Winning you
is even worse
than losing something

Nooruspõlv on läbi

Vaatame ema ja vanaemaga "Poissmeest". 

Ema: "Noh, Mari, vaata nüüd. Ilusad noored mehed, äkki keegi sobib siit sulle."
Vanaema: "Mis noored need ka on? Kõik üle kahekümne viie!"

Geograafiatund bussis number xx

Nagu suur hulk ilusaid hetki, leidis seegi aset ühes Tallinna linnaliinibussis. Minu taga istub venelannast ema oma väikese pojaga. Neil on mingi õpik käes, kust ammutatakse teadmisi Eestimaa geograafia kohta.

Ema (mõõduka vene aktsendiga): "Jeestimaa sjuurim järv on Peipsi järv. Jeestimaa pikim jugi on Võhandu jugi. Jeestimaa sjuurim soo on Emajue Suursoo."

Laps: "A što eta pikim?"

Ema: "Pikim, no eta dlinnõi. Jeestimaa pindala on 45 227 ruutkilomeetrit."

Buss sõidab mööda Eestimaa pealinna tänavaid edasi.

Kuidas me laupäeva öösel Solarise lifti kinni jäime

Eile käisime Hellaga Apollo kinos vaatamas õudukat "La Llorna needus". Enne filmi nägemist suhtusime sellesse üsna ükskõikselt. Need, kellega peole tahtsime minna, polnud kättesaadavad, seega jäigi sõelale hoopis kinokülastus. H kohalolu oli hea ära kasutada, sest millegipärast on minu tutvusringkonnas üsna vähe inimesi, kes õudusfilme vaatama soostuksid. Aga kurat, see õudukas näitas juba varakult, et temaga ei jandita! Suur osa filmist sai nähtud läbi sõrmede ja mõne koha jätsin oma vaimse tervise rõõmuks täitsa vaatamata. 

Kindlasti oli tegu palju parema filmiga, kui me ennist olime arvanud, sest õudukatel kipub sageli süžee kuidagi ebaloogiliseks minema. Antud filmi puhul oli minu arust kõik paigas. 

Nii. Aga kujutage nüüd ette, et kell on 23.38 ja te hakkate kinost koju minema, kerge õudusfilmivärin veel sees. Astute koos kahe teise inimesega lifti ja vajutate 1. korruse nuppu. Paarike teie kõrval läheb parklas välja, teie ootate, et lift teid 1. korrusele viiks. Millegipärast ta ei tee seda. Vajutate veel 1. korruse nuppu, ei midagi. Vajutate seda uste avamise nuppu, 2. korruse, 3. korruse nuppu, ei midagi + tabloole ilmuvad kurjakuulutavad kirjad "Lukustatud" ja "Ei ole töös". 

Kohe tulevad meelde igasugused filmistsenaariumid, kus klaustrofoobsed inimesed märatsema või nutma kukuvad või paanikahoos liftipõrandale kägarasse laskuvad ning end edasi-tagasi kiigutama hakkavad. Aga reaalsus on teistsugune. Me Hellaga oleme ikkagi tugevad naised, kes on äsja üle elanud kõiksugused visuaalsed kinoõudused. Seega pole paanikaks ilmselt põhjust, kui just La Llorna vaim isiklikult meie juurde lifti ei ilmu. 

Sellest hoolimata pole meil plaanis lifti pikemaks ajaks jääda, mistõttu vajutame kellukesemärgiga häirenuppu. KONE rikketelefon hakkab kutsuma. Saame dispetšeri kätte. Liftiseinast kostuv naine on oma häälega nii vaikne, justkui püüaks salaja rääkida kellegi 9. klassi lõpuaktusel samal ajal, kui segamisest ärritunud direktor teda mõne kiituskirjaga lämmatada püüab. Ometi suudame talle selgeks teha, et oleme liftis vangis, mille peale lubab naine saata turvamehe asja kontrollima. Pärast kõnet KONEle (!) tärkab meis uus lootus helgemast tulevikust, mis ei sisalda endas ülejäänud elu Solarise liftis. 

Mööduvad kümme minutit. Kui igast minutist oleneb, kas saad koju bussiga või pead takso tellima, on see pikk aeg. Iseäranis siis, kui hakkad märkama, millises väikeses ruumis sa tegelikult oled. Kui kauaks neil seal filmides õhku tavaliselt jätkubki? Kas tegelikult PEAKS paanitsema hakkama? Peast käib läbi mõte: kahju, et H on mu üks parimaid sõbrannasid, mitte mõni kuum meesisend, muidu saaks ühe laheda filmiklišeega aega parajaks teha #fiftyshadesofgrey :D Tuleb loota, et õhupuudus mu ajuga trikke tegema ei hakka ja H aegamisi näiteks Jared Leto kuju ei võta, muidu oleks natuke piinlik oma sõprust jätkata.

Tänu sellele, et oleme parklas, puhub liftiuste peenikesest praost aeg-ajalt õrn tuuleke, nii et kui nägu prao juurde panna, saab uste vahelt natuke elutegevuseks vajalikku õhku ammutada. Tegelikult tahaks aga juba välja ja kuna turvamehest pole ka mingit märki, helistame uuesti dispetšerile. Naine raporteerib, et turvamees ei pääsenud oma kaardiga meile ligi. Õnneks pole dispetšeril plaanis meid saatuse (ega potentsiaalse La Llorna vaimu) hooleks jätta ja palub oodata KONE tehnikut, kes juba meie poole teel on. Millal jõuab, ei oska paraku öelda. Kell on kaksteist laupäeva öösel. Äsja läks viimane buss Kristiinesse ja me oleme maa-aluses parklas liftiga kinni. 

Vahepeal leiutame viise, millistel tingimustel tehnik meieni kiiremini jõuaks. Äkki oleks pidanud ütlema, et ühel meist on süda natuke paha ja on vaid aja küsimus, mil ta kogu selle kuramuse lifti täis oksendab? 


Me jõuame ka kolmas (või juba neljas?) kord dispetšerile helistada, kui kinnijäämise hetkest on möödunud umbes 35 minutit. Seekord ütleb naine, et tehnik peaks juba majas olema. Mõne hetke pärast kuulemegi lifti kõrvalt puurimist, uksed avanevad ja seal meie tunkedes ning tööriistakohvriga päästeingel ongi. Mees teatab mornilt, et see on üldsegi invalift, mida see ka ei tähendaks. Ma arvan, et invaliidid oleksid sellesse lifti kinni jäädes täpselt sama nördinud kui meie. Igatahes täname tehnikut oma päästmise eest ja esimene sõõm parklaõhku pole kunagi nii hea tundunud. 

Kõnnime treppidest üles, et tänavale jõuda. Nullkorrusele jõudes möödume liftist. "Lähme liftiga vä?" küsin H-lt. 

Ta arvab, et see pole hea mõte. 

Päikselisi ja õõvastavaid fotosid Koplist

 Siin lõppeb trammide teekond. Isegi selle oma, millel on kujutatud üks kõigi aegade parimaid kunstnikke

Sinine taevas, rohelised pungad, mahajäetud maja, kevadidüll. Vaatad natuke edasi ja ...

... vaatepilti rikastavad veel mõned puu küljes kõlkuvad aksessuaarid

Külaskäik ühte Kopli majapidamisse tõestas, et siin leidub eluga üpris rahulolevaid kaslasi. Eriti siis, kui oskuslikud muusikud neile mahedat kitarrimuusikat mängivad

Meri kohtub raudteega ehk mitu head ühes

 Peale kodukasside võib Koplis aeg-ajalt näha ka metsikumaid isendeid

Natuke Tšornobõli õõva ehk kes õudusfilmi teha tahab?

Keegi langenud ingel oli rannale jätnud oma tiiva. Leitud aarete sekka kuulus ka üks süstal

Jalutuskäik Koplis tõi mitmeid üllatusi. Üheks neist oli kindlasti asjaolu, et sealkandis kõigele lisaks sääraseid mägesid leidub

Kui ilm on ilus, tasub igati ära sõber kaasa võtta ja Koplit avastama minna - enne, kui nad nende salapäraste lagunenud majade renoveerimisega veel kaugemale jõuavad. Sest isegi eile, 1. mail, olid töömehed ehitustöödega usinalt ametis, ja võib arvata, et paari aasta pärast näeb Kopli juba hoopis teistsugune välja.