"See on vapsee lagipähe ja ei ilusta väga midagi. Ikka väga intrigeeriv ja julge. Nüüd ma mõistan, miks sa natuke muretsesid, et kui vanaema seda loeb."
***
"Ma ise veidi ehmusin ühe selle luuletuse peale, mis Sul sellel lk-l siin näha oli ..."
***
"Igatahes hea luulekogu. Mulle meeldis väga. Eriti see "oli minuga julm" rebis päid küljest luuletus. "Oli minuga" lõpp. Hea leid väike keeleline tuus ülesehitus ja nii täpne. Jõnksakad käisid rinnust läbi, kui lõppu jõudsin selle luuletusega."
***
Suurem osa BAMist sisaldab luulet ajast, kui olin omadega täiesti katki. Sellest ka need roppused ja "julgus" neid avaldada. See pole tegelikult julgus. See on ükskõiksus. Sa püüad lihtsalt kuidagi endaga hakkama saada ja kirjutamine on ainus võimalus. Kui eluisu ei ole, siis on täiesti suva, kui palju keegi su tekstide peale peast kinni hoiab. Aga kui keegi nendest midagi leiab, siis mõjub see eriti hästi. Sest positiivse tagasiside puhul polegi kiitus alati kõige olulisem. Seda on hoopis õlatunne, arusaam, et sinuga sama valu on tundnud ka teised. Et valu, millega olid pikka aega üksi oma kirjutuslaua taga, on tegelikult universaalne. Kõigil on valus. Ja kõik saavad sellest ka üle.
Ja see teadmine annab jõudu.
