Varjupaigast elu esimesse balletitrenni

Et ma polnud pikka aega varjupaigas käinud, võtsin eesmärgiks seda möödunud nädalavahetusel kindlasti teha. Õnneks nõustus T kohe kaasa tulema.

Varjupaigast saime jalutamiseks 7-kuuse koerapreili, kes ei suutnud oma õnne uskuda ja valdava osa ajast läbi õhu lendas. Varjupaiga sisekorraeeskirjad näevad ette, et "koer ei tohi jalutada sind, vaid sina pead jalutama koera", ning kui T suutis koera jalutades seda põhimõtet järgida, siis mina sörkisin läbi metsa kõikjale, kuhu nelja käpaga juht mind suunas.

Kuidagi kujunes looma nimeks Maali.

Mis on elu mõte? Kas homne on parem kui täna? Millal lakkame tõeliselt olemast? Kas aeg toob vastuseid või üksnes küsimusi?

***

Hiljem viis T mind ära elu esimesse balletitrenni, kus E juba stuudios ees ootas. Õigupoolest oli ta mind ammu sinna kutsunud ja kuigi esimene tund näis hirmutav, tuli see millalgi siiski ära teha. Nagu on öelnud klassikud, you only live once.

Kuigi kui viimati vaatasin, olid ennast tundi registreerinud vaid neli inimest, leidsin (napilt) kohale jõudes eest stuudiotäie balletihuvilisi. Mõnel olid isegi need päris balletisussid jalas ja puha.

Tund algas ja minu õnneks paigutati meid E-ga kohe veidi edasijõudnumate baleriinide taha. See tuli igati kasuks, sest ma polnud prille kaasa võtnud ja treener jäi minust valgusaastate kaugusele. Järgnesid painutused, sirutused, prantsusekeelsed mõisted, pöörded, hüpped, piruetid ja graatsia. 75 minutit võttis üsnagi võhmale, aga päris baleriini tunne tuli ja järgmine kord lähen juba enesekindlamalt tagasi. Algajate jaoks tehtud balletivideote vaatamine tuleb ka loodetavasti kasuks. Eile töölt koju jõudes harjutasin kodus näiteks piruetti nii kaua, kuni süda natuke pahaks läks ja pea ringi käima hakkas :D 

Silm puhkab, sest trikoodes mehed on ilusad

I swear to god, kui jõusaalis selliseid kostüüme võiks näha...

Okei, järgmine on võib-olla veidi liiga provokatiivne, et jõusaali sobida, aga oma naist võib kodus teinekord ikkagi sellise riietusega üllatada :D

Ja lõpetuseks midagi kassisõpradele, voila!

Peab armastama vene vanaprouasid

Esmaspäeva hommik. Buss nr 40, mille peale end oma võrdlemisi mahuka trennikotiga vinnan ja seejärel vahekäiku seisma jään. Minu kõrval istub vene keelt rääkiv proua, kes mureliku moega mu kandamit silmitsema jääb. Hoolimata keelebarjäärist saan aru, et naine püüab mulle enda kõrval olevat aknaäärset kohta pakkuda. Ma keeldun. Jaksan küll. Keegi vajab seda istet võib-olla minust rohkem. 

Natuke aega läheb mööda ja proua ei jäta jonni. Jälle pöördub ta minu poole ja pakub enda kõrval olevat kohta. Noh, olgu, kui ta juba nii ilusti pakub. Proua nihutab end koomale, et saaksin üle tema vabale kohale ronida. Ja kui ma seda teen, siis ta peaaegu tõstab mu koos kotiga endast üle ja aitab mul end vabal kohal sisse seada. 

Võib-olla oli naise rahvus kõigest kokkusattumus, aga paratamatult tekib küsimus: kui paljud eesti vanaprouad bussis niimoodi käituksid?

Jõusaali väikesed rõõmud

Ehk see hetk, kui hakkad mõne masinaga trenni tegema ja sul tuleb enda jaoks raskust juurde panna, mitte vähemaks võtta.

Õppetunde esimesest spordiklubi-külastusest

1. Spordiklubi on omaette maailm. Sealsed inimesed moodustavad kõik ühe kogukonna, kuhu ma end veel päriselt kuuluvat ei tunne. Aga ilmselt ongi pärast ühte külastuskorda seda natuke liiga palju oodata. 

2. Spordiklubi inimesed on sõbralikud ja aitavad sul kohe saada vajalikke teadmisi, alates riietusruumi kapi-kaardi-süsteemi tutvustamisest kuni info jagamiseni selle kohta, milliselt korruselt oma algava treeningu leiad.

3. Body and Mind (rohelised) treeningud võivad esmapilgul tunduda bodypump'i ja teiste (punaste) treeningute kõrval küll kukepeana, kuid kui oled pikka aega igasuguseid intensiivseid venitus- ja tasakaaluharjutusi vaid unes näinud, siis valmista end selleks, et sõna "bodybalance" tähendab ikkagi mõningast trenni. Ei olnud vulisevate ojade saatel tee joomist, oli tund aega korralikku venitamist, õigesti hingamist ja liigutusi. Õppetund sellest võiks vist olla, et ühtegi treeningut ei tasu alahinnata.

4. Igas trennis ei lähe jalanõusid üldsegi tarvis. 

5. Kui su silmanägemine pole päris perfektne, siis isegi kui treenerist kaugel oled, tulevad abiks tublid kaastreenijad, kelle pealt liigutusi näha. Kui avastad, et ühel neist ootavad mati kõrval sinuga täpselt samasugused spordijalanõud, tunned tema vastu isegi suuremat armastust :D

6. Kui oled esimest korda üle pika aja nii intensiivses trennis, siis ära püüa kõigest väest õitseda. Ära püüa teha harjutustest raskemaid variante, eriti kui treener on ka kergemaid näidanud. See va uhkus, teistest üle särada püüdmine ja maksimalism võib viia selleni, et järgmised kaks päeva võid oma jalalihased põhimõtteliselt maha kanda ja liiguksid kõige meelsamini ainult horisontaalses asendis. 

7. Pärast trenni mõnda aega teiste trennilistega mattidel tekkide all lamades (et lihaseid soojas hoida) tuleb end lõdvaks lasta, aga mitte liiga lõdvaks. Mu mõtted läksid nii kaugele, et ühel hetkel tekkis reaalne hirm, et kõik on juba ammu saalist ära läinud ja mina üksi laman veel seal pimedas, punase teki all, joogamatil. Seekord vedas.

8. Treenerid on ühed võimsad inimesed. Tund aega rähklemist võtab päris läbi, aga kui kujutada ette, et peaksin veel samal ajal ka lakkamatult rääkima, siis hakkab või tunduma, et ainult liigutuste järele tegemises pole rasket midagi.

9. Pärast trenni ei maitse midagi paremini kui seemneleib isetehtud hummuse, seesamiseemnete ja päikesekuivatatud tomatitega. Alpro vaniljepiim on ka abiks. Sest noh, praegu kuluvad lisavalgud igatahes ära. 

Homme läheb tantsuks. Zumba, ole mu vastu hell.

Palun, spordiklubi, siin on sulle mu hing

Sellest on möödas oma 12 aastat, kui tõsisemalt spordiga (st iluvõimlemisega) tegelesin, aga kolmapäevast alustan spordiklubis taas teekonda suurema vastupidavuse, kõhu-, jala-, käe- ja seljalihaste ning vaimse harmoonia poole.

1. Esimene põhjust sai juba möödaminnes nimetatud. Lihased.
2. Sest tahaks suuta ennast kaitsta, kui see vajalikuks peaks osutuma.
3. Sest inglilaadsele trennikutsujale on võimatu ei öelda.
4. Sest et uudishimu ja tahaks alati võimalikult palju näha, kogeda ja teada saada. Milline on see salapärane jõusaalimaailm, millest kõik nii võlutud on?
5. Graatsia, tasakaal, painduvus, jõud, vastupidavus, vaimne tasakaal.
6. Sest et võimalus näha, mida kujutavad endast pilates, bodypump, zumba, bodycombat, jooga ja teised põnevad rühmatreeningud.
7. Sõudeergomeeter. Ma ei tea, miks täpsemalt, aga mulle on alati meeldinud sõudeergomeetril rähelda. 
8. Ilusad musklis mehed (:D)
9. Sest tahaks suuta ühistranspordivahendite käsipuudest kinni hoida, kui buss/tramm/troll järsku pidurdab, mitte kaasreisijatele selga lennata.
10. Sest nüüd on viimaks ometi korralik põhjus omale trenniriideid soetada, mis omakorda võib kaasa tuua asjaolu, et teen ka edaspidi rohkem trenni.
11. Sest tahaks, et igapäevaelus oleks rohkem sisu, asjalikkust ja eesmärke.

Kas mõned inimesed käivad tõesti spordiklubis ainult fotosid tegemas? Kuidas väljendatakse trennis verbaalselt oma kogetud pingutust? Kas jõusaalitrenn ilma veremaitseta ja surmata silme ees on võimalik? Mida ühist on iluvõimlemisel ja kangitõstmisel? Kas ma näen mõnda kurja treenerit või on kõik sõbralikud? 

Need on tähtsad küsimused ja ma vajan vastuseid.

Kolmapäeva hommikul vean Evaga oma õblukese ja üldse mitte spordiklubi musklimägede vahele sobiva linnukeha kohale ja loodan, et suudan pärast oma jalal sellest asutusest väljuda. 

Palvetage mu eest.