Algkoolis, põhikoolis, gümnaasiumis ja ülikoolis oli selge, et inimesed, kellega iga päev suhtlesid, olid sinuga enam-vähem samavanused. Võib-olla aasta siia-sinna.
Hiljem, kui maailm on su ees valla ja institutsionaalsed vanusepiirid enam ei kehti, võid töötada koos näiteks endast kaks korda vanemate või 10 aastat nooremate inimestega. Kõige lahedam on minu arust see, et teatud olukordades pole mingit vahet, kui vana inimene on. Nooremana arvasin, et vanemad inimesed on kuidagi teistsugused, teisel lainepikkusel, mõtlevad teistmoodi, aga praeguseks olen märganud, kui palju on inimestel ühisosasid, mis vanusest üldse ei sõltu. Me kõik oleme inimesed oma inimlike mõtete, hirmude, soovide, unistuste ja filosoofiatega, ja nii nagu mõned on näiteks mehed ja teised naised või mõned mustade, teised kartulikoorevärvi juustega, on mõned lihtsalt käesoleval ajahetkel juhuslikult vanemad kui teised.
Arvan, et Tallinnas elamise üheks märksõnaks võikski minu jaoks olla "vanemad sõbrad", sest just neid olen siit üsna palju kogunud. Kusjuures kõige veidram ongi see, kui oled kellegagi üsna pikka aega suhelnud ja siis tuleb kuidagi jutu käigus välja, et ta on näiteks kuus aastat vanem. Või kaheksa. Või kaksteist. Ja alguses see üllatab sind, aga kohe teine mõte on, et nii lahe. Meil on omavahel nii hea side, me saame hoolimata oma vanusevahest nii hästi läbi, kuigi oli aegu, mil suhtlesin niivõrd intensiivselt vaid omavanustega.
Nii et järgmine kord, kui kellegi huvitavaga kohtud, siis ei tasuks võib-olla isegi küsida, kui vana ta on, vaid kohelda hästi inimesi, kes sind hästi kohtlevad, ja see vanus ... las ta lihtsalt olla.
No comments:
Post a Comment