Vahel, kui ma tööga liiga üle pingutan ja
ise puhata ei märka, hakkab ümbritsev keskkond mulle saatma märke sellest, et tuleks
veidi rahulikumalt võtta. Enamasti on indikaator füüsiline, nagu külmetushaigus või närvivalu,
aga vahel on need märgid teistusugused. Paar päeva tagasi kukkus mul hommikul unise
peaga näiteks taldrik kildudeks, puhtalt põhjusel, et ma polnud veel täiesti üles
ärganud. Teisipäeva õhtul panin ühe T-särgi kogemata pesumasina asemel prügikasti.
Olen paigutanud hambaharja külmkappi ja äsja ostetud kurgi viiulikohvrisse.
Täna andsid oma loobumisest märku mu püksid. Kaua võib, Mari-Liis, meie
enam ei jõua.
Nimelt läks mul teksapükste lukk täna
hommikul katki. Ja no ikka nii katki, et seal, kus oleks pidanud olema lukk,
haigutas kümnesentimeetrine auk. Muidu poleks sellest ju lugu olnud, aga:
1) ma olin tööl ja 2) kell oli alles kümme hommikul, mis tähendas, et mul tuleb
sellises täbaras seisus mööda saata veel kaheksa tundi.
Esmalt selgitasin oma delikaatset muret
sekretärile, kes püüdis mulle haaknõela leida, kuid asjatult. Enda sahtlis
kaevates suutsin ühe haaknõela leida, mis päästis mu suuremast hädast, aga
tolle avause kinnihoidmine oli siiski mitme mehe töö ja vaesel üksikul
haaknõelal oli ikka tükk tegu, et selle pinge all mitte puruneda. Lisaks vajas
haaknõela diskreetne seadmine nii, et auk välja ei paistaks, väga suurt
pingutust, ning kui see lõpuks õnnestus, lõi mulle paraku pähe, et varsti tuleb
mul ilmselt see meisterlik konstruktsioon uuesti lõhkuda, sest noh, kaheksa
tundi on pikk aeg ...
Käisin Koduekstras, et üksikut haaknõelasõdalast
mõne kaaslasega sel raskel missioonil julgestada ja nii veetsin oma ülejäänud
päeva. Magamata, ületöötanud, joomist vältides ja haaknõeltega kokku tõmmatud püksiauguga, aga olles
iga minutiga lähemal algavale nädalavahetusele, kus tehniliselt pole vaja pükse
üldse kandagi.
Kuulake oma keha. Aga kuulake ka asju enda
ümber, sest vahel annavad needki märku, et kuule. Aitab.
