pole varem telgis viibinudki. Kui ma siis kell kaheksa õhtul seal meie varjualuse all lebasin, välk ümber sähvimas, vihm ja tuul telki raputamas, sain esimest korda aru, millesse end õigupoolest seganud olin. Aga ma teadsin juba algusest peale, et selliseid hetki tuleb ette.

Öö oli külm. Ei aidanud seegi, et mu madrats läks kogu aeg tühjaks ja nii leidis Karl mind mitu korda öösel seda täis puhumas. Seljas kõik riided, mis vähegi sooja andsid. Hämmastav, kuidas võid päeval olla peaaegu kuumarabanduse äärel, värisedes öösel vihmast märjal maapinnal, millest lahutab sind vaid telgiriie ja õhuke kiht tühjaks vajunud madratsit.

Tagasivaatavalt ütleksin, et hoolimata kehvast ilmast oli tegu ühe minu lemmiku telkimiskohaga nende päevade jooksul, te vaid vaadake neid mägesid ...

TELGIGA MÄGEDES: 1. päev. Bergamo hirved

Reis algab!

Haarasime oma maise vara ja istusime kõigepealt Tallinna bussijaamast Riia bussi peale. Läti pealinna suundudes pakkus meile meelelahutust uljus, millega bussijuht maanteel möödasõite tegi. Meie kõrval istuvad saksa pensionäridest paarike seevastu oli vägagi erutatud. Kui meie sõitsime Itaaliasse ja Saksamaale mägesid vaatama, siis nemad olid tõenäoliselt tulnud Läti ühistranspordi ekstreemsusi kogema.

Neli ja pool tundi möödus üllatavalt kiiresti. Riia bussijaama jõudes hakkasime kohe lennujaama poole kõndima, kuna sinna oli vaid kahe tunni tee ning meil kummalgi polnud midagi jalutuskäigu vastu. Olgu siinkohal tänatud leiutis nimega GPS, mis juhtis meid kõige väiksemate ja getolikumate tänavate kaudu otse lennujaama. Lennujaamale lähenedes sattus meie teele McDonald's, kus natuke sõime ja telefone laadisime. Kui me aga enda rännakut jätkasime, muutusid pilved taevas üha tumedamaks, kuni taevaluugid enam vastu ei pidanud ning meid jämeda paduvihmaga kostitasid. Poleks arvanudki, et saame oma kottide vihmakaitsed ja enda keebid nii ruttu proovile panna. Keebid seljas, kotid kilega kaetud, rühmasime edasi lennujaama poole ning viimase teejupi läbimiseks kasutasime vana head bussimeetodit.

Midagi kasside arhitektuurimaailmast

Inimeste arhitektuur püüab sammu pidada

Sammu pidamisest rääkides: Karl demonstreerib, kuidas õige matkaja peaks paelu siduma

Hoolimata Ryanairi karmidest pagasinõuetest sujus turvakontroll ilma probleemideta. Lennu väljumist oodates sõbrunesime meiegi ühe veidi purjus välismaalasest härrasmehega, kes kõigi lennujaamas ettejuhtuvate kodanikega juttu tegi. Varsti istusime juba Milano lennukis ja saime imetleda päikest, mis ülalpool pilvi loojuma hakkas. Siniste juuksepikendustega ilus tüdruk minu kõrvalt keskmiselt istmelt palus luba üle minu kummarduda, et loojangust pilti teha. Nii me siis temaga seal üksteise võidu pildistasime. Kui pimedaks läks, nägime lennukiaknast miljoneid Milano tulesid.

Kui lennukist maha astusime, oli kell 23.40. Olime tõepoolest lõunamaale jõudnud, sest Bergamo pehme temperatuur mõjus äsjase Riia äikese kõrval kui sõõm sooja õhku.

Siis ei jäänud üle muud kui minna Bergamo peale telkimiskohta otsima. Mulle on selline öösiti võõras linnas ringiuitamine alati meeldinud, eriti niivõrd mõnusa soojusega. Meie teele jäid väikesed puhtad Itaalia tänavad, palmid ning lilli täis rõdudega ilusad väikesed majad. Ühe potentsiaalse telkimiskohana märkasin kena aiaga piiratud roheala, aga erinevalt Karlist avastasin alles hiljem, et see oli täis erinevas suuruses hirvesid (?), kes seal tuima rahuga aega veetsid. Kuigi hirvede vahel telkimine oleks olnud üsna eksootiline kogemus, jätsime nad seekord rahule.

Öised üllatushirved

Lõpuks leidsime päris hea telkimiskoha ühel põllul teise põllu taga. Telk tuli üles panna küll täiesti pimedas, aga kui olime sellega hakkama saanud, paistis telgiuksest sisse ümmargune Bergamo kuu ja taamal võis juba näha mägesid.

JÄRGNEB ...