See sagin ja rahvamassid, mida enne jõule poodidest leida võib, ei kuulu kindlasti mu lemmikute sekka, aga ilma nendeta vist ei saaks. Minusuguse šoppamist mitte armastava inimese jaoks on jõulueelne kingiotsing tõeline väljakutse. Ometi püüan seda igal aastal siiski südamega teha (kuigi heal juhul alustan nädal enne jõule) ning võimalikult valutult ja kiiresti leitud aaretega koju pöörduda. Tänuväärsed on inimesed, kes ütlevad alati, mida jõuludeks tahavad, see teeb kingiralli lihtsamaks ja aitab vältida mõttetute esemete soetamist.
Ometi võib jõulueelsest ajast leida ka palju head. Oskuslikult kaunistatud kuusk kontoris, jõululaulud, glögi, mandariinid, šokolaad, piparkoogid ... Töö-jõulupeo kui aasta ilusaima peo ootus, võimalus paar päeva hiljem natuke aega perega veeta ja kõigile kohustustele öelda: sorri, jõulurahu.
Reedel käisime Karliga Raekoja platsil kuuske vaatamas. Kuusk, need väikesed jõululaada putkad ja üks minibussiga ringisõitev jõuluvana tekitasid tõelise jõulutunde. Kogu seda ilu oli pildistamas nii palju inimesi, et see pani meid mõtlema, kui mitme pildi taustal me pärast figureerida küll võisime. (Muidugi kõige töllakamate nägudega, nagu selliste kogemata-pealejäämiste puhul ikka.)
Hiljem läksime ühte aeda noori luuletajaid kuulama. Lõke põles, noor luuletaja istus ja luuletas, eemal pakuti hõõgveini ja teed, kindad olid käes, põsed punased. Olen tänulik, et mu ümber on inimesed ja nii palju armastust.
Lõpetuseks üks vanem, aga praegusesse aega hästi sobiv tsitaat.
K: "Ja siis 1-aastane Ottoke vaatas ka jõuluturul ringi."
M-L: "Ma loodan, et mitte üksi ..."
K: "Ei ... Ta oli seljakotis."
No comments:
Post a Comment