Reede hommikul käisime kõik hotelli esimesel korruse hommikusööki söömas, muu hulgas andis see võimaluse sotsialiseeruda. Selgus, et meil on Poola esindajaga sama malehuvi ja leppisime kokku, et püüame mingi hetk hotellis ühe matši teha. Poolakas oli seltskonnast kõige töölembesem, pidevalt võis näha teda kusagil oma sülearvutiga istumas ja tööd tegemas. Muu hulgas ütles ta, et ei tahakski tegelikult väga finaali pääseda, sest tal pole finaaliluuletused selged.
Kuna meil olid hommikud-päevad
vabad ja õhtud võistluste jaoks, siis tahtsime kõik Roomaga tutvuma minna. Rahva
kokkukogumine osutus aga ülimalt keeruliseks. Osaliselt sellepärast, et kõigil
oli viiest/kümnest/viieteistkümnest minutist oma, väga liberaalne arusaam;
teisalt sellepärast, et kõik olid nii pagana viisakad ega suutnud väljendada,
mida nemad teha tahavad. Whatever you want, everything is fine, I don’t mind.
Õõõhh. Jõua siis sellistega mingile otsusele :D Üsna varsti selgus, et
kõikidega koos kuhugi minna on absoluutselt võimatu, mistõttu lõime endale natuke
väiksema grupi ja suundusime vaatamisväärsustega tutvuma koos inglase, iirlase
ja rootslasega. Rahvustest rääkides, nende päevade jooksul õppisin enam-vähem
juba ka enamiku nimesid ära, aga tihtipeale võis juhtuda, et eesnime asemel
pöörduti üksteise poole hoopis riiginimega. Is Portugal here? I think he
went to eat pizza with Finland, Belgium and others. But Cyprus? Where is Cyprus?
Patseerisime daamidega veidi
mööda linna, et mõned vaatamisväärsused veel nimekirjast maha tõmmata.
Colosseum ja Rooma foorum olid meil juba nähtud, lisaks võis vaadatuks tunnistada
võimsa Fontana di Trevi purskkaevu, Hispaania trepid (Spanish Steps) ja minu
isikliku lemmiku: Panteoni. See oli nii suur ja tume ja sünge, tundsin sellega
veidrat isiklikku seost, tõmbas kohe kuidagi.
Edasi oli plaan natuke kõhtu
täita, enne kui tuli hotelli minema ja oma etteasteteks valmistuma asuda.
Lahkusime Maliniga teistest, kes tahtsid otsejoones hotelli minna, samal ajal
kui meie suundusime veel sobivat söögikohta jahtima. Väga mugaval kombel põrkasime
oma rännakul kokku suure seltskonnaga, kuhu kuulusid mõned meie poeedid ja ka
itaallasest korraldajad. Nemadki olid sööma suundumas ning kutsusid meid
endaga. Tegelikult päris imelik, et sa võid kõndida nii hiigelsuures linnas nagu
Rooma ja ikka juhuslikult tuttavatega kohtuda. Läksime päris kaugele, üle
silla ja Tiberi jõe, kunstiinimeste linnaosasse, kust pidi ühe itaallase sõnul
saama Rooma parimat pasta carbonara’t. See maitses tõesti imeliselt,
kuigi tavaelus ma sealiha ei söö.
Arutasime natuke ka
itaallastega seotud stereotüüpide teemadel. Küsisin, kas itaallased tõesti
pahandavad, kui teiste riikide inimesed nende nähes pastale ketšupit panevad.
Mille peale pidid kohalikud täiesti minestusse langema. Why? Why in the
world would you do that? You can add tomato sauce with just as much effort! Teine
täielik tabu – nagu selgus – oli lauasistujate jaoks see, kui keegi pitsale
ananassi paneb. Sellest sai omamoodi solvang. Üks korraldajatest tegi vihje, et
lauas istub keegi, kellele meeldib pitsat koos ananassiga süüa. Ja kõik püüdsid
siis välja selgitada, kes see laudkonna (ja ühiskonna) häbiplekk on. Ma ütlesin
siis julgelt selles lauas (kus oli umbes 18 inimest), et tegelikult meeldib
mulle ka ananassiga pitsa... Aga see oli vist nii õudne väide, et teised
püüdsid seda ignoreerida, igatahes ei reageerinud keegi. Võib-olla mõtlesid, et
ma teen nalja. Ei teinud.
Kuna meie poolfinaal hakkas juba kätte jõudma, suundusime Malini ning Poola ja Taani esindajaga tagasi hotelli. Meil kõigil oli vaja õhtuks harjutada. Meie toas käis harjutamine nii, et mina olin vannitoas ja Malin oma voodil ja nii me mõlemad palavikuliselt oma tekste korrutasime. Ikka uuesti ja uuesti. See jätkus ka veel siis, kui olime esinemiskohta jõudnud. Eraldasin end ikka ja jälle teistest, et närviliselt mööda baari kõndida ja luuletusi endale nina ette pobiseda. Hea, et viibisin seltskonnas, kus kõik tegid sedasama, seega ei saanud mind hulluks pidada. Üritusele jõudsime, muide, jälle paari mõttekaaslasega tervelt 10 minutit varem, sest ilmselgelt ei olnud veel oma vigadest õppinud: inimtühja baari polnud jõudnud isegi korraldajad ja üritus algas ikka “reeglipäraselt”, st rohkem kui tund aega hiljem.
Vahepeal jagasid korraldajad backstage’is kõigile osalejatele rohkete emotsioonide saatel pitsat ja see oli üks kõige kaunimalt itaaliapärasemaid vaatepilte, mida selle reisi jooksul nägin.
Enne oma esimest luuletust pidin laval mõnda aega mikrofoniga võitlema, mis ei näita just professionaalsust. Kõik need korrad, mil olen Viimasel Neljapäeval mikrofonijamasid lahendanud ja nüüd kõigist hetkedest just sellel ei saa hakkama, eks. Õnneks tuli üks korraldajatest appi ja tegi asja korda. Siiski ei juhtunud seda, mida kõige rohkem kartsin: luuletus ei läinud meelest ära. Ja mõnus oli seda esitada, sain head punktid ka. Kõige madalam oli vist 8,4 ja kõige kõrgem 9,4. Mõned minu poolfinaalist said aga veel kõrgemad punktid ja mingi hetk taipasin, et niimoodi ma finaali küll ei jõua. Seda kinnitasid ka teise luuletuse eest saadud punktid, mis olid umbes sama head kui esimeses voorus, aga siiski mitte nii head kui mõne teise poeedi omad. Finaali pääsesid minu poolfinaalist Belgia ja Itaalia (millest viimase kindlat edasipääsu me teistega ka ennustasime). Eks ma olin nukker küll. Kõik need tunded, et oled oma riiki kuidagi alt vedanud ja enesehävituslikud mõtted seoses sellega, mida kõike oleks saanud paremini teha… Muu hulgas panin ma teist luuletust alustades natuke pange, hakkasin alguses inglise keeles lugema, kuigi tegu oli eestikeelse tekstiga. Pärast esimest rida sain oma veast aru ja alustasin uuesti, õnneks suutsin rahulikuks jääda, kuigi tol hetkel oleks täiega tahtnud nutma hakata :D Aga seegi tekst oli iseenesest meeles ja kui algus välja arvata, õnnestus vist ikkagi…
Üks asi, mida tegelikult mõistsin, oli, et niisugusel võistlusel ei
piisa ainult sellest, et sul on head tekstid, tõlked ja esitused. Üks – kui mitte
suurim – faktor on see, kui hästi su närv otsustaval hetkel vastu peab. Sa võid
teha kodus vannitoas perfektse soorituse – ja nii mitu kuud järjest. Sa võid oma
tekste une pealt osata. Aga kui see hetk on käes, korraldajad on karjunud "Estonia!", sa seisad laval, prožektor
paistab näkku ja pead hakkama oma 3-minutilist teksti peast ette kandma, siis
on natuke teine lugu. Ma arvan, et arvestades stressi, mida enne seda
konkreetset hetke tundsin, sain tegelikult isegi hästi hakkama.
Jah, ma pean seda endale ütlema.
Joonas ja Sirel lohutasid ka, et kõik läks ju hästi, subtiitrid slaididel jooksid õigesti, punktid olid väga head ja nii. Aitas küll natuke. Nagu seegi, et mitmed konkurendid, korraldajad ja publikuliikmed tulid mulle hiljem ütlema, et neile väga meeldisid mu tekstid. Itaalia esindaja ütles, et lahe, kuidas ma end iga kord justkui täiesti uuest küljest näitasin. Ja Taani esindaja sõnul tundusin laval nii enesekindel, nagu poleks üldse närvis olnud :D Mulle on seda varem ka öeldud ja kummalisel kombel just nendel kordadel, kui olen tegelikult kõige rohkem põdenud... Igatahes tegi kiitus südame soojaks, sest tol hetkel oli häid sõnu tõesti vaja.
Tänasin kõiki järgemööda, klomp kurgus.
Pärast kahte viimast poolfinaali koondus poeetide pidu baari ette. Luksemburgi ja Prantsusmaa tüüp tegid biidi saatel freestyle’i lahingut, rahvas elas kaasa. Mõni tegi suitsu, mõned embasid ennastunustavalt. Itaalia mehed on väga vabameelsed ega häbene sugugi üksteist ka igal võimalusi musitada: kõik on omad, kõik on pere, kõik on luule. Kellaaeg oli hiline, osaliselt põhjusel, et ühe poolfinaali asemel toimus sel õhtul lausa kaks tükki järjest (teine ja kolmas) ning üritus lõppes pärast kella kahte öösel. Seega võtsime Maliniga sedapuhku kampa Joona ja Sireli ning jalutasime taas läbi sooja Rooma öö oma ajutistesse kodudesse.
*
Tuli meelde üks hea näide
sellest Itaalia meeste kirglikkusest.
Poolakas, rootslane, sloveen, iirlane,
austerlane ja eestlane istuvad hotelli all baaris. Nendega on ka (kiilaspäine)
korraldaja, kes istub laua taga ja töötab arvutiga. Itaalia esindaja Filippo läheneb
talle äkki selja tagant ja suudleb mõnuga töötaja läikivat pealage.
Korraldaja (kes ei näe selja tagant
saabujat): “Hmmm… Who could it be… Filippo?”
Filippo (meile, rahulolevalt): “He
recognizes my lips from everywhere.”
No comments:
Post a Comment