Meenutades aastat 2018 (isiklikus plaanis)

31. detsembril, uue aasta hakul, muutun alati veidi mõtlikuks ja analüüsin seda, mis möödunud 365 päevaga toimunud on. 

2018. aasta oli võitude ja kaotuste aasta, millest jäävad meelde tugevad emotsioonid - nii negatiivsed kui ka positiivsed. Kaotasin kaks lähedast, kellest ilmajäämist poleks ma isegi kõige hullemates unenägudes ette näha suutnud; kuid sain kinnitust, et kui nii valusalt võetakse, siis varem või hiljem ka antakse: keegi, keda on just sel hetkel vaja, kes oskab öelda õigeid asju, tõmbab sind august välja ja kes võib-olla jääb natuke kauemaks. Loota võib. 

Täitus üks minu eluunistustest ja ilmavalgust nägi mu esimene raamat: luulekogu "Paradoksid", mis tõi mulle raskel ajal palju rõõmu ja mille esitlustega nägin, kui palju armastust minu ümber on. Lisaks kutsus härra Kõomägi mind sel aastal kampa lööma projektis "Eesti Novell", mille esimesest teosest "Eesti Novell 2018" võib leida ka minu novelli "Elajad". See teos andis mulle mõtte luua enda novellikogu, millega on mind lubanud aidata ka mõni mu suurimatest eeskujudest. Sel aastal kohtusin neist mitmega ning olen tänulik, et nad mu vastu nii head on olnud.

Väljaspool Eestit ma väga reisimas ei käinud, Eestis külastasin aga mitmeid uusi ja huvitavaid paiku ning veetsin päris palju aega erinevates maakohtades. Kuna suur osa sellest aastast möödus minu jaoks üsnagi raskelt, tundsin, kuidas looduses viibimine rahustab ja aitab asjad perspektiivi panna. Seoses nende elu õppetundidega toimus minus mingi pööre, midagi minus suri ja mingi osa muutus tugevamaks, ning arvan, et see kõik tegi mind mingil määral külmemaks, konkreetsemaks ja jõulisemaks ebaõiglusega võitlemisel. 

Armastan endiselt oma alati üllatusterohket tööd reklaamiagentuuris, pere ja sõpradega koos veedetud aega ning kirjandus6htut "Viimane neljapäev", mille korraldusmeeskonnaski sellest aastast tegutsen. K6vni rahvas inspireerib ja toetab ning on tõeline au selliste inimeste sekka kuuluda. 

Uuel aastal on puhumas uued tuuled nii mõnelgi rindel. Tuleb ainult olla piisavalt julge, et plaanid teoks teha. 

Ilusat vana aasta lõppu ja uue algust, mu kallid!

Ei teagi nüüd, kas solvang või kompliment

S: "Kuule, ma vaatan juba tükk aega, et mingi ilus naine on su Facebooki kaaperdanud ja lisab sinna oma pilte."

And I'm here like:

Ja jälle on kätte jõudnud aeg, mil võib endale süümepiinadeta kingitusi teha :D 

#newshoes

#butchristmasthough

#usingbloggerasinstagramagain

#sorrynotsorry

Topeltkaotuste positiivne külg

Kui oled ühe poolaastaga kaotanud mitte ühe lähedase, vaid kaks, on asja hea külg see, et kui neist luulet kirjutad, on teistel võimatu kokku viia, mis täpselt kellegi kohta käib.

Need postkasti-üllatused on ohtlikult mõnusad, nii saab minust varsti Hooandjas veel mingi saritoetaja. Aga ega tihti ei juhtu, et sellised haldjalaadsed eeskujud sulle postiga oma kõige uuemaid teoseid saadavad. Pealegi nõnda kauneid. See raamat on lihtsalt võrratult ilus ja puudutab oma tekstide ja metsapiltidega kõiki õigeid kohti. 

Paar mõtet jõulueelsest ajast

See sagin ja rahvamassid, mida enne jõule poodidest leida võib, ei kuulu kindlasti mu lemmikute sekka, aga ilma nendeta vist ei saaks. Minusuguse šoppamist mitte armastava inimese jaoks on jõulueelne kingiotsing tõeline väljakutse. Ometi püüan seda igal aastal siiski südamega teha (kuigi heal juhul alustan nädal enne jõule) ning võimalikult valutult ja kiiresti leitud aaretega koju pöörduda. Tänuväärsed on inimesed, kes ütlevad alati, mida jõuludeks tahavad, see teeb kingiralli lihtsamaks ja aitab vältida mõttetute esemete soetamist. 

Ometi võib jõulueelsest ajast leida ka palju head. Oskuslikult kaunistatud kuusk kontoris, jõululaulud, glögi, mandariinid, šokolaad, piparkoogid ... Töö-jõulupeo kui aasta ilusaima peo ootus, võimalus paar päeva hiljem natuke aega perega veeta ja kõigile kohustustele öelda: sorri, jõulurahu. 

Reedel käisime Karliga Raekoja platsil kuuske vaatamas. Kuusk, need väikesed jõululaada putkad ja üks minibussiga ringisõitev jõuluvana tekitasid tõelise jõulutunde. Kogu seda ilu oli pildistamas nii palju inimesi, et see pani meid mõtlema, kui mitme pildi taustal me pärast figureerida küll võisime. (Muidugi kõige töllakamate nägudega, nagu selliste kogemata-pealejäämiste puhul ikka.) 

Hiljem läksime ühte aeda noori luuletajaid kuulama. Lõke põles, noor luuletaja istus ja luuletas, eemal pakuti hõõgveini ja teed, kindad olid käes, põsed punased. Olen tänulik, et mu ümber on inimesed ja nii palju armastust. 

Lõpetuseks üks vanem, aga praegusesse aega hästi sobiv tsitaat.

K: "Ja siis 1-aastane Ottoke vaatas ka jõuluturul ringi."
M-L: "Ma loodan, et mitte üksi ..."
K: "Ei ... Ta oli seljakotis."

Vaatame siis, kuidas need asjad käivad :D

Ilus number

Juba mõnda aega tagasi, aga tore leid. Aitäh kõigile, kes sellesse on aeg-ajalt ikka panustanud. 

Kodulinna kodune raamatuesitlus Barlovas

Nädalavahetus Tartus sisaldas sõprade ja perega veedetud aega; kahe sünnipäeva tähistamist ja sellega seoses rohkelt kooki; Karli vanaema lõbustamist Tartu kaubandusvõrkudes; pühapäevast eksprompt-saunaõhtut; uusi tuttavaid; parima sõbranna, veini ja vesipiibuga veedetud kvaliteetaega ning jõulurüüs Tartu Raekoja platsi. 

Uus töönädal algas samuti Tartus, sest "Paradokse" tuli esitleda ka kodulinna rahvale. Barlova pakkus selleks lahkelt oma kodust ja luulesõbralikku olustikku, kirsiks tordil olid muidugi kõik kohaletulnud. Erinevalt viimasest Tallinna esitlusest oli rahvast rohkelt. Tegi rõõmu, et nende seas oli nii võõraid, Karli sõpru kui ka minu Tartu lähedasi ning et meie esinemisele said viimaks ometi kaasa elada ka mu ema, vend, venna tüdruk, parim sõbranna ja teised armsad tartlased, kes selleks juba pikka aega soovi olid avaldanud. Muu hulgas võimaldas see raamatuesitlus mul taaskohtuda oma noore sugulasega, mis oli pärast kõiki neid aastaid tõeliselt vahva.

Kingitused, huvitavad küsimused, head sõnad ning võimalus ühes toas koos näha niivõrd erinevatest inimestest koosnevat kompotti pani mõtlema, et nii kaua, kui on raamatuesitlused, pole sünnipäeva vaja tähistadagi. 

Täna õhtul kell 18.30 toimub Pirita raamatukogus luuleklubi, kus räägime Jaaniga luulest ja ütlen oma viimased sõnad seoses "Paradoksidega". Tänase ürituse rahvarohkuse osas mul nii suuri ootusi pole kui Barlova puhul, aga neile, kes tulevad, luban, et püüame kvaliteeti hoida.

Pärast seda on "Paradoksidega" igatahes ühel pool ja saab järgmisele raamatule keskenduda. Järgmisele, mis tuleb süngem, proosalisem, novelle täis.