Istun siin Kristiine korteris kastide vahel ja natuke kõhe tunne on. Mitte kõhe-hirmus, aga kõhe-üksik, natuke kõhe-külm ka (sest ma pole jõudnud veel siia elektriradikat hankida). Muidugi võiksin kellegi külla kutsuda, aga kunagi tuleb ikkagi aeg, kui see keegi läheb ära, ja siis olen jälle alguses.
Kolimine tekitab vahel melanhoolseid hetki (eriti, kui kolid üksi), aga ei lähe kaua, kui hakkan seda kohta koduks nimetama. Sest tegelikult meeldib mulle siinne keskkond juba praegu, meeldis alates hetkest, kui neid ruutmeetreid esimest korda nägin.
Ja kuigi ma võin siin praegu õlut juua, Pachelbeli kuulata ja tunda kerget kurbust, mida ei tekita mu uus korter, vaid pigem praegune üksindus, siis teeb südame soojaks mõte oma sõpradest. Ma poleks arvanudki, et inimesed niimoodi kaasa elama hakkavad ja aitavad mind nii kolimiseks vajalike kastide leidmise, nende kojuviimise kui ka pakkimise ja uude kohta viimisega.
Aitäh, Willu, A ja Kati, ma poleks seda teieta suutnud.
Eriline tänu läheb Jannule, kes võib oma sõbra pärast vabalt käivitada autot mitte võtmest ega juhtmetest, vaid hoopis pumbast, sõita ilma esituledeta ja aidata autotäis kaste neljandale korrusele kanda.
Mõeldud. Tehtud.
No comments:
Post a Comment