[Poezijos pavasaris ehk Poetry
Spring on iga aasta kevadel toimuv luulefestival, mida korraldatakse Vilniuses. Tänavu
peeti seda juba 60. korda. Lisaks leedukatele osalevad seal alati ka poeedid
teistest maailma riikidest, alati on kaasatud vähemalt üks luuletaja Lätist ja Eestist, sest Balti riigid on sõbrad. Üks festivali korraldajatest ja Leedu
kirjanike liidu liige Indre Valantinaite kirjutas mulle juba mitu kuud tagasi,
kas ma ei tahaks seekord eestlasena osaleda. Programm lubas lisaks võimalusele
oma luulet esitada ka osalust konverentsil, mil teemaks “Signs of Times
in Poetry”, tasuta reisi ja viiepäevast elu Vilniuses, mõningast tasu ning
muidugi uusi rahvusvahelisi sõpru. Kui see kõik sobis Doris Karevale (kes osales festivalil eelmine aasta), sobib see ilmselgelt ka mulle.]
Ärgata tuli üsna vara, et kella üheksasele lennule jõuda, aga reisimisega seoses pole see mind kunagi häirinud. Lend oli igati sujuv, jõudsin Vilniusse isegi pisut enne määratud aega, ja ei läinudki kaua, kui kohtusin lennujaamas kauni Indrega, kes oli mulle vastu tulnud. Autos andis ta mulle lisaks ülevaatlikule korralduslikule infole ja ürituste kavale uhke Poezijos pavasarise / Poetry Springi paksu roosa almanahhi, kust leidsin ka oma viis luuletust, mille tubli Agne Bernotaite oli leedu keelde tõlkinud. Vägev!
Lennujaam oli hotellist vaid umbes 6 km kaugusel, aga hotellis selgus, et sisseregistreerimiseni läheb veel paar tundi aega. Kinnitasin Indrele, et sellest pole midagi, võin juba üksi veidi linna avastamisega algust teha ja paari tunni pärast naasta. Selline omapäi võõras linnas jalutamine on minu arust üks lahedamaid asju üldse. Imetlesin Vilniuse katedraali, käisin Nerise kaldal jalutamas ja hellitasin aeg-ajalt pilguga oma luuletuste leedukeelseid tõlkeid. Pärastpoole istusin ühe söögikoha terrassile, tellisin alkovaba rabarberikokteili (sest õhtul ootas ikkagi juba esinemine ja ma olen professionaal, eks) ning imelise lõhe kartulipudru ja salatiga, küll see oli maitsev.
Hotell oli üks kaunimaid, kus
ma olen ööbinud, ma pidin kreepsu saama, kui oma luksuslikku tuba nägin. Ja kui
lisada veel asjaolu, et sain seal üksinda laiutada, tekkis kohe tõeline staari
tunne. See süvenes, kui asusin õhtuseks esimeseks ülesastumiseks oma tekste
harjutama, niisuguse eluga võiks täitsa ära harjuda.
Vahepeal käisin ka toidupoes,
kohe hotelli kõrval oli Lidl ja Rimi, väga mugav – iseäranis põhjusel, et Rimis
sai (nagu Eestiski) iseteeninduskassat kasutada, ei pidanud isegi
kassapidajatega suheldes keelebarjääriga riskima.
Kui olin (hoolimata professionaalsusest) siiski ühe esinemiseelse õlle joonud ja natuke vaarikaid söönud, läksingi kirjanike liidu majja, mis asus hotellist vaid 3 minuti kaugusel. Leedu kirjanike liidu maja on tõeline palee, väljastpoolt tundub üsna tavaline hoone, aga sees ootavad lühtrid, punase vaibaga trepid, ajalooline mööbel ja uhkelt maalitud laed. Meie esimene esinemine toimus küll maja sisehoovis, aga kaunis nägi välja seegi. Tutvusin esimeste välispoeetidega, kelleks olid Monica Rumeeniast/USAst, Marija Luize Lätist ning Yuki Jaapanist. Marija Luizega tegime veel nalja, et meil on põhimõtteliselt sama nimi, lihtsalt oma riigile kohases vormis. Neljakesi esinesimegi, täielik girl power.
Meie esitasime siis kõik enda keeles originaaltekste, pärast mida lugesid Poetry Springi raamatu tõlkijad publikule leedukeelseid tõlkeid. Inglise keelt kuulis aeg-ajalt ka, ma ise näiteks lugesin oma ingliskeelse menstruatsiooniteemalise luuletuse, pärast mida kiitis mind Rimas, üks tõlkijatest, kes lisas, et ta ei usu, et ükski leedu naine julgeks sellist teksti kirjutada, veel vähem esitada. Selgus, et leedukad pole nii aktiivsed oma kehalisi protsesse ja selliseid, hmm… riskantsemaid teemasid luules kajastama, nende stiil on veidi rahulikum ja traditsioonilisem. Eks ma hotellis tekste valides veidi mõtlesin, kas julgen seda luuletust esitada, võib-olla isegi mitte seda, kas julgen, aga kas see on kohane, ega keegi solvu. Aga siis otsustasin, et olengi seal üritusel algusest peale niisugune veits rebel ja vaatan, mis nad teevad :D Tuleb ikka iseendaks jääda.
Pärast esinemisi tuli üks
naine minu juurde, tänas (eesti keeles!) ja kinkis mulle kimbu piibelehti. Tuli
välja, et tegu oli Vilniuse Eesti saatkonna esindajaga, niii armas, et
rahvuskaaslased nõnda kokku hoiavad. Hiljem saatsin talle veel tütre jaoks
ingliskeelseid luuletusi ja ta pakkus, et kui tahan näha Vilniust, mis
turistidele tavaliselt märkamatuks jääb, võin temaga alati ühendust võtta.
Kuigi oli juba päris hilja, ei
raatsinud justkui veel hotelli minna, jalutasime hoopis Monica ja tema tõlkija
Rimasega veidi Vilniuse tänavatel, tegime turistipilte ja nautisime
suvisel väliterrassil salatit, kõrval kosutav Leedu õlu.
Nii oligi esimene päev Poetry
Springi mõnusalt õhtusse saanud.
