TELGIGA MÄGEDES: Ettevalmistus

Kõigepealt üks ilus luuletus sellest, kuidas Karl mind selle reisi jõukohasuses veenis: 

"Me kõnnime

ei lähe joostes

ja soovin

et sa alpi lilli

kannaks juustes"

Seltskonna valikust veel nii palju, et sellisele reisile tasub minna ainult inimes(t)ega, kellega läbisaamine on suurepärane. Parim sõber sobib hästi. Selline ettevõtmine on nii füüsiliselt kui ka vaimselt väljakutsuv ja kui su kaaslane ei ole valmis sinu eest kuuli saama, siis see võib mingil hetkel probleemiks osutuda. Muide, kuulide saamine tuleb hiljem veel täitsa päevakorda, nii et jääge ootele. 

Oma kahenädalaseks reisiks mägedesse hakkasime valmistuma juba nädalaid varem, aga nagu ikka, saime täitsa valmis alles päev enne väljalendu. Kõige suuremat peavalu tekitas pakkimine, sest Ryanairi käsipagasi mõõtmed on imetillukesed ning üsna ruttu sai selgeks, et me ei paiguta kuidagi telki, kahte magamiskotti, kahte isetäituvat madratsit ja kogu ülejäänud reisikraami kahte 20 x 25 x 40 kotti. Seega tuli meil leppida vaid ühe käsipagasiga ning ülejäänud varustuse jaoks 10-kilone lisakott tellida. See oli nii suur, et oleksin vabalt ka ise sellesse ära mahtunud. Kuna meil oli vaja kotti aga hoopis oma kaasaskantava kodu jaoks, soostusin seekord kotis sõitmise asemel siiski kõndima.

Varustusest nii palju, et telk oli Karlil olemas, madratsid ja tema magamiskoti laenasime, magamiskott oli mul endal (kuigi reisil näitas see ennast nii halvast küljest, et Karl käskis mul koju jõudes selle põlema panna :)). Muidugi tuli kaasa pakkida ka muud nipet-näpet, mis säärasel veidi metsikumal retkel ära kuluks: plaastrid, erinevad tabletid, vihmakeebid, mikrofliisist käterätt (ikka ruumi kokkuhoiu eesmärgil), märjad salvrätid, soe pesu, nokamütsid jne. (Kes soovib täielikku nimekirja asjadest, mille kaasa võtsime, andku mulle märku.) Näiteks mu ravimikott tundus Karlile alguses liig mis liig, aga lõppkokkuvõttes kulusid rohud igati ära (välja arvatud mandliantibiootikumid, sest angiini ma seekord õnneks ei jäänud :D). 

Asi pole nii lihtne, kui paistab. Pildil olev must kott tuli pakkimise käigus märksa suurema vastu vahetada

Kui kotid olid pakitud, laenasime naabripoiss Janarilt hinge värinal kaalu, et välja selgitada, kas meie lisapagasikott jääb ikka lubatud 10 kilo piiresse. 9,5 kilo tähendas, et võime äratuskellad seadistada ja magama minna. Viimane öö voodites, katuse all.

JÄRGNEB ...

Kaks nädalat rändamist; maanteel ja bensiinijaamades hääletamist; mägedes, kämpingutes ja maanteeäärsetes võsades telkimist; külmust ja kuumust; surmahirmu; elamusi; sõbralikke inimesi ja hullumeelsusi on möödas. 

Kui K mulle esialgu selle reisi ideest rääkis, tundus kogu asi väga väljaspool mugavustsooni, aga piisavalt intrigeeriv, et ma jah ütleksin. Kaks nädalat ei mingeid öömajasid, ainult telk. Telkimine selleks mitte ettenähtud kohtades. Põgenikutunne. Itaalia ja Saksamaa. Mäed. Maanteel hääletades edasiliikumine. Ja midagi, mis on juba pikka aega olnud minu bucket list'is. Midagi, mille peab lihtsalt ära tegema, mis aitaks asjad uude perspektiivi panna ja tagasi jõudes veelgi rohkem elada. Elu seiklus. 

Muidugi pidasin kogu selle reisi ajal päevikut, kuhu kõik meie läbielamised üles kirjutasin. Lisan need peagi ka siia, osalt enda ja osalt teie jaoks: et ise seda kõike lugedes tagasi minna ja teid kaasa võtta. 

Seni tänan kõiki, kes on pärast pikemat pausi sellele ajaveebile ustavaks jäänud :)

Üks jutuajamine enda avamisest, pornost, rindadest ja tüütutest paarikestest

Sõber Karl kutsus taas oma taskuhäälingusse juttu rääkima. Sai selline suviselt kerge ja meelelahutuslik saade:

https://www.positiivnemurk.com/e/episood-37-sudasuvine-aknalaua-podcast/

Gravitatsioon

Ma tõmban pooleks lõigatud kaheliitrisest plastpudelist kopsud täis. Terav suits täidab pilgeni mu rindkere ja seal hakkab valus. See on esimene asi, mida tunnen. Rinnas torkivat mürki endas. Kõik ei mahu minu sisse ära ja nii hõljub see aine ka paksu pilvena minu ümber. Kõikjal on suits, maailm on suits, mina olen suits. 

Esimesed kaks minutit möödub suhteliselt hästi. Tunnen vaid seda valu rinnas. Kõik vaatavad mind ja mulle ei meeldi see. “Kuidas on?” küsivad kõik läbisegi ootusärevate nägudega. Nende kehad on moondunud mingiteks piklikeks väänduvateks kogudeks. Nad räägiks minuga justkui teisest maailmast. Tahan neid normaalselt kuulda, aga hääled on sama moondunud kui kehad, mis kuradi kõik on minu poole suunatud ja kuradi kõik nad vahivad. Ma ei suuda kogu seda tähelepanu sellises olekus ära händlida. Kogu maailm keerleb. Mul on tunne, nagu nõkutaksin peaga edasi-tagasi ja see häirib mind kohutavalt, sest nii saavad teised aru, et minuga pole kõik hästi. Aga võib-olla on asi minu ümber keerlevas maailmas? Igatahes püüan pead võimalikult paigal hoida. Pea kurat nõkutab edasi. Vist. Seda kõike on võimatu välja kannatada. Ütlen seltskonnale, et tahan magama minna. Kell on 20.30 või midagi säärast. Kõik pahvatavad naerma. Kordan oma soovi. Gravitatsioonimeister ja mu sõbranna tulevad siiski mind voodisse saatma.

Süda klopib. Kurdan oma saatjatele, et mul on süda niigi haige. Püüan mõttejõul südant aeglasemalt käima panna ja see toimibki tegelikult, kui korralikult süveneda. Okei. Ma pean lihtsalt rahunema. Tunnetan oma südamelööke ja hingan hästi rahulikult. Heidan pikali. Ma olen vist suremas. Sõbranna ja meister jäävad mu laibastunud keha valvama. 

Nad räägivad ja läbi oma hägu kuulen kohati, et üsna sügavatel teemadel, aga ei suuda pikemaks ajaks nende juttu süveneda. Ma ei suuda isegi silmi avada. Kui seda korraks püüan, näen silme ees nende väänlevaid kogusid, mis vahel õhku lahustuvad, siis taastekivad. Kohati kahtlen, kas see kõik on päriselt või näen juba und. Seinad, riiulid, minu kõrval istuvad inimesed – kõik käib ringi ja see ajab mul südame täiega pahaks. Ma tahan, et see lõppeks, aga see kurat lihtsalt ei lõppe ära. Kui suudan olukorda juba veidi rohkem registreerida, teatan pidulikult, et soovin oksendama minna.

Mind eskorditakse tualetti, kus väljutan endast mitme sessioonina heledat tükilist okset. Mürk väljub vähehaaval mu kehast. Mul hakkab parem. Sõbranna patsutab mulle seljale. “Lase kõik välja,” lohutab ta. Siis viiakse mind jälle magama ja jäetakse üksi tuppa. Palun võimalust ellu jääda ja ühtlasi vabandust, et minu pahandustest eemalhoidmisega nii palju häda on. Jumalalt.

Magan.

Paari tunni pärast (vähemalt tundub nii) tuleb sõbranna tuppa tagasi. Kuulen, et ta küsib, kuidas mul on, aga ma lihtsalt ei suuda vastata. Sõbranna ütleb, et peoseltskond läheb linna edasi ja et ma helistaksin, kui midagi juhtub. Ta asetab telefoni mu kõrvale voodile, täpselt käe juurde. Küsib veel, et kas ma vajan midagi. Tegelikult on mul ikka veel väga halb ja tema siinolekut tuleb ära kasutada, seepärast võtan end kokku ja ütlen, et teeks meeleldi veel ühe oksetiiru. Sõbranna viib mind. Keegi hüüab talle kusagilt eemalt (?), et ära teda rohkem üles aja. Ilmselt seetõttu, et ärkvel olles on minu ainus funktsioon hetkel okset produtseerida. Nüüd on vist kõik. Olen natuke nutnud, aga ei teagi otseselt, mispärast. Sõbranna pühib mul WC-paberiga silmi ja ütleb, et pole midagi.

Lähen tagasi voodisse. 

Magan.

Umbes neli tundi hiljem on suht okei olla. Tean aega, sest olen juba piisavalt kombes, et telefonist kella vaadata. See on üks öösel. Rahvas on juba linnast tagasi jõudnud ning lällab õues. Ja mina jään vist elama.

Seekord.

Kallid noored, kes te loete luulet

Täiega suur respekt teile. 

Teile, 13-20-aastased tüdrukud ja poisid, kes te luulet loete (ja vahel ka kirjutate). Teile, kes te armastate luulet isegi rohkem kui mina selles vanuses. Sest kuigi ma lugesin superstaare, nagu Charles Baudelaire, Doris Kareva ja Charles Bukowski, ei tarbinud ma tundmatute tegijate loomingut, nagu teie praegu minu ning mu tuttavate oma. 

Aitäh, et käite kirjandusõhtutel, ostate meie luulekogusid ja jälgite meid Instagramis. Mis sellest, et me kõik ei ole rupikaurid või kristiinaehinid. Aitäh, kes te meile alati kirjutate, kui meie looming teid puudutab, ja aitäh, et hoiate luule jaoks oma elus kohta, isegi kui keegi arvab, et see pole lahe. See on eriti badass. 

Te olete inspiratsiooniks meile kõigile.

Aitäh.

Seksikas luuletaja elu

Eile käisin bussiga Bauhofis seda valamupumpa ostmas, millega saab ummistusi likvideerida. Ummistus tekkis küll köögi kraanikaussi, aga see pole esimene asi, millega too seadeldis seostub. Muideks, ma sain äsja teada, et mõnel pool öeldakse selle kohta "kummimusi". Meil kodus oli see asi alati tuntud kui "konn". Kui te seda internetist otsite, siis proovige sõna "valamupump". Aga tagasi loo juurde. 

Astun siis Bauhofist välja, ise samal ajal toda pumpa endale kilekotti sobitades, kui mulle tuleb vastu vana kooliõde. Me pole aasta(kümneid?) näinud. "Oi, Mari-Liis, tšau! Kuule palju õnne, sul tuli uus raamat, kindlasti ostan. Esimene mulle väga meeldis. Millega siis muidu veel tege ..."

Ja selle küsimusega langeb tema pilk vetsupumbale, mis mul ikka veel peos on. 

Ta jääb vait.

Kui sinu probleemid on ka teiste probleemid

Aitäh, kes te olete raamatut "Blondiine armastav mees" lugenud. Olen äärmiselt tänulik ka tagasiside eest, mille seas on olnud järgmisi kommentaare:


"See on vapsee lagipähe ja ei ilusta väga midagi. Ikka väga intrigeeriv ja julge. Nüüd ma mõistan, miks sa natuke muretsesid, et kui vanaema seda loeb."

***
"Ma ise veidi ehmusin ühe selle luuletuse peale, mis Sul sellel lk-l siin näha oli ..."

***
"Igatahes hea luulekogu. Mulle meeldis väga. Eriti see "oli minuga julm" rebis päid küljest luuletus. "Oli minuga" lõpp. Hea leid väike keeleline tuus ülesehitus ja nii täpne. Jõnksakad käisid rinnust läbi, kui lõppu jõudsin selle luuletusega."


***
Suurem osa BAMist sisaldab luulet ajast, kui olin omadega täiesti katki. Sellest ka need roppused ja "julgus" neid avaldada. See pole tegelikult julgus. See on ükskõiksus. Sa püüad lihtsalt kuidagi endaga hakkama saada ja kirjutamine on ainus võimalus. Kui eluisu ei ole, siis on täiesti suva, kui palju keegi su tekstide peale peast kinni hoiab. Aga kui keegi nendest midagi leiab, siis mõjub see eriti hästi. Sest positiivse tagasiside puhul polegi kiitus alati kõige olulisem. Seda on hoopis õlatunne, arusaam, et sinuga sama valu on tundnud ka teised. Et valu, millega olid pikka aega üksi oma kirjutuslaua taga, on tegelikult universaalne. Kõigil on valus. Ja kõik saavad sellest ka üle.

Ja see teadmine annab jõudu.