Ma tean, et viimased postitused on väga unenäokesksed, aga lubage mulle palun veel see üks, enne kui taas asjalikuks lähen.
Olin koroonaga haiglas. Kuidagi oli see mul nii kaugele arenenud, et tuli lausa rinnast välja opereerida. Selle ülesande sai endale üks naisarst, kes osutus paraku äärmiselt käpardlikuks. Istusin kohusetundlikult palatis, helesinine kittel seljas, ja ootasin oma saatust, samal ajal, kui arstil kukkusid riistad ja purunesid joogiklaasid haigete kušettide kõrval. Veidi hirm oli küll, et selline tegelane mu armsat keha opereerima hakkab, sest nimetatud proua ei tundunud just kõige kindlama käega olevat.
Lõpuks jõudiski ta üle kildude ja palatirusude (ok, liialdan veidi) minu juurde, taskud süstlaid täis. Nimelt tuli mu torso enne operatsiooni tuimastada. Selleks lõi arst mu rindkeresse seitse jämeda nõelaga süstalt, mis olid ise umbes harjavarrelaiused. Veider, et ma tundsin nende survet ja valu läbi une väga teravalt, nende raskus kallutas mu keha veidi ühele küljele ja magades tundus, nagu see kõik juhtuks päriselt. Küsisin arstilt oma rinnakusse torgatud süstlaid vaadates, kas oleks ehk kuidagi võimalik see operatsioon üldnarkoosiga teha, aga doktor ütles, et teeme ikka kohaliku tuimastusega. Proovisin hästi ettevaatlikult liigutada, et süstlad täpselt õiges kohas püsiksid, kohe üldse ei tahtnud, et nende mõju lõikuse ajal ära kaoks. Arst küsis kogu aeg, kas on juba piisavalt tuim, et võiks alustada. Ütlesin, et veel mitte, aga et käin vetsus ära ja pärast seda äkki saame peale hakata.
Kõndisin läbi haiglakoridori tualettide poole, süstlad rindkeres püsti, seitse vereniret mööda helesinist kitlit alla nirisemas. Muretsesin, et kuidas ma niimoodi kõnnin, inimesed ehmuvad, aga ei ehmunud nad midagi, käitusid täiesti normaalselt, ajasid oma asju. Vetsus proovisin jälle hästi tasakesi toimetada, et nõelu mitte liigselt nihutada. Hakkasin tagasi oma palati poole liikuma, aga uksi oli äkki nii palju ja mul polnud õrna aimugi, millise taga on minu arst. Nii jooksin ma seal unenäo lõpuni.
