Kuidas me laupäeva öösel Solarise lifti kinni jäime

Eile käisime Hellaga Apollo kinos vaatamas õudukat "La Llorna needus". Enne filmi nägemist suhtusime sellesse üsna ükskõikselt. Need, kellega peole tahtsime minna, polnud kättesaadavad, seega jäigi sõelale hoopis kinokülastus. H kohalolu oli hea ära kasutada, sest millegipärast on minu tutvusringkonnas üsna vähe inimesi, kes õudusfilme vaatama soostuksid. Aga kurat, see õudukas näitas juba varakult, et temaga ei jandita! Suur osa filmist sai nähtud läbi sõrmede ja mõne koha jätsin oma vaimse tervise rõõmuks täitsa vaatamata. 

Kindlasti oli tegu palju parema filmiga, kui me ennist olime arvanud, sest õudukatel kipub sageli süžee kuidagi ebaloogiliseks minema. Antud filmi puhul oli minu arust kõik paigas. 

Nii. Aga kujutage nüüd ette, et kell on 23.38 ja te hakkate kinost koju minema, kerge õudusfilmivärin veel sees. Astute koos kahe teise inimesega lifti ja vajutate 1. korruse nuppu. Paarike teie kõrval läheb parklas välja, teie ootate, et lift teid 1. korrusele viiks. Millegipärast ta ei tee seda. Vajutate veel 1. korruse nuppu, ei midagi. Vajutate seda uste avamise nuppu, 2. korruse, 3. korruse nuppu, ei midagi + tabloole ilmuvad kurjakuulutavad kirjad "Lukustatud" ja "Ei ole töös". 

Kohe tulevad meelde igasugused filmistsenaariumid, kus klaustrofoobsed inimesed märatsema või nutma kukuvad või paanikahoos liftipõrandale kägarasse laskuvad ning end edasi-tagasi kiigutama hakkavad. Aga reaalsus on teistsugune. Me Hellaga oleme ikkagi tugevad naised, kes on äsja üle elanud kõiksugused visuaalsed kinoõudused. Seega pole paanikaks ilmselt põhjust, kui just La Llorna vaim isiklikult meie juurde lifti ei ilmu. 

Sellest hoolimata pole meil plaanis lifti pikemaks ajaks jääda, mistõttu vajutame kellukesemärgiga häirenuppu. KONE rikketelefon hakkab kutsuma. Saame dispetšeri kätte. Liftiseinast kostuv naine on oma häälega nii vaikne, justkui püüaks salaja rääkida kellegi 9. klassi lõpuaktusel samal ajal, kui segamisest ärritunud direktor teda mõne kiituskirjaga lämmatada püüab. Ometi suudame talle selgeks teha, et oleme liftis vangis, mille peale lubab naine saata turvamehe asja kontrollima. Pärast kõnet KONEle (!) tärkab meis uus lootus helgemast tulevikust, mis ei sisalda endas ülejäänud elu Solarise liftis. 

Mööduvad kümme minutit. Kui igast minutist oleneb, kas saad koju bussiga või pead takso tellima, on see pikk aeg. Iseäranis siis, kui hakkad märkama, millises väikeses ruumis sa tegelikult oled. Kui kauaks neil seal filmides õhku tavaliselt jätkubki? Kas tegelikult PEAKS paanitsema hakkama? Peast käib läbi mõte: kahju, et H on mu üks parimaid sõbrannasid, mitte mõni kuum meesisend, muidu saaks ühe laheda filmiklišeega aega parajaks teha #fiftyshadesofgrey :D Tuleb loota, et õhupuudus mu ajuga trikke tegema ei hakka ja H aegamisi näiteks Jared Leto kuju ei võta, muidu oleks natuke piinlik oma sõprust jätkata.

Tänu sellele, et oleme parklas, puhub liftiuste peenikesest praost aeg-ajalt õrn tuuleke, nii et kui nägu prao juurde panna, saab uste vahelt natuke elutegevuseks vajalikku õhku ammutada. Tegelikult tahaks aga juba välja ja kuna turvamehest pole ka mingit märki, helistame uuesti dispetšerile. Naine raporteerib, et turvamees ei pääsenud oma kaardiga meile ligi. Õnneks pole dispetšeril plaanis meid saatuse (ega potentsiaalse La Llorna vaimu) hooleks jätta ja palub oodata KONE tehnikut, kes juba meie poole teel on. Millal jõuab, ei oska paraku öelda. Kell on kaksteist laupäeva öösel. Äsja läks viimane buss Kristiinesse ja me oleme maa-aluses parklas liftiga kinni. 

Vahepeal leiutame viise, millistel tingimustel tehnik meieni kiiremini jõuaks. Äkki oleks pidanud ütlema, et ühel meist on süda natuke paha ja on vaid aja küsimus, mil ta kogu selle kuramuse lifti täis oksendab? 


Me jõuame ka kolmas (või juba neljas?) kord dispetšerile helistada, kui kinnijäämise hetkest on möödunud umbes 35 minutit. Seekord ütleb naine, et tehnik peaks juba majas olema. Mõne hetke pärast kuulemegi lifti kõrvalt puurimist, uksed avanevad ja seal meie tunkedes ning tööriistakohvriga päästeingel ongi. Mees teatab mornilt, et see on üldsegi invalift, mida see ka ei tähendaks. Ma arvan, et invaliidid oleksid sellesse lifti kinni jäädes täpselt sama nördinud kui meie. Igatahes täname tehnikut oma päästmise eest ja esimene sõõm parklaõhku pole kunagi nii hea tundunud. 

Kõnnime treppidest üles, et tänavale jõuda. Nullkorrusele jõudes möödume liftist. "Lähme liftiga vä?" küsin H-lt. 

Ta arvab, et see pole hea mõte.