Annelinna märulid ehk "Avage, Eesti politsei!"

Siin majas on kogu aeg nii palju kära, kaklusi ja pidusid, et ei oska neid enam isegi eriliseks pidada. Sellepärast oli tänaõhtune korrakaitsjate visiit meie tagasihoidlikku taplushimulisse naabruskonda üsna üllatav. 

Lasen siis mina end parajasti rahulikult luuleinspiratsioonist kanda, kui keegi uksele koputab. Kuna meil ei käi tavaliselt keegi kunagi etteteatamata ukse taga, siis mõtlesime, et ju mängivad naabrid jälle oma veidraid müramänge.

Natuke tähelepanelikuks tegi asjaolu, et pärast mõningat kopsimist hakkas ukse tagant kostma fraase nagu: "Laske sisse, politsei!" ja "Avage uks, siin Eesti politsei!". Ilmselt need naabrid siiski polnud. Ja tohhoo tonti, ukse taga oligi hoopis üks politseinik, kes päris pikalt ja laialt meie naabrite kaklemisharjumuste kohta ja küsis muuhulgas näiteks seda, kas keegi on täna õhtul naaberkorteris appi karjunud. 

Kunagi tungles mu korteriukse taga terve rodu mõnusaid naabrimammisid, kes olid helded jagama oma äsjavalminud pirukaid, pannkooke või küpsiseid. Nüüd on mu ukse taga politseimundris mehed, kes tahavad teada, kas kõrvalkorteris on keegi nuga saanud või mitte. 

Varsti tulevad need mürakarud meile politseiga rääkimise eest raudselt kätte maksma, aga vähemalt teate siis, kust otsida, kui ma kadunuks jään.
***

UPDATE: Möödunud on 45 minutit ja politseibuss on endiselt maja ees. Tegemist on kohe mingi suurema aktsiooniga. Oi, kuidas ma igatsen nende naabrimammide jahuseid põllesid!

Täna pöördus üks armas ajakirjandushuviline kolleeg minu poole sooviga mind ühe väljaande jaoks intervjueerida. Päris huvitav saab olema esimest korda ise intervjueeritava rollis olla ja oma nahal tunda seda, milleks siiani teisi sundinud olen. 

Ma lihtsalt loodan, et suudan endast normaalse inimese mulje jätta :S

Kui pidu on jõudnud punkti, kus ajal pole enam tähtsust

Tüdruk: "Mis kell on?"

Sünnipäevalaps: "Kümne pärast pool ükskõik."

Tegelikult tähistasime veidi M-i juures tema sünnipäeva ja kell oli pool 3 öösel.

Ilased pallid ehk laupäev koduta loomadega

Kui tunned end pühapäeva hommikul ärgates erakordselt puhanuna ning avastad peopesast ja sõrmevahedest mitmeid reha hoidmisest tingitud ville, võib arvata, et seljataga on üks väga meeldiv laupäev. Parimad laupäevad on just nimelt need, kus me Tartu koduta loomade varjupaika külastame. Nii on olnud juba pikka aega. 

Üks mitmest asjast, mida ma loomade varjupaigas käimise juures absoluutselt armastan, on see, kuidas kõik need vabatahtlikud oleksid justkui andnud mingisuguse vaikiva nõusoleku jätta kõik kapitalistlik ja materiaalne varjupaiga väravate taha ning olla need paar tundi otsekui mingisuguses paralleeluniversumis, kus loeb raha asemel midagi hoopis muud. 

Paljudega neist loomadest käib kaasas väga kurb ja vahel lausa ebainimlikkusest karjuv lugu. Sellegipoolest pole nii mõnigi neist kaotanud oma elurõõmu. Mõni tahab veidi sügamist saada, nooremapoolsemad hindavad väga, kui nendega vägikaikavedu harrastada või neile palli visata. 

Kuid on ka vanemaid koeri. Nemad on mõtlikud, rahulikud ja ehk kõige tõsisema saatusega. Neile meeldib kõige enam see, kui istud neile kõrvale, et nad saaksid siis oma suure koerakeha sulle tihedalt vastu litsuda. Nad ei taha mängida, vaid lihtsalt tunda inimest enda lähedal ja meenutada, mis tähendas kellegi oma olla. Nende pruunid koerasilmad on kaugusse suunatud, aga kui sa nende juurest ära hakkad minema, tõmbavad nad sul tänulikult keelega üle kaela ja tõusevad su ärasaatmiseks viisakalt püsti. 

Eile riisusime lehti ja värvisime ühte kuuti. Tegemist oli minu esimese maalritööga, seega võib öelda, et vahel pakuvad need heakorrapäevad ka eluks vajalike oskuste omandamist. 

Muidugi on suurim abi sellest, kui keegi varjupaigast omale kojuviimiseks sõbra leiab. 
Minu eilse päeva parim sõber oli Kriimu: http://www.loomadevarjupaik.eu/koerad-koduootel/show-1/Kriimu-id-3861/. Paraku arvan, et mu kahetoalises läheks sellel preilil veidi kitsaks. 

Rohkem häid sõpru leiad siit:
http://www.loomadevarjupaik.eu/koerad-koduootel/
http://www.loomadevarjupaik.eu/kassid-koduootel/

Merelinde, seriaale ja rikkalikku kõhutäidet ehk külaskäik vanaema juurde

Kolmapäeval tegin spontaanse reisi Haapsallu, et külastada maailma kõige armsamat vanaema. Istusin pärast loenguid bussi peale, sõitsin 4 tundi ja 15 minutit ning olingi kohal.

Magasin esimest korda üle pika aja kella 11ni ja sõin hommikusööki, millele isegi Rootsi laud alla oleks jäänud. Pärast seda, kui olin lugenud läbi terve hunniku kollast ajakirjandust ja vanaema oli mind seriaali "Pilvede all" tegelastega põhjalikult kurssi viinud, läksin jalutama.

 Kolletab

 Vanaema sõber Miku oma troonil istumas

 

 Päikest täis

 Neljapäeva pärastlõuna vanalinnas ei ole just hea viis inimestega kohtumiseks

 Piiskopilinnuse varemed

Teel imedemaa poole

Ma olen Haapsalus elanud 10 aastat oma elust. Siin on alati rahu, millesugust pole kusagil mujal. Seekord ei võtnud ma isegi arvutit kaasa, et tavamaailmast üheks päevaks täiesti välja saada. Istun promenaadi ääres pingil ja kirjutan vahelduseks vanakooli meetodil ehk paberi-pliiatsiga.

Paremat kohta kirjutamiseks on raske ette kujutada. Mu kõrval kohiseb purskkaev, Tagalahes sulpsatavad kalad ja prääksatavad pardid. Selja taga laulavad linnud ja aeg-ajalt satub üks mesilane mulle liiga lähedale. Kajakad teevad oma kajakahäälitsusi, aga ühtegi inimest läheduses pole. 

Teel mere äärde nägin oma kunagist klassivenda, nägin oma vana kooli ja õpilasi sealt väljumas ning mulle meenus aeg selles koolis. 

Väiksena arvasin, et Haapsalu on üks Eesti suurimaid linnu ja olin selle üle uhke. Tegelikult on see Tartu kõrval tibatilluke ja nüüd olen uhke hoopis selle üle. On tore vaheldus, kui pead millegi eest maksmiseks poes kella helistama, et müüja kohale kutsuda. Sa ei helista siiski kella, sest müüja juba näeb sind ja hüüab nagu vanale tuttavale: "Oota, ma kohe tulen!". Kui terve tee vanalinna kõnnib su ees vaid üks inimene. Kui linna kommipoest astub suure kommikotiga välja väike poiss. Ja see hetk just praegu, kui üle vee lendavad häälekalt kaks luike ja parsatavad siis kõmaki! veepeeglile. 

Pole valgusfoore, liiklusohtlikke olukordi, pole sireene ega kihutavaid kiirabibrigaade, pole järjekordi ega peretülisid, on ainult vaikus

ja rahu. 

Mulle meeldib kiirus, kaos ja kohustused, mis mind Tartusse ootama jäid. Kui viibiksin Haapsalus liiga pikka aega, hakkaksin neid igatsema. Kuid üks päev absoluutses rahus on midagi, mida kõigil vahel vaja läheb. 

See maja teeb alati hea tunde

Täna õhtul tähistame vanaemaga natuke tema ja vanaisa pulma-aastapäeva ning leotame veidi kärssasid. Siis ootab mind taas Tartu, kus juhtub alati palju rohkem. 

Tartu on minu kodu. Haapsalu on minu mälestuste kodu. See on üks hea linn.

Äratundmisrõõmud Haapsalu-Tartu bussis

Täna kella seitsme paiku hommikul magasin, lõug lõunas, Haapsalu-Tartu bussis. Mind äratas midagi väga maagilist, nimelt raadiost kostuv Mintsu laul. Uhkele kanaemale (okei, pigem küll vist sõbrannale) kohaselt kiikasin kohe bussis ringi vaadata, et näha, kuidas inimestele lugu meeldib:D

https://www.youtube.com/watch?v=zH4IontJ0Sw

Kogu seda suurepärasust kaunistas bussiaknast paistev hiiglaslik tõusev punane tulekera, mis tõotas, et algamas on järjekordne päikeseküllane päev.

Vaesusest, ilustamata

Mind teeb vahel natuke nõutuks see, et suur osa inimestest ei tea tegelikult vaesusest rääkides, mis see on. 

Vaesus pole see, kui sul pole raha, et osta endale saapaid või mantlit, mis sulle meeldib. Või see, kui sa ei saa endale lubada üle ühe korra aastas juuksuris käimist. Vaesus ei ole isegi mitte see, kui sul pole raha selliste asjade jaoks nagu nõudepesuvahend, majapidamispaber, kohv või ühekordne bussipilet. Ammugi pole vaesus see, kui sa vaatad poes mõnda veinipudelit ja pead tõdema, et sul jääb selle ostmiseks paar senti puudu. Või kui sul ei jäägi iga kuu pärast üüri, kommunaalide ja teiste arvete tasumist järele piisavalt palju raha, et end igasuguse keha ja vaimu hellitava toodanguga premeerida. Nope.

Ma arvan, et vaeseks võib end õigustatult pidada inimene, kellel ei ole söögi jaoks raha. Ja söögi all ei mõtle ma Caesari salatit või seafilee medaljone ananassi ja suitsupeekoniga. Ma pean silmas seda, kui kellelgi tuleb lugeda eurosente, ühe-, kahe- ja viiesendiseid selleks, et neist paki makaronide hind kätte saada. Keegi läheb poodi, ostab nende sentide eest paki kõige odavamaid makarone ja elab neist kolm päeva. Kõrvale joob ta tavalist kraanivett, makaronide peale paneb soola. 

Keegi teeb nii iga päev. 

Kui keegi kukub ja saab haava, mis nõuaks viivitamatult erakorralise meditsiini poole pöördumist, aga tal pole viit eurot, et seda luksust endale lubada. 

Kui kellegi lemmikloom vajab teise linna otsa loomaarsti juurde viimist, aga takso jaoks pole raha.

Kui keegi kasutab valguse saamiseks toas elektri asemel küünlaid.

Kui keegi ei oska paremat sünnipäevakinki isegi oodata, kui seda on tavaline tort või kringel. 

Siis võib see inimene öelda, et ta on vaene. 

See on täiesti reaalne. Aga paljud inimesed ei koge sellist asja iialgi. Kui sellest rääkida, ahmivad inimesed õhku, kas tõesti nii saab üldse elada? 

Aga on isegi hullemas olukorras inimesi. Inimesi, kes elavad tänaval. Kes peavad nende 1-, 2- ja 5-sendiste eest kerjama. Inimesi, kellest nii mõnigi ei ela külma talve üle ja sureb ainuüksi sellepärast, et tal pole kohta, kuhu minna. 

Palun rääkige mulle nüüd veel kord oma kurvast ja ebakvaliteetsest elust ilma Dormeo madratsi või laserepilatsioonita.