Lisaks inimestele on mind rohkem keelpillidele mõtlema pannud üks unenägu. Olin ühe orkestriga just lavale minemas, istusin toolile ja keegi ulatas mulle mu instrumendi. Ainult, et... See polnud mitte viiul, vaid tšello. Tuli välja, et ma olingi tšellomängija ja mängisin tšellot nagu õige mees (naine) muiste. Mäletan, et tundsin seal mängides, kui sarnased on tegelikult viiul ja tšello - et kui oskad viiulit, siis oskad vähemalt natukenegi tšellot mängida. Ei tea, kas see vastab ka päriselt tõele? Hiljem pakkisin tšello tagasi kotti ja võtsin selle kätte, et koju minna. See oli kummaline kogemus, ma polnud nii suure ja raske pillikotiga harjunud.
Siiani olen päriselus rohkem küll tegelenud teiste pillimängu kuulamisega, eriti olen kuulanud orkestriteoseid. See pole võib-olla kõige stiilipuhtam ja traditsioonilisem orkestrile mõeldud muusikateose näide, aga minu absoluutne lemmik on Serj Tankiani Orca sari. Koosneb see siis neljast osast:
1. Victorious Orcinus
2. Oceanic Subterfuge
3. Delphinus Capensis
4. Lamentation of the Beached
Natuke traditsioonilist klassikat on ka vahel hea. Minu lemmikheliloojad on väga ebaoriginaalselt Bach ja Vivaldi. Esimeselt on alati mõnus kuulata teost "Toccata and Fugue in D minor" ja teiselt näiteks "Aastaaegade" tsüklit, eriti "Talve", mille viiulinoodi ma ka endale hiljuti hankisin. Ma tahaks ainult näha, kas ma suudan selle metsiku saagimise loo alguses ära õppida :D
Sorri, naabrid.
No comments:
Post a Comment