Kui oled keegi, kes siia lehele vahel ikka on sattunud, siis anna andeks, et siia pole juba ammu korralikku sisu tekkinud. Pole nagu enam väga blogimise tuju. Suuri asju võiks siin ju tegelikult kajastada: reise, festivale, võistluseid, või suuri elumuutvaid asju, mida kajastamata kohe kuidagi ei saa. Asi on lihtsalt selles, et blogimine võtab metsikult palju aega – eriti kui püüad kirjutades hoida mingitki standardit. Ja selles ka, et niisuguse pikema proosateksti energia tahaks praegu tegelikult suunata hoopis ilukirjandusse, novellidesse. Kõike korraga teha ei saa. Ja kui peab valima, siis on novellide kirjutamine lihtsalt tasuvam – nii materiaalses kui ka eneseteostuslikus mõttes.
*
Veebruaris kolisin E-ga kokku, aga varsti tahaksime jälle mujale kolida. Juba pikemat aega on üsna stressirohke aeg. Vahel on väga raske neid oma kahte elu ühendada, millest üks on see üheksast-viieni-kontoritöölise elu ja teine esineva-avaldava kirjaniku oma. Kohustused aina kuhjuvad, ja ega need kaks elu pole ka ju tegelikult kõik. Lisaks tuleb väisata pereüritusi, sõita nendega seoses mööda Eestimaad, olla sõprade jaoks olemas, hoida kodu korras, käia poes, teha süüa, pesta pesu, võtta veenäite, jälgida, et raamatukogu viivis liiga suureks ei läheks, osalda tööüritustel, jne, jne, jne. Ja siis on veel inimesed, kellel on selle kõige kõrval ka laps või mitu. Ulme.
Aga miks ma stressist üldse kirjutama hakkasin – sest kui on üks asi, mis stressist natukenegi taastuda aitab, vähemalt minu jaoks, siis on see rahu ja vaikus. Mingi võimalus natuke zen-olekus puhata. Praeguses korteris on palju lärmi. Ma ei tea, mis mu ülemised naabrid oma korteris teevad, aga iga päev on pea kohal lakkamatu maavärin, mille all ei puhka välja. Tööl on stress, kui jõuan koju, on kodus stress, sest ema ja laps jooksevad tundide kaupa mööda lage. Maal on mõnus, vaikne, zen. Kui saan, sõidan maale või kuhugi mujale, aga selleks peab olema vähem kohuseid. Äkki varsti on.
*
E on täiuslik elukaaslane ja teeb mu elu nii palju lihtsamaks.
*
Vahepeal võitsin teist korda
Eesti luuleprõmmu – see tähendab, et valmistun taas Euroopa meistrivõistlusteks,
mis seekord toimuvad Berliinis. 15.–19. oktoobrini olen seega uusi prõmmumuljeid
kogumas ja kes teab, äkki leian siiski jõudu nimetet kogemust seegi kord
kajastada. Proovin. Keda see teema rohkem huvitab, siis sel laupäeval, 4. septembril
natuke pärast kella kahte päeval räägin Vikerraadio saates “Loetud ja
kirjutatud” prõmmust natuke pikemalt. Ja muust kirjandusega seotust ka.
*
Eelmisel nädalal oli meil kontoris
jälle spordinädal ja kuna praegu on esinemisi ja muud kirjandusvärki üsna palju
olnud, siis võtsin seekord natuke lõdvemalt. Samme ei tulnud just sama palju
kui möödunud aastatel, aga kolleegid arvasid, et üsna arvestatav tulemus
siiski. Näiteks eile tegin üle 33 000 sammu ja muidu iga päev ikka üle 20 000,
välja arvatud esmaspäeval ja kolmapäeval (12 000 sammu ja 15 000 sammu). Mul on
eelmise aasta kuldne karikas siiamaani laual ja hästi kurb oleks sellest
loobuda. Eriti kuna maleturniiri juba kaotasin, täpsemalt pidin ühele
noormehele alla vanduma. Aga ta ütles, et ta reiting on 1500, mul praegu
vaevalt 1100, seega polnud kaotus tegelikult kuigi imekspandav.
*
Euroopa meistrikateks on vaja seekord ette valmistada kaks teksti. Mul on tekstid valmis ja praegu tegelen nende päheõppimisega. Natuke sain selle ka sammude väljakutsega ühendada: nimelt lugesin mõlemad tekstid häälsõnumina telefoni ja kuulasin neid mööda Pirita promenaadi kõndides ikka uuesti ja uuesti. Kui inimesi vastu ei tulnud, proovisin oma häälega kaasa lugeda. Kui keegi vastu tuli, panin oma noka kinni, ei tahtnud kedagi ehmatada.
*
Mul ilmub (vist novembris) viies
raamat ja neljas luulekogu! Selle avaldab kirjastus Hunt ja ise küll juba
täiega ootan. Uusi luuletusi pole ma vahepeal kuigi palju kirjutanud,
suurimaks põhjuseks ilmselt see lärmis elamise pinge. Mingi raskus on nagu kogu aeg õlgadel, nii koju minnes kui ka seal viibides. Kui maja taga ülemiste
naabrite autot näen, kukub kivi südamele ja kui seda autot ka parajasti pole,
muretsen kogu aeg, et millalgi see saabub. Nii on väga raske elada, mu ärevus on kordades süvenenud. Te lihtsalt
ei kujuta ette, mis seal üleval toimub. Kõrvalt naaber on aga terve aja, mis me
seal elanud oleme, peaaegu iga päev remonti teinud. Puurinud, kopsinud, raiunud,
lõhkunud. Ma ei tea, mida ta selle korteri seinte vahelt leida loodab. Igatahes
otsib muudkui edasi.
*
Mõnda aega tagasi käisin
Võõpsu raamatukogus esinemas. See oli hästi armas “salongiõhtu” umbes kuue vanaproua
(+ raamatukoguhoidja) seltsis, kellega ümber kohvilaua istusime ja luulest
rääkisime. Oma tekste lugesin muidugi ka ja prouad olid rõõmsad. Soovisid mulle
meistrikateks edu.
*
Lähiaja-esinemistest on veel
eredalt meeles ka külaskäik oma kunagisse kooli Haapsalus. Mina käisin Haapsalu
Gümnaasiumis Kuuse tänaval, aga see hoone seisab praegu tühjana, seal midagi eriti
ei toimu. Kooli põhikooli-osa (koos minu kunagise armsa klassijuhatajaga) oli
kolinud uude ja uhkesse majja staadioni kõrval, gümnaasiumiosa liideti Haapsalu
Wiedemanni gümnaasiumiga. Ma käisingi tegelikult Haapsalus ainult põhikoolis,
1.–7. klassini. Aga see uus HPK maja oli hästi ilus, natuke meenutas isegi
PERGi Tallinnas. Ja klassijuhatajat oli muidugi tore näha. Pärast esinemist tuli
üks tüdruk mu juurde ja rääkisime koolikiusamisest. Sellised hetked lähevad
kuidagi hinge – tunned oma nahal, kuidas luule päriselt inimesi ühendab. Samas kurb,
et inimesed kurbade kogemustega bondida saavad.
*
Loe näiteks mu kõige viimast novelli
“Suhkrujalake”, siit: https://www.vikerkaar.ee/suhkrujalake/.
Üks novell on mul juba pikemat aega pooleli, aga selle juurde asun siis, kui elu hakkab kergemaks
minema. Äkki detsembris?
*
Viimasel ajal on olnud
teatavaid sõprades pettumisi. 1. Konkurents sarnase asjaga tegelevate sõprade
vahel. 2. Inimesed, kes kaovad ära siis, kui neile sobib, ja ilmuvad välja
siis, kui neil sind jälle vaja on. 3. Kuidagi, hmm.. mittelahe olemine teatud
sõprade jaoks. Ma tean, et paljud mu kirjutavad tuttavad polnud näiteks koolis
kuigi populaarsed, olid nohikud vms. Ma ise ju sealhulgas. Aga mul on selline
värk, et tunnen vahel, et olen isegi tõrjutute hulgas kuidagi… tõrjutud. Ebalahe?
Aga kokkuvõttes vist, jah, see
teatav ärakasutamise tunne. Aga võib-olla teen ma ise sedasama. Eks ma olen ju
endas ka pettunud, et ei suuda alati olla nii hea sõber, kui tahaksin. Ja et
kunagi pole aega.
(Ja küsimus, keda üldse saab päriselt usaldada. Kes sind päriselt hoiavad, hoolimata välisest.)
*
Lisaks on paljud luuletajad
nii pagana õrnad. Peab hästi valvama, mida ütled ja mida mitte, et sõber ei solvuks.
Mul puudub vahel see munakoortel käimise oskus, olen konkreetne ja ütlen nii,
nagu asi on - sest alati pole lihtsalt aega hellitada, oma külma teravat mõtet pehmesse kangasse keerata. Kõigiga nii ei saa, tuleb välja.
*
Augustis käisin ka Helsingis
esinemas! Festivalil nimega Poetry Moon (Runokuu). Sõitsin esimest korda
täiesti üksi laevaga, esitasin oma ingliskeelseid tekste, tutvusin väga toredate
Soome luuletajatega, kellega hängisime pärast esinemist erinevates Helsingi
baarides kella kuueni hommikul. Ööbisin ühe korraldaja juures ja tema kass
magas ka minu voodis.
*
Kui olen Berliinist tagasi,
kui raamat on valmis ja kui oleme lõpuks kuhugi vaiksemasse kohta kolinud, siis
proovin oma pooliku novelli ära lõpetada ja uue aasta alguses tahaks lõpuks
puhkusele minna. Kuhugi soojale maale, kus pole mitte ühtegi kohustust, tahtmist
end eluohtlikesse olukordadesse panna, telefonikõnesid ega midagi muud peale
hunniku heade raamatute. Igatsen lugemist väga. Ja suuremat maleskoori.
*
Hea lugeja, loodan, et sul läheb hästi!
Ja kes teab, äkki olen juba varsti siin värskete Euroopa prõmmu muljetega tagasi. Kui ei, siis
kohtume kusagil mujal ridade vahel.
