Reklaamipidu, kus Rein Rannap mängis klaverit

Reedel andis meie lemmikloovjuht taas kord suurejoonelise ülevaate Cannes Lionsi loovusfestivalil nähtust. Nagu eelminegi aasta, kui sel üritusel esimest korda käisin, kuulusid pärastlõuna-õhtu juurde vein, põnevad vestlused, ilusad inimesed ja inspireerivad reklaamid. Viimaste staarideks olid näiteks lapsed, kes isegi kaelamurdmise toimingu ajal püüavad iga hinna eest oma väärtuslikku jäätist kaitsta; ja ülekaaluline mees, kelle paljad rinnad on rinnavähi tunnuste kontrollimise õpetamiseks sündsamad kui naiste omad.

Muusikalist vahepala kuulates tekkis jälle üks neist uskumatu-ma-olen-siin-hetkedest. Ma olen peitnud ennast tüdrukute vetsus koolivägivalla eest, ma olen näinud Kölnis öösel ooperi saatel ilutulestikku, sõitnud autos võõrastega 200-kilomeetrisel tunnikiirusel ja hoidnud matustel peos kellegi kätt, aga praegu olen ma siin. Tagareas, veinipokaaliga, ees laiumas reklaamigurude meri, kes kõik vaikivas üksmeeles kuulavad, kuidas maestro Rein Rannap klaverit mängib.

Hiljem erinevate kolleegidega rääkides meenus mulle taas kaks olulist asja. 

1. Need reklaamiinimesed on ikka parajalt segased.

2. Välimuse üle ei saa otsustada. On olnud liiga palju hetki, kus olen pealiskaudselt ja ebaõiglaselt stereotüüpe järgides tundnud vähest usaldust liiga ilusate inimeste vastu. Muidugi olen alati püüdnud mõelda nagu Eminem, et kõigi vastu tuleb olla hea, nii kaua, kuni nemad on head sinu vastu. Aga see pole mul kogu aeg õnnestunud, sest mingi alateadlik hirm haiget saamise ees röövib ilusatelt minu jaoks usaldusväärsust ja laotab selle vähem pilkupüüdvate kondistele õlgadele. 

Kui see aasta mulle midagi on õpetanud, siis seda, et mitmed, kellega ma poleks natuke aega tagasi nende välise sära pärast julgenud iialgi suhelda, on ka seesmiselt ilusad inimesed. Ning kui nendega sõpruse alustamisest on möödunud juba mõnda aega, muutub nende sisemine ilu välisest tunduvalt väärtuslikumaks, nii et nende välimus enam ei hirmutagi. 

Mul on hea meel, et paljud ilusad inimesed on ka tegelikult ilusad inimesed. Ja et reklaamimaailma glamuuri taga leidub palju soojust. 

Your cruel device

Your blood like ice

One look could kill,

my pain, your thrill

I wanna love you, but I better not touch

I wanna hold you, but my senses tell me to stop

I wanna kiss you, but I want it too much

I wanna taste you, but your lips are venomous poison

You're poison running through my veins

You're poison, I don't wanna break these chains

You're mouth, so hot

Your web, I'm caught

Your skin, so wet

Black lace on sweat

I hear you callin and it's needles and pins

I wanna hurt you just to hear you screaming my name

Don't wanna touch you, but you're under my skin

I wanna kiss you, but your lips are venomous poison

You're poison running through my veins

You're poison, I don't wanna break these chains

[Alice Cooper - Poison]

Ilumess toob naise välja / Esimene kontsertlavastus / Luuletuste ema

Reedel pärast tööd võttis üks kunstnikupreili mu käekõrvale ja viis ilumessile. Sa püha püss, kus seal oli püsse, kellest lõviosa moodustasid naised, kel vähemalt üks kehaosa oli kunstlik. Kõndisime seal KL-iga üsna pahvikslööduna ringi, saades pihta meie poole heidetud brošüüride, kutsete, kinkekaartide, huulepulkade, lõhnaõlipilvede ja säravvalgete naeratustega. Seda kõike oli kuidagi liiga palju ja liiga kiiresti korraga ning meil tuli tõdeda, et oleme selle ürituse jaoks vist ikkagi liiga mehelikud naised :D Ja kui seda peab tõdema KL, kes on graatsia ja naiselikkuse kehastus, siis on midagi ikka üsna valesti.

Disainerite ja riiete poolel meeldis meile juba rohkem. Äge oli näha disainerite loomingut koos disainerite endaga, kes klientidele isiklikult oma rõivaid selga sobitasid. Perit Muuga, Liina Stein, Kirill Safonov ja paljud teised olid vaat et samasugused vaatamisväärsused kui nende loodud disainidki. 

Tühjade (õigemini küll paljaste) kätega me messilt muidugi ei lahkunud, vaid ostsime KL-iga mõlemad omale uued glamuursed kindad. 

Laupäeval toimus meil Vox Populiga esimene kontsertlavastus, mis leidis aset Kultuurikatlas. Laulmist, tantsu ja põnevat lavalist liikumist täis päeva mahtusid muu hulgas kontserdipiletite müümine, rahvariietes vanamemmed, Kultuurikatla baarmenilt väiksema vahetusraha palumine, "erootiline" haukumine, riiete vahetamine kiirustavaid naisi täis dušinurgas ja palju muud. Ilus päev. 

Täna on pühapäev, mil olen käinud trennis, töö juures, teinud vegan pasta Bolognese'i ja kirjutanud luuletuse, mis tekitab minus väga ärevaid tundeid. 

Kõik loominguga tegelevad inimesed teavad tunnet, kui valmis saab midagi sellist, mis haakub sinuga 100%. See kajastab täpselt mingit sinu mõtet, sisemist valu või emotsiooni ning võib-olla just seepärast tundub see sulle heana. Sealjuures ei mõtle sa korrakski, et see ei pruugi teistele meeldida, see on spot-on, see on vist üks parimaid asju, mille kirjutanud oled, sa tahad, et KÕIK seda KOHE näeksid. Umbes nii, nagu tunnevad oma vastsündinud laste suhtes emad, kes neid kõigile kohe presenteerida tahavad. Isegi kui laps on kole kui öö või luuletus sama halb kui sassiläinud ristpiste. See laps oledki sina, see teos oledki sina ja see lihtsalt ei saa olla muud kui täiuslik. 

Ainult et pilte lapsest ei saa väga agaralt jagada, sest pedofiilid ei maga. Ja samamoodi on kõige paremate luuletuste-juttudega - neid ei saa näidata enne õiget aega. Neid tuleb hoida õigete kohtade jaoks, sest esimese öö õigus on alati loominguväljaannetel. 

Koerad ja lapsed tähendavad kvaliteetbussihetki

Tallinn. 

Minu ees istub naine üsna kärsitu lühikarvalise taksiga, kellele sund paigal püsida ei meeldi ja kes parema meelega ilmselt sõiduvahendis ringi nuusiks. Vahepeal kohtuvad koerakese pruunid silmanööbid minu omadega ja mulle meenub T, rahu tema hingele. 

Buss sõidab edasi, taks on endiselt rahutu, kuid kaasreisijate pilgud hellitavad. Äkki tuleb bussi teisest otsast väike poiss, nii umbes 9-aastane, paksude sassis juuste ja siniste silmadega. Ta astub otse koera juurde, laseb esmalt tal oma kätt nuusutada ja asub siis ettevaatlikult paitama. Tänulik taks limpsib viisakalt poisi kätt. 

Poiss ei ütle naisele sõnagi ja naine, kelle süles taks endiselt on, laseb kõigel juhtuda. Sõnadeta suhtlus kõige ausamal kujul. Väike poiss, kellele meeldivad koerad, ja kes ei suuda sellise olendi kohalviibimisel rahulikult bussi teises otsas istuda. Väike taks, kelle meeldivad väikesed paitavad poisid. Naine, kel on oma koeraga nii palju vastastikust armastust, et neil pole kahju seda teistegagi jagada. 

Siis läheb poiss oma kohale tagasi. 

Sõnatult, aga rahulolevana.

Silm puhkab, sest trikoodes mehed on ilusad

I swear to god, kui jõusaalis selliseid kostüüme võiks näha...

Okei, järgmine on võib-olla veidi liiga provokatiivne, et jõusaali sobida, aga oma naist võib kodus teinekord ikkagi sellise riietusega üllatada :D

Ja lõpetuseks midagi kassisõpradele, voila!

Retsept: Valutult vanemaks

1. Saabu õhtul enne oma 25. sünnipäeva Tartu koju, kus sind ootab ema lillede, šampuse, pitsa, tordi ja muu kraamiga, mis sünnipäevatunnet tekitab. 

2. Saa samal õhtul kokku kahe arstitudengiga, kellest üks on su parim sõbranna. Võta viimast võimalusest neilt veiniklaasi taga küsida kõike, mida kunagi arstidelt teada oled tahtnud. Kes on arstide lemmikud ja kõige vähem lemmikud patsiendid? Kuidas jõutõstjate sõrmed 300-kiloseid kange tõstes küljes püsivad? Mis on kõige kahjulikum toiduaine? Mis on arstiteaduse juures parim? Ja palju muud.

Kui su parim sõbranna peab kell 3 hommikul Riia bussi peale edasi minema, siis kutsu ta pärast koosviibimist öösel enda juurde, anna talle süüa ja pane pooleks tunniks magama. Saada ta pärast kahetsusväärselt lühikest und takso peale, mis bussijaama viib. 

3. Oma sünnipäeval maga nii kaua, kui saad. Loe vahepeal kogunenud õnnesoove, vasta kõnedele ja sõnumitele, joo emaga šampust ja söö torti. Korralda õhtust kokkusaamist sõpradega. Naudi päikest ja Annelinna rõdu Armin Kõomäe "Lui Vutooni" lugedes. 
Mõtle.

4. Kohtu oma Tartu sõpradega öises Taaralinnas. Väisa nendega Treppi ja Mökut, kuula head muusikat, laula, mängi loomingulisi seltskonnamänge, lase võõrastel oma vanust ära arvata ja võta vastu õnnitlused lemmikbaaridaamilt, kes sind juba Gin Souri armastuse pärast tunneb.

5. Maga poolteist tundi ja sõida siis Tallinnasse Kultuurikatlasse, mis tähendab laulmist, tantsimist, lavastuslikke elemente ning koostööd andekate Eesti teatriinimestega. 

6. Tee heas seltskonnas esmaspäevaks tööle pirukaid. 

7. Jaga esmaspäeval tööl pirukaid ja imetlusväärset Vegan restoran V torti, mis saadud toredate eriboonustega. 

Kui Haapsalus jalutamine toob mälestusi

Kultuurimaja. Võisin olla umbes viieaastane, kui selle hoone ees treppidel joostes kukkusin, nii et verd lahmas ja tagasi lasteaeda sain kahe kasvataja toel ühe jala peal keksides. Valge arm on siiamaani mu paremal jalal, aga seda on näha ainult suvel, kui ülejäänud põlv on tooni võrra pruunimaks päevitunud.

Lossipark. Kunagi käisime mu parima sõbranna ja pinginaabri M-iga seal lumelauaga sõitmas ja see tekitas väga tähtsa tunde. Mis siis, et meie "mäed" olid tegelikult künkad ja vaid poolteist meetrit kõrged.

Lossipargi lähedal (noh, tegelikult on Haapsalus kõik kohad üksteisele lähedal) on Aafrika rand, millega seostub mul üks natuke hilisem mälestus. Mul, romantilisel naisterahval, tuli pähe läbi elada üks filmikangelannade lemmikhetkedest ja viia oma tolleaegne südamehärra A ühe varjualuse alla tantsima. Vaene mees püüdis küll head nägu teha, aga tema vaimule meeldis see ettevõtmine vist sama vähe kui tema kehale, mis väljendas seda vastumeelsust ägeda ninaverejooksuga. Nii tuli Maria von Trappil loobuda mõttest oma kavaleriga päikeseloojangusse tantsiskleda ja selle asemel noormees hoopis pingile horisontaali asetada, salvrätt ninas.

Oma nostalgilisel jalutuskäigul möödusin kirikust, kus me vennaga väiksena pühapäevakoolis käisime. Mäletan ainult ühte tundi (võimalik, et neid rohkem polnudki). Seal sõime leiba ja kleepisime seinale maalitud lammastele vatist villa külge. Mõne tehtud villapall läks lamba keha asemel hoopis teistesse kohtadesse, näiteks meisterdajale suhu, aga jumala lapsed on teatavasti ju kõik võrdsed. 

Kunagi töötas mu ema majas, mida kutsutakse vanaks taastusravikeskuseks. Selle asjaolu kõige võluvam aspekt oli minu jaoks hundikoer, kes hoonet valvas. Võisin olla umbes 8-aastane, kui iga kord ema töö juures käies ka koera juurest läbi käisin. Alati tundis ta mind ära ja meie rõõm kohtumisest oli iga kord kahepoolne, kuigi käisid jutud, et tegu on kurja koeraga, kes inimestega kuigi hästi läbi ei saa. Meie olime sõbrad, sellest said ajapikku aru isegi need, kes 8-aastast tüdrukut lõukoera juurde esialgu lasta ei tahtnud. 

Millegipärast ma mõnda aega enam ema töö juures ei käinud, vist umbes aasta läks mööda. Pärast võrdlemisi pikka aega jälle koera juurde naastes mõtlesin endamisi, kas ta ikka mäletab veel mind. Ei mäletanud. Kui talle lähenesin, hakkas ta haukuma ja oleks mulle vaat et kallalegi tulnud. See oli ilmselt üks kurvemaid hetki mu noore elu jooksul. 

Iluvõimlemise maja. Sellega meenus kaks asja.

1. Kord jõudsin trenni liiga vara ja et ma ei peaks niisama ootama, kaasas treener mind väikeste trenni. Mis tähendas, et mina, 10-AASTANE NOOR DAAM pidin 6-AASTASTEGA kikivarvukil ringiratast kõndima ja loomahäälitsusi tegema. Ma vist ei pea ütlema, kui nördinud ma olin. 

2. Enne trennisaali oli n-ö esik, kus jalanõusid ja jopesid hoiti. Kunagi, kui pidin pärast trenni veel edasi klassiõhtule minema, tuli ema pärast trenni spetsiaalselt sinna, et mulle 3. klassi klassiõhtuks soengut teha. Mäletan, et mulle nii meeldis see soeng ja püüdsin seda isegi järgmine päev kooliminekuks uuesti teha, aga paraku tuli emal see tunduvalt paremini välja. 

M-i isa puidutöökoda oli iluvõimlemise maja lähedal ja seal oli lihtsalt maailma parim kadakalõhn. 

Viigi ääres tuli meelde, kuidas me väiksena ema, vanaema ja vennaga seal mõnel õhtul jalutamas käisime. Mulle meeldisid need ettevõtmised, sest siis sai ilusad riided selga panna (mis minu jaoks oli eelkõige üks maani helesinine seelik ja kübar) ja nendesamade ilusate riietega ohtlikult viigi äärel balansseerida. Mu emad ei kiitnud muidugi sellist käitumist heaks ja sellistel juhtudel tuli mul uppumisohust tõrksalt eemalduda. 

Kaubamaja kõrval on lillepood, kust käisime A vanaema matusteks pärgasid toomas. 

Teenindusmaja ees rulluisutasime sageli M-iga. Veel mängisime seal tukikat, ja et mängijate seas oli mul ka silmarõõm, siis jooksin isegi oktoobri lõpus seal ringi õhukese (aga võrgutava) kampsuniga. 

Haapsalu staadionil käisime ema ja vennaga mingi aeg õhtuti sporti tegemas. Jooksime staadioniringe, tegime rööbaspuudel harjutusi, mängisime võrkpalli. Kui päike loojuma hakkas, läksime koju. Vahel lasime enne veel meie pikakarvalisel taksil Tobiasel lahtiselt staadioni kõrval pargis joosta.