Homsega saab mul kümnepäevane karantiin läbi. Jagan teiega veidi päevikumärkmeid ajast, mil end viimaks ometi esmakordselt Covid-19 küüsist avastasin.
*
Ärkan üles, kõikjal minu ümber on täis nuusatud salvrätid. Õnneks öösel nohu väga ei häiri, kurk aga küll. Neelata on väga raske ja kui poleks Strepsilsi kurguvalupastille, siis ei saaks ma vist üldse magada. Ma pole veel testi teinud, aga ma tean, et mul on koroona. Ärge küsige, kuidas, ma lihtsalt tean. Tunne on hoopis teistsugune kui tavalise külmetuse ajal, selline terav, tundub, nagu minu sees oleks väike tige ja õel loom, kes kõiki mu tulevasi plaane oma saastunud keelega lakub ja ise sealjuures peenikest naeru peab. Ma tean, et ta seal on, aga kindluse mõttes pean ikkagi testi tegema, kasvõi selleks, et enda kodukontoris viibimist ametlikult välja vabandada. Vaevaliselt tõstan pea padjalt, lähen kööki, võtan arstikapist kiirtesti ja käitun nõuetekohaselt. Ootan viis minutit, puhkan oma tatti täis pead.
Piilun. Ma ei julge vaadata. Ühe silmaga ettevaatlikult piilun ja näen ühte triipu. Huh, vedas ... vaatan juba julgemalt otse testile peale. Ja seal on ka teine triip. Kaks punast triipu. Tunne läheb hoobilt palju hullemaks.
*
Nagu koroonast veel ei piisaks, mul pole ka telefoni. Paar päeva tagasi enne magamaminekut kukkus mu ustav kuueaastane telefon voodist maha ja läks lõplikult hingusele. Ta on enne seda korduvalt kukkunud, sealjuures asfaldile, teiselt korruselt alla, palju kõrgematest kohtadest kui poole meetri kõrgusel olev voodi. Aga ju siis seekord oli tõesti viimane piisk. Ma ei saa ühelegi nupule vajutada ja kõige tüütum on see, et ma ei saa ka äratust kinni panna. Õnneks külje pealt saab masina hääletuks vajutada, muidu oleks eriti hull lugu. Tegelikult on päris vabastav mitu päeva ilma telefonita olla. Ainult et mul oleks väga vaja arstile helistada, et PCR-testi jaoks aeg panna. Mul oleks vaja Smart-ID-d kasutada. Ja veel palju asju teha. Aga ei saa.
*
Tahan PCR-testi teha, sest aprillis lõppeks muidu mu sertifikaadi kehtivus ja läbipõdemistõend tundub kõvasti parem variant kui kolmas süst. Jama ainult, et nii paljud asjad nüüd ära jäävad. Aga see kümme päeva isolatsiooni kannatab ära küll.
*
Laupäev. Sain ikkagi saatekirja ning lähen kohe Linnahalli parkla Medicumi telki PCR-testi tegema. Olen kuulnud hirmsaid jutte ajju lükatavast vatipulgast, aga mõtlen, et noh, ma julge tüdruk ja kui hull see ikka olla saab. Valu ma ei karda eriti, kui mulle just midagi silma ei lükata.
*
Jõuan parklasse, näen juba kaugelt aiaga piiratud Medicumi telki, mida ümbritsevad viidad juhatavad koroonatestile. Peale minu ei paista ühtegi teist inimest. Jälle tekib mul kahtlus, kas ilma autota tohib ikka minna, alguses oli jutt, et neid teste võetakse ainult autost, on ohutum ... Veebist leidsin küll infot, et nüüd saab juba jalgsi ka minna, et see auto ei koti enam kedagi. Jalutan veidi kõhklevalt väravast sisse, avatud telgi poole. Mind tervitab juba kaugelt blond tütarlaps, umbes minuvanune, nägu nalja täis (nii palju, kui maski alt paistab). Räägib, et jaa, tere, võib julgelt sisse tulla, siin on elav järjekord. Ulatan talle oma ID-kaardi, ta käib kusagil telgisügavustes seda kontrollimas ja siis juhatab mind istuma. Ütleb, et võtab mõlemast sõõrmest proovi ja soovitab läbi suu hingata. Okei jah, see pulk läks suhteliselt sügavale, aga valus küll ei olnud. Isegi pisarat ei tulnud silma, nagu paljud hoiatasid. See kõik sai läbi sama kiiresti, kui algas ja kogu see sensatsioon oli sarnane kiheluse ja aevastustundega, mida niigi nohus olles koged. Testija ütles, et homme hommikuks on tulemus digiloos üleval. Ausalt öeldes oli see kogemus nii meeldiv, et ma poleks isegi kurtnud, kui tulemusega oleks mingi jama olnud ja ma pidanuks tagasi minema.
*
Pühapäeva hommikul ärkan rohke sõnumirahe peale. Terviseamet on saatnud kolm sõnumit: eesti, inglise ja vene keeles. Hiljem saan ka ühe salvestatud telefonikõne. Need kõik ütlevad, et olen Covid-positiivne ja pean kümme päeva isolatsioonis veetma. Nojah, digilukku pole siis esialgu vaja vaadatagi. Edastan info oma kolleegidele ja valmistun kümnepäevaseks kodukontoriks.
*
Kõige otstarbekam tundub magada nii, et tükike paberit on ninna torgatud. Praeguseks olen loobunud pabersalvrättidest ja võtnud voodi kõrvale rulli WC-paberit. Nina valutab. Kurk valutab. Hing valutab. Nii loodan, et seda asja kellegi edasi andnud pole. Pilgutan oma kuive, palavikulisi silmi. Vesi neis aurustub.
*
Neljandaks päevaks on enesetunne täitsa hea. Nohu on põhimõtteliselt kadunud (nii vähe teda oligi) ja mulle meeldiks mõelda, et siin on abi olnud jalavannist, Sinupreti nohutablettidest, rohkest teejoomisest, Coldrexist ja pipraviinast, millega end olen noil päevil ravinud. Nohu vastu on tegelikult Sudafed kõige parem, aga ma ei saa neid tablette üldse võtta, ninast hakkab vulinal verd jooksma. Kellelgi veel sama teema? Sinupret on selles mõttes hea, et looduslik ja kerge, aga aitab ka palju vähem kui Sudafed.
*
Nüüd on ainult köha. Köha on nagu reaalne teema selle Covidiga. Jõhkrad köhahood on, eriti hommikuti pärast ärkamist ja õhtul enne magamaminekut, või siis, kui olen näiteks pikalt telefonis rääkinud. Öösiti ma õnneks ei köhi, muidu ei saaks magada. Aga lugesin, et see köha pidi veel pikka aega pärast tervenemistki alles jääma. Hästi tüütu on kogu aeg köhida. Samas mõned on hingamisaparaadi all haiglas ja mõne kodumaal käib sõda... nii et mina ei tohi küll millegi üle kurta.
Olge vaprad, te kõik!
