Köögilauakirjakesi minevikust

Mul on selliseid kirju vist praeguseks oma 100 ringis. Aga ma lihtsalt armastan seda suhtlusviisi. Perelt õpitud, nii mõnelegi sõbrale edasi pärandatud. Neid on vahel nostalgiaga ikka hea uuesti ja uuesti üle lugeda.

8-aastasele Mari-Liisile meeldis kirju kirjutada

(Ja mõne neist leidsin sel nädalavahetusel Haapsalu külastades üles. Näitan neid teile täiesti muutmata kujul. 8-aastane Mari-Liis polnud õigekirjas küll nii tugev kui 24-aastane Mari-Liis, aga teatavasti on ju mõte see, mis loeb.)

1 (Trükitähtedes ja puha)

VANAEMA LOE

MUL OLI TÄNA KOLMTUNDI SEST ÕPETAJA ÜTLES KOLMANDA TUNNI LÕPUS ET MARI-LIIS JA MALLE-LIISA VÕIVAD ÄRA KOJU MINNA TEISED PIDID JÄÄMA MATEMAATIKA VIGU PARANDAMA AGA MEIL MALLE-LIISAGA OLID VEAD PARANDATUD KUI EI OLEKS OLNUD SIIS OLEK KA MEIL NELI TUNDI KOJU JÕUDSIN KELL KÜMME MINUTIT ENNE 11 MARI-LIIS

MA SELLEPÄRAST KIRJUTASIN ET MA EI VIITSINUD RÄÄKIDA

2 (Vahepeal sai Mari-Liis üheksaseks ja jõuluvana jaoks õppis kirjatähed ka selgeks)

Tere, jõuluvana!

Minu nimi on Mari-Liis. Ma olen 9 aastane. Tahaksin endale po-chi robotkoera. Veel tahaksin endale koeraperekonda, kus oleks ka korv Peale kooli käin veel muusikakoolis viiulit ja klaverit õppimas. Käin veel iluvõimlemises. Meil on kodus veel kääbusküülik Juku ja vend Kristjan. Jään ootama

(Ilmselgelt töötas mu loomaarmastus juba täistuuridel. Mul polnud enam praegu aimugi, mis on po-chi robotkoer, seega pidin seda tehnikaimet guugeldama.

Ja huvitav, mida ma selle koeraperekonnaga mõtlesin: kas tegu oli järjekordsete mänguasjadega (wishful thinking) või (halvemal juhul) oli mu tolleaegse lemmikraamatu "Barbara ja suvekoerad" lugemine mulle ajupesu teinud ja see pidigi olema PÄRIS koeraperekond, kellega oma pere asendada soovisin. Noh, peaasi, et korv oleks.)