KUULA: Üks väike jutuajamine raamatutest

https://idaidaida.net/episodes/rohk-2021-02-03?fbclid=IwAR0TK65Yx7kIX0ytMny8g5PjU2a4iwY1gjYGHouSjfK5zlClEzbHa_ZFKOQ

Mõtlesin, et jagan vahelduse mõttes siin blogis ka veidi kuulatavat materjali. Nimelt käisime eile Reijo ja Ullaga IDA raadios, kus rääkisime eelmisel aastal ilmunud raamatuist, mis meile kõige rohkem meeldisid. 

Kuula, kui:

* otsid raamatusoovitusi

* Sind huvitab (semi)kultuurne jutt

* oled Reijo või Ulla või minu fänn

* oled IDA Radio fänn

* plaanid jalutuskäiku ja vajad taustaks lihtsalt mingit mulinat

* Sind huvitab, missugune on see hääleke peas, millega kõik siinse ajaveebi kirjatükid on loodud :D

Kuidas mind unes koroonaoperatsiooniks ette valmistati

Ma tean, et viimased postitused on väga unenäokesksed, aga lubage mulle palun veel see üks, enne kui taas asjalikuks lähen.

***

Olin koroonaga haiglas. Kuidagi oli see mul nii kaugele arenenud, et tuli lausa rinnast välja opereerida. Selle ülesande sai endale üks naisarst, kes osutus paraku äärmiselt käpardlikuks. Istusin kohusetundlikult palatis, helesinine kittel seljas, ja ootasin oma saatust, samal ajal, kui arstil kukkusid riistad ja purunesid joogiklaasid haigete kušettide kõrval. Veidi hirm oli küll, et selline tegelane mu armsat keha opereerima hakkab, sest nimetatud proua ei tundunud just kõige kindlama käega olevat. 

Lõpuks jõudiski ta üle kildude ja palatirusude (ok, liialdan veidi) minu juurde, taskud süstlaid täis. Nimelt tuli mu torso enne operatsiooni tuimastada. Selleks lõi arst mu rindkeresse seitse jämeda nõelaga süstalt, mis olid ise umbes harjavarrelaiused. Veider, et ma tundsin nende survet ja valu läbi une väga teravalt, nende raskus kallutas mu keha veidi ühele küljele ja magades tundus, nagu see kõik juhtuks päriselt. Küsisin arstilt oma rinnakusse torgatud süstlaid vaadates, kas oleks ehk kuidagi võimalik see operatsioon üldnarkoosiga teha, aga doktor ütles, et teeme ikka kohaliku tuimastusega. Proovisin hästi ettevaatlikult liigutada, et süstlad täpselt õiges kohas püsiksid, kohe üldse ei tahtnud, et nende mõju lõikuse ajal ära kaoks. Arst küsis kogu aeg, kas on juba piisavalt tuim, et võiks alustada. Ütlesin, et veel mitte, aga et käin vetsus ära ja pärast seda äkki saame peale hakata. 

Kõndisin läbi haiglakoridori tualettide poole, süstlad rindkeres püsti, seitse vereniret mööda helesinist kitlit alla nirisemas. Muretsesin, et kuidas ma niimoodi kõnnin, inimesed ehmuvad, aga ei ehmunud nad midagi, käitusid täiesti normaalselt, ajasid oma asju. Vetsus proovisin jälle hästi tasakesi toimetada, et nõelu mitte liigselt nihutada. Hakkasin tagasi oma palati poole liikuma, aga uksi oli äkki nii palju ja mul polnud õrna aimugi, millise taga on minu arst. Nii jooksin ma seal unenäo lõpuni. 

Novellikirjaniku armuelu mured

Okei. See on ma ei tea mitmes kord, kui suhtlus kellegagi lõpeb vahetult pärast seda, kui olen talle oma (kõige koledama) novelli saatnud. Selles pole iseenesest midagi halba. Kõigile ei meeldi kannibalism ja okse ja sellised värgid. Aga siit sõnum teile, kallid lugejad. 

Ma loodan, et te hindate mu püüdlusi novellimaastikul nüüd rohkem, teades, kui hävitavalt see mu armuelule mõjub :D

Kui teeskled unes, et laulad nagu Christina Aguilera

Mu kallid lugejad, kes te pole siinset ajaveebi veel hüljanud. Järgneb minu tagasihoidlik katse see uuesti käima tõmmata. Tänan, et olete vastu pidanud ja mind aeg-ajalt korrale kutsunud, teie pisaratest, manitsustest ja ähvardustest on olnud abi. 

***

Nägin unes, et toimus järjekordne k6vn, ühes maa-aluses baaris, nagu sel üritusel kombeks. Rahvast oli väga palju, kõik ilusti ümmarguste laudade taga, ninad ootusärevalt lava poole suunatud. Kätte jõudis minu kord poodiumile astuda. Enne etteastet tegi õhtujuht Jaan pika sissejuhatuse, mille sisuks oli mu (üsna teenimatu) üleshaipimine. Päriselt, tema jutu järgi võinuks arvata, et olen Bukowski, Kareva ja Rilke ühesainsas isikus. Jaan rääkis, et meie seas istub ka üks tähtis välismaa kirjanduskorüfee, kes oli Eestisse lennanud ainuüksi seepärast, et mind esinemas näha. Ta osutas esireas ümmarguse laua taga istuvale vanahärrale, kelle valge karvastik, prillid ja kriitikaks valmistunud ilme mulle just enesekindlust ei lisanud. Neelatasin. 

Kuidas nii üles köetud ootusi täita? Ootasin, et Jaan vait jääks, aga ta aina kiitis ja kiitis ja rahva silmad muutusid aina suuremaks ja minu põsed läksid aina punasemaks. Õhtujuhi kiidukõnele järgnes küsimuste voor (!). Jah, ma polnud veel esinema hakanudki, aga nüüd oli publikul võimalik minult kõike küsida. Kui olime ka sellega hakkama saanud, lubati mulle natuke hingetõmbeaega. Läksin backstage'i, mõeldes, mida kuradit ma küll lugema peaksin, et selle kiituse vääriline olla. Tundus, et luulest enam ei piisa. Otsustasin midagi laulda. Siis koitis mulle murettekitav tõsiasi, et ega ma tegelikult eriti laulda ei oska. Vähemalt mitte sellisel tasemel, mis kuidagi varasemat megakiitust õigustaks. Siis tuli mulle mõte. Teate, mis ma tegin vä?

Ma panin Christina Aguilera loo "Fighteri" taustaks mängima, astusin lavale ja tegin suud maigutades, nagu laulaksin ise. Täiega möllasin ja vehkisin seal laval käega, see on ikkagi suur ja võimas lugu. Samal ajal oli mingi eeterlik osa minust lava taga, kuulas toimuvat ja närveeris nii, et seda nägu. Sest Christinal on siiski VÄGA äratuntav tämber ja ma tõesti muretsesin, et keegi rahvast saab pettusest aru. Aga rahvas elas kaasa ja plaksutas ja kirjanduskorüfee jalg lõi laua all rütmi kaasa.

Kui lähed öösel hauda lahti kaevama (hoiatus: clickbait *)

* Sest tegu on järjekordse unenäoga. 

Ma pidin abielluma. Selleks vajasin aga väga ühte sõrmust, mis oli juhuslikult sõrmes vanemal härrasmehel, kes juba aasta aega mulla all lebas. Noh, antud asjaolude valguses ei jäänudki mul teha ju muud, kui seada sammud surnuaeda, mees välja kaevata ja sõrmus tema koolnusõrmest kätte saada. Enne vajasin mõistagi veidi juhtnööre. 

Läksin oma tuttava haudade lahtikaevamise eksperdi juurde (meil kõigil on selline, eks). Rääkisin oma murest ja ta andis paar päris head näpunäidet. Esiteks, aktsioon peaks kindlasti toimuma öösel, siis on surnuaed (elavatest) tühi. Teiseks, haudade vahel patrullib surnuaiavaht, tema eest tuleks oma missiooni kindlasti võimalikult varjul hoida. Neile ei pidavat see surnute salajane üleskaevamine ja kirstude avamine väga meeldima. Kolmandaks. Ole kindel, et kaevad õigest kohast. Vastasel juhul läheb kauem aega ja mitme laibaga kohtumine on natuke rõvedam ka kui ainult ühega. Aastane mulla all lebamine ei tee inimese väljanägemist just kaunimaks ...

Öö jõudis. Hiilisin vaikselt surnuaeda. Seal oli kottpime, hea, et telefoni kaasa võtsin, sai veidi valgust näidata. Natuke hirmus oli muidugi ka, kui ma seal pimeduses koperdasin, mobiili taskulambiga mööda hauakive lastes, labidas üle õla. Uuh! Seal oli surnuaiavaht, kõndis parajasti kaugemate haudade juurest kiriku taha. See oligi minu võimalus. Järsku olid kõik hauakivid kadunud. Viskasin taskulambi maha ja hakkasin suvalisest kohast kaevama, et asi ära teha enne, kui vaht tagasi jõuab. Kaevasin nii, et mulda lendas. Kottpimedas. Ja äkki kuulsin mingit häält: "Emme, mis see tädi teeb?". Tõstsin pea. Minu ees oli kaunis perekond, täielikud päris elu Flandersid, ema-isa, väike poiss ja tüdruk. 

Kurat, mõtlesin, mida kuradit nad öösel siin teevad?

Lambad, sõjamasinad ja spontaanne soolomatk

Nädalavahetusel käisin sõber Karlil Hiiumaal külas. Imetlesime kohalikke lambaid, hobuseid ja millimallikaid ning külastasime mitmeid looduskauneid kohti, sealhulgas Hiiumaa läänepoolseimat punkti Ristnat, Sarve telkimisala ja oma lemmikut Hirmuste RMK-d, mis juba päris kodune tundus. Seekord magasime telgi asemel autos, mida kasutasime ka mööda Hiiumaad sõitmiseks. Sarves õpetas Karl mulle enda hoolikalt välja töötatud “hommikust meditatsiooni”, mille puhul tuli külma merre astuda, kolmeni lugeda ja siis keha märjaks kasta.

Esimene õhtu. Sarve

Kohalikud

Õhtune reisija

Mitte ühtegi autot ei tulnud

2. päev. Kärdla kohalikud

Hiiumaa läänepoolseim punkt: Ristna

Hirmuste hilisõhtu ...

... ja varahommik. Kell oli 4.18, taevas kuu ja Veenus

Puhkuses olgu ka kultuuri, mõtlesime, ja võtsime lisaks ette Hiiumaa Militaarmuuseumi (kus ma sain tangi sisse ronida) ja Hiiumaa muuseumi (kus meid pani üllatuma, et mõned 1950ndate ujumisriided olid valmistatud pesuehtsast villast). Nimetatud näitust – “50 aastat rannas” – soovitan Kärdlasse sattunuil kindlasti külastada, seal leidus ikka tõelisi aardeid.

Nii me seal ringi rallitasime

Klassikat aastast 1900-1920

Ma teisi ujukaid ei hakka näitama, aga need olid mu isiklikud lemmikud. Tahaks

Hiiumaa muuseumis oli täiega mõnus mõisakeskkond

Hiiumaa Militaarmuuseum

Tavaline tangitšill

Kultuursemate ettevõtmiste sekka kuulusid veel Kõpu tuletorni tippu ronimine ja Tahkuna tuletorni silmitsemine kaugemalt, Estonial hukkunud laste mälestusmärgi juures käisime samuti.

Kõpu tuletorn. Ma võin tunduda rahul, aga see kõik on näitemäng. Tegelikult olin äärmiselt ärevil, sest Karl sirutas mu telefoni selle foto tegemiseks all laiuva kuristiku kohale ja kartsin, et ta pillab selle iga hetk alla

Pole see Hiiumaa nii väike midagi

Matkamees kadaka ja Tahkuna tuletorniga

Pärast kahe ja poole päevast minipuhkust sõitsin praamiga Rohukülla. Seal tuli mul pähe võtte ette väike väljakutse. Nimelt otsustasin bussi ootamise asemel jalgsi Rohukülast Haapsallu kõndida. Mööda maanteed poleks ma sellist retke ilmselt teha viitsinud, aga praamis avastasin, et Rohukülast Haapsallu viib tore metsavaheline tee nimega Läänemaa Terviserada. Piki seda ma Haapsalu suunas matkama asusingi.

Teelesaatjad

7,7-kilomeetrise rännaku muutis raskemaks asjaolu, et mul oli kaasas päris korralik varustus, aga eks muidu olekski väljakutse liiga lihtne olnud. Kõhedust lisas seegi, et mõnes kohas ääristas teerada päris korralik mets ja peale paari ratturi ma teisi inimesi ei kohanud. Et pooleteisetunnine matk kiiremini läheks, kuulasin podcast’i, mille eelmisel suvel Karliga salvestasime. Ikka toetav sõbralik hääl taustaks ja nii.

Ennist olin selgeks teinud, et nii hilisel kellaajal enam Tallinna bussile saada võimalik ei ole. See lõi aga omakorda soodsa võimaluse Haapsalus ööbimiseks ja vanaema külastamiseks.

Metsa vahel edasi rühkides märkasin ühtäkki tee kõrval rohkelt põldmarju. Ma polnud neid ise niimoodi vabas looduses kasvamas näinudki. Mida edasi kõndisin, seda rohkem neid oli, seega oli iseenesest lahendatud ka vanaemale eksootilise külakosti leidmise probleem. Isegi eksootilisemaks muutis selle asjaolu, et mul polnud marju korjata mujale kui oma tühja prillitoosi. Laadisin improviseeritud marjakarbi nii täis, kui mahtus, ja pärast veel mõnda kilomeetrit nägingi ees Haapsalu rongijaama. Selliste väikeste katsumuste parim osa on kahtlemata tunne, mis sihtpunkti jõudes valdab. Tehtud!

Kauneim vaatepilt pärast pea kaheksakilomeetrist matka

Meri, mets ja näljaoht ehk jaanid Hiiumaal. 3. päev

Ärgates väitis Karl, et kuulis vastu hommikut telgi juurest kummalist lõrisemist. Jõudsime koos järeldusele, et see tuli tõenäoliselt mõne väikese kiskja, näiteks kähriku (või nirgi või mägra) karvasest kurgust. Külmuse aspektist oli öö veel hullem kui eelmine, aga alajahtumist ei toimunud, see tegi rõõmu. 

Käisime jälle rannas pesemas ja sõime enne matkale asumist ära selleks puhuks kõrvale pandud toiduriismed. Karl sai rahus ära süüa allesjäänud põdravorsti, sest mina loomalihale ei pretendeeri. Tegime oma ühe leivaviilu pooleks ning jagasime ära umbes kolm Tuci küpsist, millele laotasime terviklikuma tunde mõttes peale viimased juustuviilud. Õnneks oli meil veel pisut vett, ilma selleta oleks niisuguses kuumuses ikka raske. 

Kui olime juba minemas, selgus telki kokku pakkides, et Karl on oma koduvõtme ära kaotanud. Seda metsast/rannast/telkimisalalt/grillimisplatsilt/vetsude juurest leida oli kui leida võtit sambla-, liiva- ja okstekuhjast. Tuuseldasime mööda Hirmustet, püüdes vältida telke, kus pohmellis jaanipäevalised veel õiglase und magasid, aga mis kadunud, see kadunud. 

Kuumus oli kõrvetav ja sellise päikesega pikalt matkata pole lihtne, eriti kui sul on juba üsna tugev päikesepõletus. Siiski tundus tagasitee maanteele lühem kui algne teekond Hirmustesse. Suure tänu võlgnen tee äärest leidnud toekale oksale, millest endale jalutuskepi tegin, matkaja värk, eks ole :D Maanteele jõudnud, kõndisime edasi Kõpule, lootes, et tuletorni kohvik on lahti ja meil õnnestub midagi toekamat süüa leida, et hääletamiseks jõudu koguda.

Kõpu tuletorni kohvik oligi avatud (ja üsna rahvarohke). Enamik inimesi olid sinna sõitnud ikka autode (ja lõviosa mootorratastega), seega olime jalgsi kohviku ette kõndides kui tõelised metslased. Lisaks ammu igatsetud hommikukohvile ja paarile koogitükile võimaldas kohvik meil laadida oma telefoniakusid, mis on jalgsi võõras kohas seigeldes üsna vajalik. Tuleb tõdeda, et sinna jõudes olime aga üsna väsinud ja eks siis ole ka pinged kiired tekkima. Läksime tülli, sest Karl ütles millegi peale, et olen ärahellitatud :D Minu arust oli ebaõiglane öelda seda inimesele, kes on kolm päeva järjest nälginud, telgis maganud, võsas pissil käinud, meres pesnud ja 30-kraadises kuumuses matkanud. Kui olin veidi mossitanud, leppisime ära, eks selles osas aitas ka kõrval olev suveniiripood, kust leidsin vanaemale laheda Kõpu tuletornikujulise külmkapimagneti. Tuli edasi minna, tähendab, tagasi maanteele. 

Kõpu tuletorn

Esmalt vaatasime bussipeatusest, ega mõni ühistranspordivahend Kärdla suunas liigu. Nagu arvata oli: ei liikunud. Ikkagi pühad, pealegi paiknesime üsna veidras kohas. Seetõttu polnud ka Kärdla poole suunduv autoliiklus just kiita: meist möödusid vaid üksikud autod, kusjuures enamik läks Hirmuste poole. Ometi ei läinud kümmet minutitki, kui esimene auto meie juures peatus. Õigupoolest oli see ilma tagumiste istmeteta mikrobuss, mis kuulus ühele vene rahvusest noorpaarile. Keelebarjäär ei lasknud meil palju suhelda, aga vajalik info sai vahetatud ja noored olid toredad. Lahe oli seal taga istuda ka, põrandal, asjade vahel, nagu tõeline rändaja. Paar ei läinud küll Kärdlasse, aga mõne hea kilomeetri saime sihtmärgile lähemale. 

Autopõrandatšill

Emmaste teelt tuli meil veidi tagasi kõndida. Ka järgmise auto peale saamine oli äärmiselt lihtne, hiidlaste heasoovlikkus peaks olema eeskujuks meile kõigile. Teine auto oli minu jaoks eriti meelepärane, sest sain istuda tagaistmel koos väikese Jack Russelli terjeriga. Ta oli märg, sest olevat perenaisega just ujumast tulnud, aga kostitas mind ülevoolava sõbralikkusega ja ronis kohe sülle, et saaks paremini aknast välja vaadata :D Need on hetked, mis hääletamise eriti toredaks teevad. Daam koerakesega viis meid hulga maad edasi, mille tulemusena lahutas meid Kärdlast vaid paarkümmend kilomeetrit. Boonusena tegi naine meile ekskursiooni ühes kaunis teele jäävas metsas, kust võis leida mitmeid haruldasi õielisi. Ma räägin, hiidlased ja nende lahkus...

Kaunis kuldking

Kaunis koerlane

Karl tõstis uuesti maantee ääres pöidla ja kohe peatus uus auto. Seekord võttis meid peale vanemaealine paar, kes õhutas meid kiiresti peale hüppama: nad kiirustasid nimelt Kärdla kiriku avamisele. Nemadki oli äärmiselt vahvad. Rääkisime huvitavatest Hiiumaa kohtadest, Kärdlast, hääletamisest. Naine ütles, et tal on alati nii piinlik, kui auto liiga täis on ega saa hääletajaid peale võtta. Vat sellised inimesed elavad sel saarel. Muu hulgas kuulsime, et kirikus pidi üles astuma ka Erkki-Sven Tüür, kes olevat ka Hiiumaa elanik. Viivu pärast olimegi Kärdlasse jõudnud. 

Juba tuttavaks saanud Kärdla poes ütlesin seekord kassapidajale kohe sisse astudes tere. Ostsime praami peale süüa ja istusime maakonnaliinibussile, mis sõitis Kärdlast Heltermaa sadamasse. Populaarsemate kohtade vahel bussiliiklus toimis. Siiski olime terve tee ainsad reisijad bussis. Kui hakkasime kohale jõudma, küsis juht, kas meil on praamipiletid ostetud, ja kui eitavalt vastasime, viis ta meid bussiga otse piletikioskite ette. 

Jõudsime üsna täpselt praamile. Seekord kontrolliti isegi pileteid. Pea vasardas (ilmselt päikesest), mistõttu manustasin endale paar valuvaigistit. Istutasime end taas tekile ja sõime pähkleid. Tekil oli mõnus, õrnalt puhuv meretuul leevendas kuumuse üledoosi. 

Kodutee

Rohukülast tuli kuidagi edasi Haapsallu saada. Uurisime bussipeatuses aegu, mille tulemusena selgus, et järgmine buss läheb tunni aja pärast. Siis aga hõikas meid parklast üks mees, küsides, kuhu me minna tahame. Selgus, et temagi suundus Haapsallu, ja pakkus, et võib meid peale võtta. Karl täheldas, et selline sõbralikkus on eestlase kohta küll ootamatu, mispeale ütles mees, et on pikalt Austraalias elanud. Haapsallu sõites rääkisimegi elust Austraalias, seal hääletamisest ja elamisest, aga mina olin selleks hetkeks juba üsna väsinud ja rahul, et Karl suurema rääkimise enda peale võttis. 

Haapsalu bussijaamas selgus tõsiasi, et inimesed tahavad pärast pühade tähistamist tagasi koju pääseda. Seepärast oli Tallinna buss higist rahvast pilgeni täis ja otsustasime enda sinnapressimise asemel hoopis mu vanaemale külla minna. Enne ostsime mõistagi külakosti. Vanaema oli lühikesest etteteatamisest hoolimata meile rikkaliku laua katnud, nii tüüpiline. Jagasime põgusalt oma seikluseid ja vanaema näitas vastukaaluks oma kirjade, fotode, päevikute ja ristsõnavastuste kollektsioone. 

Tagasi Tallinna sõitsime üsna hilja õhtul sama naisega, kes meid esmaspäeval oli autoga Heltermaale toonud. Karl oli temaga vahepeal suhelnud ja kindlaks teinud, et tal leidub meie jaoks ruumi ka tagasipöördumiseks. Seekord autos mu "väikesi sõbrannasid" polnud, küll aga oli üks noormees, Hiiumaalt pärit. Nii sõitsimegi neljakesi tagasi pealinna, päike maantee ääres põllul loojumas, juuksed suvetuules, hea muusika mängimas. Rääkisime kõik oma jaanidest ja hästi mõnus sõit oli. 

Pärast telkimist on alati nii hea kodus magada.