Arst ja luuletaja Maltal marineerumas. 1. päev: 36 kraadi ja keelatud konditsioneer

[See blogi hakkab juba kuidagi väga reisiblogi mõõtmeid omandama, sest järgmine neljaosaline postituste seeria räägib minu ja K Malta seiklustest. Loodan, et elate kaasa!]

Laupäeva hilisõhtul jõudis K minu juurde, et saaksime pühapäeva hommikul kohe Tallinna lennujaamas platsis olla nagu miškad. Reisi hommikul iseenesest mingeid väga märgilisi sündmusi ei juhtunud - peale selle, et K-l õnnestus duši all käies dušikardina puu alla langetada. Kuulsin ukse tagant, kuidas ta oma äpardust (võimalikult vaikselt) siunates likvideerida püüdis, mõtlesin siis, et teen preili elu lihtsamaks ja küsin, kas kardinapuu kukkus alla. Millepeale tuli K-l juhtunut tunnistada. Küll aga tuleb mainida, et ta pani selle puu tagasi paremasse asendisse kui see iial on olnud, nii et mul jäi üle vaid tema meisterlikke paigaldusoskusi tunnustada.

Olime kuulnud, et lennujaamades on noil päevil päris palju rahvast ja vähe inimesi, kes seda käsitleda suudaksid, seepärast tellisime juba aegsasti takso. Rahvast oli tõesti palju, aga turvakontroll edenes siiski kiiresti: umbes 20 minutiga võisime juba oma terminali suunas liikuma asuda. Selle tuvastanud, tegime kõike, mida lendu oodates ikka. Jõime kohvi, pildistasime oma teekonna algust, mängisime malet (okei, vähemalt üks meist). Muret tekitas üksnes asjaolu, et valjuhääldi kaudu paluti ühel kummalise nimega meesterahval kiiremas korras tagasi turvakontrolli pöörduda - ja see kahtlane tegelane pidi juhuslikult just meie lennukile tulema. Paar hetke hiljem jooksid mööda lennujaama juba relvastatud politseinikud. Aga mis meie sinna parata saime, panin aga males "Next game" ja ootasime oma saatust edasi. Püüdsime üksteist lohutada mõttega, et kui lennukit mingi reaalne oht ähvardaks, ju meid siis nii vabalt sinna ei lastaks. 

Tegu oli kõige odavama Ryanairi lennuga, mistõttu istusime K-ga lennukis eraldi. Minu naabriks sai üks tore neiu, kellega suhtlesime inglise keeles, kuigi aktsendi järgi pakuksin, et tegu oli venelasega. Kui juba Maltale lähemale jõudsime, lendasime üle huvitava aurava mäe. Pakkusime oma naabriga mõlemad, et tegu on vulkaaniga - ja jõudsime sama kiirelt tõdemuseni, et me kumbki polnud varem vulkaani näinud. 

Ma ei tea, aga... ma pole kunagi oma silmaga näinud midagi, mis nii väga vulkaani meenutaks

Malta linnamaastik oli superilus, koosnedes peamiselt kahest värvist: helesinisest (vesi) ja beežist liivatoonist (Malta arhitektuur). Kui lennuk maandus, me K-ga üksteist taas üles leidsime ja Malta kaunil pinnal esimesed sammud tegime, sai kohe selgeks, et selles riigis on kuum. Niisugust kuumust polnud me oodanud. Nagu... kujuta ette, et sa oled fööni all, mis töötab täisvõimsusel, ja sa hoiad seda kaua aega ühe koha peal, nii et kõrvetama hakkab. Pagesime päikese käest jahedasse lennujaama ning võtsime sealt mõned võileivad ja vett. Pärast mõningat konsulteerimist müügipunkti töötajaga ostsime bussipiletid, mis võimaldasid meile 12 reisi ükskõik mis bussiga. Läksime lennujaamas esimesele bussile, mis pani meid kusagil rohkem linna pool maha - sealt tuli järgmise bussiga hotelli edasi sõita. Issand, need Malta bussid...

Malta linnulennult. Sa juba tead, et hakkad sellises kohas palju ilu nägema

Nagu me polnud oodanud säärast leitsakut, polnud me ka arvanud, et bussidega liiklemine niivõrd keeruliseks osutub. Me käisime vist 6-7 korda üle tee, saamata aru, kust kohast hotelli minev buss täpselt läheb. Tundus, et kui olime vasakul pool teed, läks ta paremalt, ja kui olime paremal, siis vasakult :D Lõpuks otsustasime (küll veidi kõheldes) ühele bussile astuda, saades vaid mõne peatuse pärast aru, et sõidame siiski valele poole. Astusime maha ja katsumused jätkusid. Siinkohal toon välja mõne põhjuse, miks turistil võib olla Maltal raske bussidega liigelda: 

* Peatustel pole tihti nimesid. Inimesed lihtsalt seisavad mingi puu all või kivi juures ja see ongi peatus. Või siis on peatustel hoopis viis nime korraga - ja sa ei saa aru, milline on õige.

* Bussid ei peatu niisama. Selleks tuleb agaralt kätega vehkida, bussile natuke ette hüpata ja võib-olla väike kukerpallgi teha.

* Bussid käivad väga suurte vahedega... ja jäävad palju hiljaks. Sellest tuleb veel hiljem juttu, aga mõnikord ootasime bussi lausa 45 minutit. Mõnikord buss ei tulnudki. 

* Kui buss mõnda peatusse (nt teetööde tõttu) parajasti ei käi, siis ei ole peatuses selle kohta mingit infot. Sa lihtsalt ootad ja ootad - kuni mõni Malta ülisõbralikest kohalikest sulle juurde astub ja ütleb, et kuule, ära siin oota, nad ehitavad seal midagi, praegu buss vist siia ei tule.

* Bussipeatused ei ole nagu meil, kus kümme inimest saavad mugavalt eestlaslikelt suurte vahedega laiutada. Malta kõnniteed on tihtipeale umbes 30-50-sentimeetrised rajakesed, kuhu kaks inimest kõrvuti ei mahu. Jalakäijaid nägime üldse Maltal väga vähe - ilmselt põhjusel, et neil lihtsalt pole kusagil käia. Või siis teavad nad, et 36-kraadises kuumuses pole väljas väga mõnus jala seigelda. Jalgrattaid ei näinud me reisi ajal üldse - nagu ka mitte ühtegi jalgrattateed. Autosid seevastu oli palju, tundus, et (vasakpoolne!) autoliiklus on maltalaste lemmikviis punktist A punkti B jõuda.

K illustreerimas meie segadust seoses segadusttekitava bussiliiklusega (erakordselt laial kõnniteel)

Viimaks jõudsime siiski edukalt hotelli juurde. See oli ilus. Ja muidugi on ilus Malta arhitektuur, need ühtlaselt liivakarva majad... Kui oled keegi, kes peab lugu kaunist tänavapildist, siis soovitan kindlasti Maltat külastada, need majad ja tänavad on lihtsalt nii erinevad meie omadest, tõeline välismaal viibimise tunne tekkis. Ja kui sinna lisada veel palmid ja muud troopilised taimed... Ma olin igatahes esimesest hetkest alates lummatud. 

Kohati natuke Barcelona vaib ka ju

Hotelli retseptsioonis suhtlesime kübeke kannatamatu ja lollidest turistidest silmnähtavalt väsinud, kuid siiski viisaka härrasmehega (kes sai meie seas hiljem tuntuks kui no-bullshit-mees). Muu hulgas kuulsime mehelt, et Malta kraanivesi ei kõlba üldse juua, mis tähendas, et sellise kuumaga rännates tuleb aeg-ajalt arvestada ka poodide (ja seega joogivee) saadavusega. Erinevalt minu ja A Barcelona reisist võimaldati meile siiski üsna kiirelt sissepääs meie mõnusasse hotellituppa, mis asus viiendal korrusel. Meie hotelli nimi oli, muide, Gillieru Harbour Hotel ning see asus San Pawl il-Baħaril ehk inglispäraselt St Paul's Bayl, sadamas. Väga mõnus koht.

Kodu neljaks päevaks

Meil oli ka rõdu!

Hotellitoas tekkis meil K-ga esimene väike konflikt, sest nagu selgus, on K maailma kõige konditsioneeripelglikum indiviid, kes mainis kohe, et me ei saa konditsioneeri sisse lülitada, sest ta jääb muidu kohe haigeks. Mulle aga oli mõte konditsioneerist, mis ülekuumenenud keha külma õhuga hellitab, just seda kuumuses vajalikku tröösti pakkunud. Heameelega oleksin konditsioneeri täisvõimsusel huugama pannud ja täpselt selle alla seisnud :D Aga no haigeksjäämise vastu ei saa, seega tuli leida kompromisse ja arvestada mõlema soovidega. Etteruttavalt võib öelda, et tulime nende soovide reguleerimisega üsna hästi toime - suuresti ka põhjusel, et K ärkas reisi ajal mitu korda öösiti üles, et konditsioneeri kas minu jaoks natukeseks lahti või enda jaoks taas kinni keerata. Seega polnud olukord sugugi nii hirmus, kui alguses tundus, kuigi jah, üksi reisides poleks ma kondikat vist eriti selle palavusega kinni pannudki - eriti kuna kodus niisugust luksust kasutada ei saa.

Edasi viis tee meid muidugi eesmärgiks võetud Malta vaatamisväärsustega tutvuma. Mis tähendas paraku järjekordset bussitamist ja sellega seotud katsumusi. Hakkasime algatuseks jalgsi minema, see tundus kõige lihtsam. Malta keskele jäi üks kaunis kirik - Rotunda -, kuhu astusime ka sisse. Seest oli hoone mitu korda võimsamgi kui väljast, no ikka tõeliselt uhke. Seal toimus parajasti jumalateenistus ja tundus, et me ei sobi hästi selle uskliku-pühaliku rahva sekka, seega taganesime aupaklikult taas Malta leitsakusse. Pärast VÄGA pikka selgitustööd teemal "millisesse viiest lähedalasuvast bussipeatusest minna, et Mdinasse jõuda", lõime käega, ja hakkasime jala minema. Nõnda pidi Mdinasse olema umbes 50 minuti teekond. Enne võtsime veel ühest putkast jäätist. 

Rotunda ehk Mosta Dome

Matkasime vapralt aina edasi, kuni linn jäi kaugemale ja ees hakkasid terendama põllud ja maanteed. Ühel hetkel sai kõnnitee täiesti otsa, mis tekitas meie vahel uuesti kerget nägelust, sest K polnud millegipärast nõus keset maanteed jalutama, minu kaart näitas aga, et just nii meie teekond jätkuma peakski :D Muu hulgas pelutas K-d väidetav koer, kes kusagil läheduses luusis. Polnud midagi parata, pidime siiski oma jalgsimatka plaanist loobuma ja suundusime järgmisse bussipeatusse (teades muidugi, millega see tõenäoliselt lõppeb). Ootasime. Ootasime veel. Ei mingit bussi, ainult kuumus, lauspäike, põlenud nahk, laubale kleepunud juuksed ja metsikutes kogustes higi. Kui olime mõnda aega täiesti inimtühjas peatuses oodanud bussi, mis pidi meid tõotatud maale (tähendab, Mdinasse) viima, astus ligi sõbralik härrasmees koeraga, kes ütles, et tema arust buss teetööde tõttu praegu siia peatusse ei sõida. Muidugi ei olnud seda mitte kusagil kirjas. Onu oli hästi tore, suunas meid ühe teise peatuse ja poe poole, sest meie vesi oli juba ammu otsas ja see muutis arstist K murelikuks. Iseäranis põhjusel, et tegu oli pühapäevaga ning pärast mõningast guugeldamist selgus, et enamik toidupoode olid juba kinni - poed olid aga meie ainuke võimalus joogivett hankida. Nii matkasime siis aga edasi, juba loobunud plaanist samal päeval "Game of Thronesi" linnasid Mdinat ja Rabati näha, peas ainult eesmärk vett saada ja kuidagi elusalt hotelli tagasi jõuda. 

Üks kohalik kogukond

Kui jõudsime bussipeatusse, kuhu koeraga mees oli meid suunanud, avastasime sealt millegi, mida varem peatustes näinud polnud: teate infoga, et buss ei sõida praegu ka sellesse peatusse teps mitte. Lisaks olid kõik lähedalasuvad poed juba suletud. See muidugi üha süvendas meievahelisi pingeid, aga kuidagi pidime ju selle reisi koos läbi tegema, mistõttu tülitsemine mulle kuigi edasiviiv ei tundunud. K jäi kahtlaselt vaikseks ja ütles mõne hetke pärast, et tellis Boldi takso, kuigi ma oleksin heameelega jalgsi tagasi matkanud. Varsti tuligi takso ning viis meid ühe meie hotelli lähedal asuva avatud toidupoe juurde, mis oli üllatavalt pikk teekond, päris palju saime ikka ära kõnnitud. Poest ostsime natuke süüa ja kahepeale kuus liitrit vett, millest suure osa endale poe ees tänaval sisse kallasime :D 

Kui olime taas hotelli jõudnud, tellisime ülejäänud reisipäevadeks endale 8 euro eest hommikusöögi, et selle võrra vähem tegemist oleks. Siis tuli aeg enda ja oma kaasavõetud tehnika akusid laadida. Paraku selgus, et meie toas on vaid üks meie seadmetele sobiv kahe auguga pistik, ülejäänud olid need kolme pisikese lapiku auguga, mis meile kuidagi ei sobinud. Sai selgeks, et kordamööda ühte pistikut laadimiseks kasutades on meie liikumisvõimalused üsna piiratud. K-l tuli mõte alt retseptsiooni mehe käest neid pistikute vahelülisid küsida, kuid ise ta seda tegema ei soostunud, kuna meie esimese kokkupuute ajal oli mees olnud mõnevõrra... tõre. Ikkagi no-bullshit-mees, konkreetne ja igasugust tarbetut hämamist mittesalliv. Pealegi olime teda just hommikusöögi osas häirinud. 

Pruunide silmade vastu on küll raske saada, aga ometi pidi K mind mõnda aega nuiama, enne kui lõpuks alla kangelast mängima läksin. Laadijajuhe peos, et meie probleemi pistikutega piisavalt hästi illustreerida. Minu kergenduseks oli retseptsioon tühi ja mees ei saabunud ka pärast mõningast ootamist. Veidi aja pärast otsustas K proovi teha. Mõne minuti möödudes koputas K taas meie toa uksele, tehtud nukker nägu ees. Ma sain tema vigurile vaatamata aru, et missioon oli edukas - ja oligi. Mu kangelane K presenteeris võidukalt selja taha peidetud vaheadapterit, tänu millele saime mõlemad korraga telefone laadida. K rääkis, et retseptsioonimees oli kogu protsessi ajal ilmutanud suurt mõistvust ja palunud meil lihtsalt adapteri enne hotellist lahkumist tagasi tuua. 

Sadama õhtu

Olles veidi löödud oma ebaõnnestunud missioonist esimesel päeval Mdinat ja Rabati näha, tahtsime siiski midagi teha ja läksime hotelli restorani väliterrassile, et soojas ja pimedas lõunamaa öös Mojitosid juua. Jõime kaks. Ees ootas pikk päev, mille eesmärk oli külastada Malta saari Gozot ja Cominot. 

Mu lõunamaa printsess

Hola, Barcelona! 6. päev

Midagi väga ebanormaalset on selles, kui äratuskell heliseb hommikul kell 4. 

Õnneks oli reisiärevus, mistõttu ma kuigi sügavalt nagunii ei maganud. Jätsime oma hotellitoaga hüvasti ja hakkasime läbi varahommikuse Barcelona bussipeatuse poole jalutama. Tundus, et osa Barcelonast polnud veel ka kella poole viieks hommikul magama läinud. Meie ees jalutasid kaks joviaalses meeleolus ja pealtnäha üliarmunud geid, kes hoidsid õrnalt käest kinni ja tegid oma teekonnal ennastunustavaid suudlemispause.

Kuna väljalennuni polnud just ülemäära aega, muretsesime veidi bussipeatuses, kas viibime ikka õiges kohas, sest keegi teine peale meie bussi ei oodanud. Ajapikku liitus siiski mõningaid hingesid, kelle sekka kuulus ka üks stjuardessi vormiriietuses naine – see andis lootust, et jõuame siiski lennujaama.

Buss sõitis kauem kui plaanis kirjas, mis tekitas taas veidi hirmu, et äkki magasime õige peatuse maha. Umbes kell 5.30 jõudsime siiski õige terminali peatusse ja see tähendas, et turvakontroll ja muu säärane tuleb läbida maksimaalselt 40 minutiga. Turvajärjekorras tunglev rahvamass ei andnud just ülemäära lootust lennukile jõuda, aga kottide läbivaatus sujus üllatavalt kiiresti ja kui lennuni oli jäänud 10 minutit, seisime juba õnnelikult boarding’u järjekorras. Ometi tõdes A, et ega väga palju eksimisruumi meil just ei jäänud – ja tal oli õigus.

Lennukis tekkis kuidagi väga rahulik hetk, pärast kogu seda kiirustamist olime siiski jõudnud ja suundusime Zürichi poole. Aknast paistis päikesetõus. Ja hiljem ka ülikõrged mäed, mis segunesid pilvedega. Mäetippe kattis lumi, kuhu mitte keegi pole mitte kunagi astunud.

Mäe-tiramisu

Veel üks lennukipilt ehk Zürichi imeline maastik

Zürichi lennujaamas külastasime jälle seda Lido-laadset söögikohta ja sealsete järjekordade tõttu tekkis taas väike oht järgmisest lennust maha jääda. Erilise seisaku niigi pikas järjekorras tekitasid meie ees olevad välismaalastest (poliitkorrektsuse huvides jätkem nende rahvus mainimata) prouad, kes ei saanud üldse aru, kus nad on, kes nad on ja mida tähendab ostmise protsess kui selline. Pangakaardi terminali nägid nad küll esimest korda, sest mitte keegi prouadest ei saanud aru, mis riistapuuga tegu, miks nad sinna oma kaardi peavad panema ja mis edasi saab. Õnneks oli müüja kassas väga kannatlik ja tegi daamidele kiirkoolituse teemal “Mis on PIN-kood ja miks see siia aparaati tuleb trükkida”.

Kui oma viimast, Zürichist Tallinna suunduvat lendu ootasime, võis terminali ootealal juba eesti keelt kuulda.

Eestisse jõudmisest andis märku taevas. Barcelonas ja Zürichis oli ilm imekaunis, soe, kuiv ja suvine, aga nii kui lennukiga Eesti õhuruumi sisenesime, muutusid pilved tumehalliks, lennukiaknad kattusid vihmapiiskadega ja see turbulents… Mees, kes meist üle vahekäigu istus, hoidis eesistuja seljatoest nii kõvasti kinni, et nukid valged ja – tundus et – palvetas. Ma iseenesest naudin niisuguseid lennukiraputusi nagu sõidaksin mõnel lõbustuspargi atraktsioonil – seni, kui lennukit mingi reaalne allakukkumisoht ei ähvarda. Tundus, et ei ähvardanud.

Ilm polnud parem ka Tallinna lennujaamas. Väljas sadas paduvihma, seega joonistusid lõunamaise Hispaania ja põhjamaise Eesti erinevused iseäranis tugevalt välja. Sõitsime taksoga esmalt minu juurde ja sealt saatsin ka A koduteele. Reisi lõpp.

Aitäh kõigile, kes need meenutused läbi viitsisid lugeda. Peagi tuleb lisa!

Hola, Barcelona! 5. päev

Pärast pikka riiete sobitamist tundus, et mu enda riided on juba otsakorral, mistõttu sukeldusin sel päeval Barcelona linnaellu ühe A garderoobist laenatud särgiga. Hommikust (st tuunikalavõileiba ja kohvi) sõime väikeses kohvikus, mis asus meie hosteliga samas majas. See oli, muide, ainus söögikoht, kus oma reisi ajal kaks korda toitusime. A lasi mul tellida täielikult hispaania keeles: sh täpsustada, milline kohv võiks olla, kas lasta võileib kuumaks või mitte ning kas soovime süüa kohapeal või eine kaasa võtta. Nibin-nabin sain vist hakkama… ja letiteenindaja näis mu püüdlustest olevat niivõrd heldinud, et jättis – kas siis kogemata või meelega – ühe võileiva kassast läbi löömata, mis muutis söögikorra tunduvalt odavamaks.

Viimasel päeval oli plaanis jälle natuke turistibussiga mööda linna tuuritada ja mõnda seninägemata vaatamisväärsust külastada. Sedapuhku valisime oranži liini. A oli mõnda aega täiesti veendunud, et oranž ja punane liin on üks ja seesama, mis tekitas Catalunya platsil õiget peatust otsides veidi segadust. Lõpuks selgus, et tegu on siiski erinevate liinidega, misjärel leidsime õige peatuse juba hõlpsamini.

Kahekorruselise bussi firma oli seekord teine ja sama võis öelda bussis kehtiva korra kohta. Kui meie algses bussis keegi väga maskidest ei hoolinud, siis selle firma bussis oli maski kandmine kõigile rangelt kohustuslik, sh teise korruse avatud tekil reisijatele – mida kõlaritest pidevalt ka meelde tuletati. Kummaline oli tunda lõunamaa troopilist tuult, endal mask nägu katmas. Eriti nähtavaks said kahe bussifirma erinevused siis, kui teise firma buss ristmikul meie kõrval peatus ja meie maskistatud nägudele vaatasid vastu täiesti paljastatud ilmed, mis täis nalja ja maskivabaduse õnne…

Vahepeal möödusime pesupoest Women’ Secret, mille kohta oli A-l hea kommentaar: “Miks need pesupoed peavad kõik mingid saladused olema. Naise v***** pole ju mingi secret.”

Kui väljusime ja natuke edasi jalutasime, nägime väga huvitavaid puid. Barcelonas leidus neid muidugi mitmeid, aga need olid kindlasti mu lemmikud. Pärast internetiotsinguid selgus, et tegu on white floss silk tree ehk ceiba insignis’ega. Nagu puuvillatupse meenutavatest viljadest (?) poleks piisanud, olid tüvel ka astlad!

Ceiba insignis ehk white floss silk tree

Et mägedest ei saa kunagi küllalt, otsustasime ka Barcelona linnas asuva Montjuïci mäe tipus kaabelsõidukiga ära käia. Enne otsisime tükk aega WC-d, mida tehes püüdsime järgida ühe infoputka töötaja juhtnööre (ja samade kavatsustega USA neiude seltskonda). Väljakutse osutus oodatust raskemaks, aga lõpuks nägime veidi kaugemalt, et neiud seisavad mingi imeliku plekkukse taga järjekorras. Küsisime, kas see on WC ja nad vastasid jaatavalt. A jättis mu sinna hängima ja läks ise kõrvalolevast välisrestoranist pudelivett ostma. Vets ise oli väga huvitav, seal oli pott ja kraanikauss, nagu vaja, aga olid ka sellesama välirestorani joogivarud, erinevad pudelid, kastid ja vaadid – ehk siis tegu oli millegi vannitoa ja laoruumi vahepealsega. Kuidas nad küll väldivad seda, et keegi mõnda pudelit seal endale kotti ei pista? Peab ikka usaldus olema… sest sinna satuvad kindlasti teisedki peale restorani külastajate – meie sattusime ju puha tänavalt.

Kaabeltõstukiga oli jälle ülilahe mäkke sõita, Montjuïcile jõudmine kestis ka pisut kauem kui Montserrati oma. Kui olime mäe otsa jõudnud, leidsime sealt Montjuïci lossi, kus piletimüüja küsis meilt jällegi statistika huvides, mis riigist me küll pärineme – vahepeal olid seda teinud ka mõned turismiputkade müüjad. Lossi juurest avanesid järjekordsed võimsad vaated, nagu ka võimalus külastada põnevaid näitusi. Kunagi oli samas kohas asunud kuulus lõbustuspark ja kõige põnevama näituse abil selle atraktsioone meenutada saigi.

Köistee, põlenud käed, laenatud T-särk ja mäed

Barcelona nagu peopesal ju

Ajast, mil Dali oli alles "nueva sorprosa"

Kui ülemist märki vaadata, siis lõbustuspargimuuseumi dresscode'iga ma märki ei tabanud

Kui olime jälle tõstukiga mäest alla liuelnud, sättisime end oranži liini bussipeatusse. Seal käis hillitsetud, aga ometi järjekindel võitlus parimate ootamiskohtade eest, sest busse tuli vähe ja need olid kogu aeg väga rahvarohked: need, kes järjekorras tagapool, peale ei mahtunud. Meie mahtusime, ikkagi eestlase võitlejahing. Järgmisena tahtsime külastada Picasso muuseumit.

Peagi olime ühes täiesti uues piirkonnas ja otsisime kohta, kus enne muuseumikülastust süüa saaks. Nagu peamiselt, käis õige koha kasuks otsustamine nii, et erinevad restoraniperemehed püüdsid meid tänavalt kaenlasse haarata ning läksime kaasa sellega, kes kõige sümpaatsem tundus :D See koht, kus sõime, oli igasugu peeneid restoraniauhindu saanud, aga toit, mida seal sõime, oli kogu reisi kõige rõvedam. Ma sõin tursaomletti ja see nägi reaalselt välja, nagu keegi oleks mu tursaomleti enne juba ära söönud ja siis tagasi taldrikule oksendanud. Need ülipeened maitseelamused pole vist ikka minu jaoks. Andke luuletajale kartulit ja heeringat ja aitab küll :D

Picasso muuseum oli äge, väga suur ja hõlmas meistri loomingut varasest lapsepõlvest kuni vanaduseni. Millegipärast ei leidnud ma küll muuseumist huvitavalt kujutatud paljaid naisi, mille tõttu Picasso loomingut eriti fännan – tundus, nagu oleks see osa täielikult tsenseeritud. Võib-olla olid daamid kuidagi siivsalt eraldi saali pandud ja me ei leidnud seda üles? Mina olin kunstniku loomingust sellepoolest võlutud, samal ajal kui A imetles küll mehe varasemaid töid, kuid võrdles hilisemaid, kubistlikke teoseid väikelaste joonistustega :D Sõitsime metrooga hostelisse pakkima, sest järgmine päev ootas ärasõit.

Selle maali oma isast tegi Picasso-poiss vaid 15-aastaselt

"Science and Charity". Ka selle maali tegemise ajal oli Picasso 15-aastane. Ma ei tea, ma kirjutasin 15-aastaselt kohutavat teismelise armastusluulet poistest, kes mulle tähelepanu ei pööra :D 

[Ma polegi kirjutanud, et vahepeal (vist juba kolmandal päeval) juhtus meil väike äpardus ühe metrookaardiga. Olime mõlemad ostnud kümne korra piletid, millega muretult mööda linna navigeeruda, aga minu pilet oli kuidagi halvasti taskus ja trükivärk osaliselt maha kulunud. Sestap ei saanud ma seda pärast kolmandat korda enam üldse kasutadagi, masin ei lugenud piletit ära. A andis kangelaslikult oma rikkumata pileti mulle ja ostis endale uued.]

Kui asjad enam-vähem kokku saime, jalutasime uuesti Montjuïc Magic Fountaini juurde, kus pidi kell 21 algama võimas vee-, muusika- ja valgus-show, mis on Barcelonas ülipopulaarne nii turistide kui ka kohalike seas. Otsustasime jalutada, sest teele pidi jääma ka bussipeatus, kust me järgmisel varahommikul kell 4.45 pidime lennujaama sõitma. Nii vara hommikul ei taha väga kusagil ekselda – ja kuna lend läks ka juba kell 6.10 hommikul, siis väga eksimisruumi polnud. Õnneks leidsime peatuse kergesti üles, see oli hostelile päris lähedal.

Need lõunamaa õhtud...

Kui purskkaevuplatsile jõudsime, leidsime eest korraliku festivalimeeleolu. Seal oli sadu inimesi, kõik omale mõnusa istekoha leidnud, kas treppidel, murulapikesel või lossimüüril. Paljud lihtsalt seisid, ja muidugi ei puudunud hilisele kellaajale vaatamata ka ringikappavad väikelapsed. Tundus, et see show on tõesti populaarne, isegi politsei ja turvamehed olid kohal. Mõelda vaid, et see etendus toimub lausa 3–5 päeval nädalas – ja praegu polnud isegi veel põhiline turistihooaeg. Ei tea, kas seal on iga kord niisugune melu?

Kuidagi leidsime siiski vaba murulapikese, kuhu end istuma sättida. Show oli tõeliselt võimas ja ma tegin sellest vist mingi 20 videot :D Võimsaid veekavasid saatev muusikagi oli äärmiselt mitmekülgne, sisaldades muu hulgas vägagi teemakohast Freddie Mercury lugu “Barcelona”, ooperit, rokki ja tänapäevaseid klubihitte. Reede õhtule kohaselt valgus rahvamass pärast ca 45-minutilist etendust linna peale laiali, ikka see lõunamaine vabadus, tänavatantsijad, muusika, suvekleidid ja Barcelona fiesta. Hoolimata sellest, et järgmisel päeval tuli kell 4 hommikul tõusta, otsisime taas ühe välirestorani, kus viimast korda Hispaanias õhtust süüa: sedapuhku leidsime ühe korealaste oma. Seal sai vähese raha eest kuidagi eriti palju ja toit maitses lihtsalt imeliselt, kuigi kahetsusväärselt palju jäi alles, inimvõimetel on siiski piirid. Pärast jalutasime tagasi oma koduks saanud hostelisse ja valmistusime kolmetunniseks uneks.

Hüvasti, sa kaunis linn, kus on alati pidu

Hola, Barcelona! 4. päev

Matka, looduse ja mägede päev. Eesmärgiks oli Montserrati mägi, mis tähendas nii umbes tunniajast rongisõitu. Seiklused algasid aga üsna vahva somplimendi ehk poolkomplimendiga A-lt, mille pälvisin pärast oma igapäevast sättimistegevust. “Päris ilus oled ju. On ikka kasu ka, et seal peegli ees tegutsed.” See on veits nagu mu vanaema stiil, kes ütleb enne meie ühist väljaminekut alati et: „Sa, Mari, hakka juba ennast sättima, sul läheb alati väga kaua aega, et end ilusaks teha“. Okei :D 

Sõitsime rongijaama juurde, ostsime turistiputkast rongipiletid ja kuulsime kassapidajalt, et järgmine rong tuleb alles tunni aja pärast. Tegelikult oli eelmise rongi väljumiseni veel mõni minut aega ja optimistid nagu me oleme, hakkasime kindlameelsel (ja kiirel) sammul õige peatuseni orienteeruma, teadmata päris täpselt, kus see asub. Jõudsime õigesse kohta aga täpselt minut liiga hilja, seega pidime järgmist ootama jääma. Paraku jõudsime aga piletid väravast sisenedes juba ära valideerida, mis tähendas, et need kaotasid kehtivuse. Püüdsime kinni ühe asjaliku moega turvatöötaja, kellele oma mure ära selgitasime. Naine lubas, et jätab meie näod meelde ja laseb ise pärast uuesti sisse, et me ei peaks uusi pileteid ostma. Kuna meil oli aega uut piirkonda avastada, nägime kauguses võimsat hoonet. No me lihtsad inimesed, näeme uhket hoonet, tahame vaadata.

Lossilaadse hoone ees laius supervõimas purskkaev, mis küll üsna varasel hommikutunnil ei töötanud, aga uhke ikka. Teadsime, et peame viibima kusagil Montjuïc Magic Fountaini lähedal – mille show meil ka reisi ajal plaanis oli – ja pärast mõningast guugeldamist selgus, et seep ta oligi. Uhke hoone osutus aga Kataloonia visuaalse kunsti muuseumiks, kuhu sisse me seekord ei astunud, sest ehitise ees sagis normaalne mass inimesi, kes kõik muuseumi võludega tutvuda soovisid. 

Visuaalse kunsti muuseum väga edeva modelliga

Ja üks teine modell väga põlenud kätega

Sedapuhku läksime aegsasti rongijaama tagasi, et mitte maha jääda, lootuses, et turvanaisel on meie näod meeles. Olidki, tõstis ilusti turvapiirded eest ja lasi meid niisugusest improviseeritud VIP-sissepääsust sisse. Suurema osa rongisõidust seisime püsti, sest kuigi sättisime end alguses istuma, sisenes rongi hindude perekond, kelle pereema oli rase, nii et nende eest koha hõivamine ei tundunud kohe kuidagi sobilik. Rongisõit ise läks muidu armsalt – mida lähemale Montserratile jõudsime, seda rohkem hakkas aknast võimsaid mägesid paistma ja väga lahe on niimoodi rongiga mägede vahel kihutada.

Montserratti kerkimiseks on pärast rongisõitu põhimõtteliselt kaks võimalust: kas köisteed pidi trossi mööda läbi õhu vuhistades või väikese mägitrammikese (funikulööriga). See kaabeltõstukiga mägede vahel hõljumine tundus igatahes ägedam, nii valisime selle variandi. Kaugelt õhust tundusid need gondlikesed väga väikesed, tegelikkuses mahtus ühte umbes 30 inimest. Neile, kes kõrgust ei karda, on see sõit ülivinge, täitsa kahju, et ainult viis minutit kestis. Aga noh, lohutasin end mõttega, et pärast tagasi saab ka :D

Takso tuleb

Päris-päris tippu sai ainult funikulööri ehk selle mägitrammikesega, aga kuna sai ka jalgsi, siis mõtlesime, et matkame. See matk mäe tippu oli lõõmava päikese ja järskude tõusude tõttu palju väljakutsuvam kui algselt arvasin. Pidin mitu korda puhkama, vabandades seda muidugi ette ja taha oma haige südamega :D Lõpuks, kui ühe peatuse ajal tundus, et mul hakkab elu silme eest läbi jooksma, ei jäänud A-l muud üle, kui minuga alla tagasi suunduda. Sel hetkel suutsin veel ise alla ronida, natuke veel ja tal oleks tulnud leida viis, kuidas mu teadvusetu keha tagasi hotelli organiseerida.

Kui elu on nagu unenägu

Üks tore hispaanlasest onu pakkus, et teeb reisisellidest koos ka pilti, aga ma olin seal nii kole, et panen parem reisisellid eraldi. Viimasel pildil olen tegemas nägu, et ma ei hakka iga hetk minestama :D

Päris tipputõusmisest me aga siiski veel loobunud polnud. Meil oli Montserratil liikumiseks tegelikult mingi all-inclusive-pilet, mis tähendas, et saime ka seda trammikest proovida ja no sellega oli ka vägev järsult mäkke tõusta. Trammiga sõites saime aru, et see jalgsimatk võiski päris ekstreemne olla, sest tramm muudkui tõusis ja tõusis ja kohale ei jõudnud. No lõpuks muidugi ikka jõudis.

A ei jätnud siiski jonni. Kui trammiga tippu jõudsime, polnud seegi veel see päris tipp. Sinna viis mitu matkarada, mis tunduvalt laugemad ja lühemad kui esimene, seega hakkasin A rohke julgustamise saatel aga jälle vapralt mööda kaljuteed ülespoole rühkima. Peab ütlema, et tema põhiline strateegia oli mind meelitada võimalusega häid pilte saada.

Nagu näha, siis haarasin võimalusest kinni :D

Kõik tasus kuhjaga ära, sest vaated olid tõeliselt võimsad. Kes küll suudaks mägesid mitte armastada? Kuna aaloe oli viimastel päevadel üsna teemas, vaatasin huviga, kuidas päris metsik aaloe niimoodi mägedes kasvab, hiiglaslikud lehed, millest mõned minuga samapikkused.

Kui olime trammiga taas natuke allapoole sõitnud, sõime võikusid. A jõi õlut ja mina cava’t, sest when in Rome, eks. Mõtlesime, et käime enne päris alla sõitmist kloostrist ka läbi ja vaatame kuulsa Musta Madonna ära, alguses lookles tema taga mitmekümnemeetrine järjekord, aga nüüd tundus rahvast juba lahedamalt. Must Madonna on siis selline võimas kuju, kes on oma tähtsuse tõttu muidu klaasi taga, ainult üks käsi on väljas. Ja seda kätt käiakse kõiksugustest maailma otstest puudutamas, uskudes, et see omab ravivõimeid. Väidetavalt on mitu rasket haigust võidetud just tänu Musta Madonna väele (ja käele). Nägime meiegi Madonna oma silmaga ära, tema kätt ei lubatud küll parajasti Covidi tõttu puudutada. Hiljem istusime veidi kloostris, mis oli tõeliselt suurejooneline. Väga pühalik tunne tekkis seal istudes, mulle üldse väga meeldib välismaa pühakodades mõtiskleda. Mis siis, et kandsin just sel päeval musta luukerega T-särki ja silt kloostri ukselt manitses, et “This is a sacred place. Please dress appropriately”. Upsi.

Must Madonna kogu hiilguses. Nagu pildilt näha, oli kirikus mitmeid rebeleid, kes keeldudest ei hoolinud

Kui olime köistee ja rongiga tagasi linna sõitnud, tegime end hotellis korda (loe: järjekordne aloe vera sessioon) ja läksime sobivat Iiri pubi otsima, kus õhtust mängu vaadata. Leidsimegi ühe hea koha, telerid ja õlu ja kõik oli olemas. Me tahtsime aga väga ka õhtust süüa ja kuigi baaripidaja ütles alguses, et süüa nad ei pakugi, tõdes ta pärast mõningat järelemõtlemist, et tegelt pitsat saaks küll. Tuli välja, et tal oli diil mingi kõrvalasuva söögikohaga, sest just sealt ta meile mõne aja pärast pitsad orgunniski :D Jällegi, üks parimaid pitsasid mu elus. Isegi vist teisel kohal, sest esimesel troonib üks pähkli-juustupitsa Stelvio Passist.

Jalkafänn nr 1 

Pitsafänn nr 1 :D

Veetsime baaris päris mitu tundi. Kuna baaripidaja vist nägi enne algust, kui väga me seda mängu ootame, käis ta muu hulgas kahetsevalt hoiatamas, et võib juhtuda, et need telerid lülitavad end lambist mingil hetkel viieks minutiks välja – nad pidavat seda tegema. Õnneks seda ei juhtunudki. Peale meie olid jalkat vaatamas ainult paarid: kaks noormeest oma neiudega, kõigil ilusti eraldi oma televiisor. Natukese aja pärast liitus veel üks mehe-naise duo, kes end meie “boksi” sättis ja kohe ka juttu tegi. Tuli välja, et tegu oli singapurlastega. Paraku toetasid nad Tottenhami meeskonda, samas kui A (ja see tähendas, et ka mina) hoidsime pöialt Arsenalile. Arsenal kannatas parajasti aga rängas kaotusseisus (vist 3 : 0) ja A elas seda – kohati väga häälekalt :D – üle, mistõttu sügavat hingesugulust me nendega ei leidnud. Küll aga rääkisime veidi oma riikidest ja nende eripäradest. Eestist oli Singapuri paar isegi kuulnud, nad lausa teadsid, kus see asub. Muu hulgas kuulsime, et Singapur on väga turvaline riik, kus võid isegi oma rahakoti lauda jätta, nii et keegi seda endale ei näppa. Hiljem hakkasid meie kaaslased küsima mõnevõrra isiklikumaid küsimusi, nagu kus me peatume ja mida edasi teeme: niivõrd, et mehe huvi päikesest põlenud punapea ja tema põhjamaise kaaslase vastu hakkas A-le tunduma liiga... kirglik, mistõttu jätsime viisakalt hüvasti.

Hola, Barcelona! 3. päev

Hommikul hotelliaknast välja vaadates tundus, et tuleb järjekordne päikeseline päev. Seega oli igati sobiv taas üks toiming oma Barca plaanist maha tõmmata ja kuulsasse Barceloneta randa suunduda.

Sõitsime metrooga rannarajoonile lähemale ja enne randaminekut külastasime veel kuulsat La Rambla tänavat. Tegemist on suure jalakäijate tänavaga, kuhu on koondunud kõiksugu müügimehed, välikohvikud, turuputkad, tänavakunstnikud ja muu säärane. Kõige kummalisem müügimees oli härra, kes mingi pardihäält tegeva vilega ringi kõndis ja sellega “tinistas” (selle heli kirjeldamiseks on raske paremat sõna esitada). Ei saanudki hästi aru, kas ta müüs neid vilesid või oma performance’it. Või mõlemat? Mehe viled jäid seekord küll puutumata, küll aga ostsin La Ramblalt perele (ja endale :D) mõned suveniirid enne, kui mööda kauneid kitsaid tänavaid suuna ranna poole võtsime.

Päevapoliitilisi materjale ka

Möödusime ka akvaariumist, mille ühte elamust reklaamis kiri “Die with sharks!”. Korraks mõtlesin, et huvitav… mida kõike tänapäeval rahaks ei saa teha. Siis aga tuli välja, et tegelikult saab suremise asemel haidega koos hoopis sukelduda. Kuigi noh, kui midagi valesti peaks minema, siis poleks minugi variant vist mõeldamatu…

Päike hakkas juba üsna korralikult kõrvetama. Mõtled küll, et mis see 24 kraadi siis näiteks 32 kraadi kõrval ka ära pole, aga need Barcelona päevased temperatuurid tundusidki füüsiliselt nagu mingi 30. Enne randa sisenemist võtsime ühest välikohvikust kaks jäätisekokteili, head olid.

Ma pole väga palju sellistes ülipopulaarsetest sihtkohtades tegelikult käinudki, olen rohkem niisugune tundmatutes minikülades ja linnades seikleja. Seepärast mõjus esimene sisenemine sellisesse turistidest infesteerunud randa üsna suure kultuurišokina. Iga 50 – ja ma ei liialda – sentimeetri tagant oli mõni härrasmees üles pannud oma vaibaäri, kust soovijad võisid endale rannas peesitamiseks sobiva aluse valida. Paljudel neist oli millegipärast elevandi pilt peal. Siis olid aktivistid, kes müüsid päikeseprille, mis on samuti ju rannas igati vajalik kaup. Kõige aktiivsemad olid aga kahtlemata joogimüüjad, kes müüsid vett, õlut, kokakoolat, sangriat ja Mojitosid. Üks neist oli lausa reklaamlaulukese sepistanud “Colaaaa aguaaaa beer??”, “Colaaaa aguaaaa beer??” – ja et lauluke liiga üksluiseks ei muutuks, võis vahepeal kuulda selle variatsiooni “Aguaaaa colaaa beeer?”. “Beer colaaaa aguaaa” seevastu poleks toiminud, sõnarõhud ja värgid…

Tõime liivakella kaugetele sugulastele külla #liivad

Taustal olid mõned paljaste tissidega kodanikud, lõikasin nemad eeskujulikult kaadrist välja

Seda kõike oli lihtsalt megapalju. Me polnud jõudnud veel omale platsigi valida, kui olime juba kokku puutunud nii mõnekümne müügimehega. Kui lõpuks endale liival sobiva positsiooni leidsime, läks asi mõistagi vaid hullemaks. Iga paari minuti tagant möödus mõni agar müügimees, kes kõike eelnevat pakkus ja ei-ga kuidagi nõustuda ei tahtnud. Kõige aktiivsemad olid, kusjuures, massaažitädid, kes mingisugust peent punktimassaaži pakkusid ja turistidele oma müügikõnes kehapilte näitasid: problemaatilised stressipunktid olid nendel ilusti ära märgitud. Massaažipakkujad panid potentsiaalsetele klientidele isegi natukeseks käe külge – et ikka näidata, kui head teenust nad osutavad. Paraku mind nad ei veennud. Esimene massaažitädi oli naljakas, kümnes läks juba tüütuks.

Päike kõrvetas korralikult ja A pakkus kogu aeg, et paneb mulle ka kreemi peale. Minusugusel valgel varesel läheb põhimõtteliselt kogu suvi aega, et normaalne päevitus saada, seepärast keeldusin jonnakalt. 24 kraadi, kammoon, see ka mõni päike. Ma pean ju ikkagi näitama, et olen lõunamaal käinud! Nii ma end seal päikese käes grillisin. Imestasime, et inimesed Barcelona kõige populaarsemas supelrannas ei uju, kuigi rannaliiv oli paksult rahvast täis. Vees nägin võib-olla kogu suure ranna peale kokku seitset inimest. Kui ise uljalt ujuma sammusin, mõistsin, milles võib asi olla: hispaanlaste jaoks oli vesi veel külm. 12-kraadine meri ei ole ilmselt nende jaoks veel see, millega nad harjunud on, minusuguse eestlase jaoks on 12 kraadi aga juba ujumiseks igati aktsepteeritav :D Kaua seal aga supelda ei saanud, sest jalad läksid külmast natuke krampi ja põhi oli ka paksult teravaid kive täis. Kui paari minuti pärast veest naasin, narris A mind, et misasja, nii vähe olidki vä. Kui ta pärast mind ise sama lühikese aja pärast välja suundus, siis ta rohkem ei narrinud :D

(Cola aguaaa beer? Aguaaa colaaaa beer? Sinjor, massage? Muy bien? Massage? Sinjor? – No, gracias.)

Kuna pidime veel ka akvaariumisse jõudma, siis pakkisime mõne tunni pärast oma asjad kokku ja sõime rannaäärses välirestos burgereid. Elamust rikastasid teismelised akrobaadid, kes puhkusemeeleolus restoranikülastajad kohe käima tõmbasid ja – mõistagi – külm Coronita. See rannamelu oli muidu hästi lahe: muusika, tantsivad inimesed, päike, palmid, meri – täielik puhkus. Järgmine seiklus: “Die… vabandust… Dive with sharks!”.

Okei, haidega sukelduma me seekord ei läinud, küll aga neid vaatama. Õnneks – ilmselt ka suuruse tõttu, eks – oli neil akvaariumis ikka kõvasti rohkem ruumi kui näiteks merihobudel ja moreenidel, viimased elasid küll oma suuruse kiuste äärmiselt kitsastes tingimustes. Mu lemmikud vist olidki haid, moreenid, kaheksajalad ja meridraakonid, nende päriselt nägemine oli väga eriline elamus, kuigi jah, järgmine kord tahaks kõiki sealseid asukaid pigem vabas looduses näha, ookeanis, oma silmaga. Okei… haisid vist pigem mitte... #diewithsharks.

Haimunad

Tuleb!

Meridraakonid, looduses kahjuks suures väljasuremisohus

Pärast akvaariumit oli aeg hotellis veidi jõudu koguda. Riideid vahetades avastasin äkki, kuivõrd suurel määral päike mind rannas põletanud oli. Jalad, käed, selg, kael, õlad – kogu keha tegi põrguvalu, iseäranis tagakülg, mis oli arusaadavalt ka tulipunane – nojaa, eks ma veetsin suurema osa ajast kõhuli. Kõige hullemas seisus olid käsivarred – keegi oleks need nagu reaalselt kuhugi lõkkesse pistnud. Iga liigutus tegi palju haiget ja oli üsna selge, et sellises olekus ma ülejäänud reisi ajal väga kaugele ei purjeta. Ja A oli tegelikult üsna sarnases seisus. Nii hakkasingi guugeldama, kus võiks veel sellisel kellaajal veel mõni apteek lahti olla. Siin võis aidata ainult üks asi: aloe vera.

A arvas, et pole häda midagi, aga ei, printsessil oli nui neljaks vaja apteeki minna – nii hakkasimegi Google Mapsi abiga ühe lähedalasuva apteegi poole jalutama. Kui järele mõelda, olid need õhtused jalutuskäigud soojas Hispaanias väga mõnusad, tol hetkel olin küll vaid oma missioonile pühendunud: hankida vahend, mis leevendaks veidi tunnet, et kogu mu nahk põleb põrguleekides. Mis see 24 kraadi siis ka ära pole…

Teele jäi üks suurem toidupood ja mõtlesime, et tšekime juba sinna, äkki leiab aloe verat. Ei olnud, tuli teekonda jätkata. Üks apteek jäi veel tee peale, aga see oli juba suletud, läbi klaasi nägime, kuidas proviisor kassaga möllas. Viimaks jõudsime sihtpunkti. Nüüd tuli palvetada, et suudaksime oma soovi tõenäolise keelebarjääri kiuste kuidagi serveerida ja neil vajalikku ka leiduks.

Õnneks on “aloe vera” suhteliselt universaalne termin ja naine leti taga sai kohe aru, milles keiss on. Ta isegi andis kreemi ja geeli vahel valida, geel on ikka parem, küsisin seda. Millepeale presenteeris proviisor mulle uhkelt kahest ca 350-milliliitrisest pudelist koosnevat komplekti. Kokku 700 ml. Jah, need olid ju aloe vera geelid, aga sellest kogusest oleks isegi väikesele elevandile jätkunud. Pealegi tundus nii rohke geeli ostmine tarbetu raiskamisena, arvestades, et see tulnuks käsipagasi piirangute tõttu kõik hotelli maha jätta. “This will be 54 euros,” ütles naine. 54 eurot. Appi. “Eoee,” ütlesin, “don’t you have anything a bit… smaller?” Apteeker kordas sõna “väiksemat” hispaania keeles, enam ei mäleta, kuidas, aga sain aru ja noogutasin. Naine sukeldus kuhugi tagaruumi ja naasis mõne hetke pärast vaid ühe pisikese geelipudeliga. “This is 6 euros.” No see kõlas ju igatahes paremini kui kaks hiigelpudelit ja 54 eurot. Huvitav, miks ta kohe selle normaalse variandiga ei tulnud? Vaatas, et me nii põlenud, et 75 milliliitrist jääb põhjaeurooplastele väheks?

Võidukalt lahkusime apteegist just sellega, mis vaja, nüüd tuli leida sobiv välirestoran, kus õhtust süüa. Tuleb küll mainida, et mul oli tol õhtul üsna kehv olla, ilmselt päikesepõletusest: peavalu, külmavärinad ja muu säärane. Mis oli paradoksaalne, sest 20 soojakraadi kiuste oli mul seljas kampsun ja jope, samal ajal kui teised varbavaheplätude ja suvekleitidega möödusid. Megakülm oli. Mõnel hetkel mööda tänavaid kulgedes oli natuke isegi tunne, et 1) pilt läheb kohe eest või 2) et oksendan mõnda Barcelona prügikasti. A püüdis mind ühele pingile istuma panna, aga seal istus juba üks neiu ees ja võitles millegipärast agaralt selle vastu, et ma tema kõrvale maanduksin. Jah, sel hetkel ei tundunud Barcelona just kõige külalislahkema paigana.

Seekord läks sobiva söögikoha otsimine kuidagi vaevaliselt, sest linn oli paksult rahvast täis väliterrassidel kohad hõivatud. Sees ka nagu ei taha istuda, kaunil suveõhtul Hispaanias, eks. Viimaks leidsime – muidugi järjekordse aktiivse restoranitöötaja suunamisel – ühe koha ja seadsime end sisse. Söök oli superhea, külm õlu tegi ka enesetunnet veidi paremaks, kuigi pidin õhtu huvides siiski natuke vapramat nägu tegema kui see mu enesetunnet arvestades päriselt olnuks. Oma süü ju ka tegelikult, et päevituskreemi panna ei lasknud.

Ühel hetkel tundsin, otsekui oleks välikohviku katuselt mulle midagi pähe kukkunud, mingi väike kivike või midagi, aga ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Hiljem hotellis avastasime, et see oli tuvisitt. Noh, ma arvasin, et see produktsioon kuulus tuvile, aga kuna tegu oli siiski Hispaaniaga, võis see vabalt ka papagoisitt olla. Vahet pole, väidetavalt peaks niisugune asi õnne tooma – ja pärast seda, kui olin oma tulitava keha aloe veraga katnud, tundsin end igatahes õnnelikumana.

Ma ei tea, kuidas mõni üldse nii ühtlaselt päevitub. Mina päevitun niimoodi :D