Ma kolin taas ehk tere, Kristiine!

Kummaline, et ma pole sellest teemast veel põhjalikult kirjutanud, aga jah, ma lähen oma esimesest Tallinna korterist ära. Kalamajast/Pelgulinnast on kahju lahkuda ja iseäranis hästi tuleb see emotsioon esile pakkides, vaadates, kuidas korter aina tühjemaks jääb ja kastivirnad üha kerkivad. Aga ma lihtsalt pean uskuma, et mu sisetunne ei valeta ja see on samm paremuse poole. Sest tagasi vaadata ei saa, tuleb ainult edasi minna.

Hakkasin juba üsna kohe pärast seda otsust uut kohta otsima ja kuigi pakkumisi oli mitmeid, vasardas ikka kuklas hirm kodutuks jääda, sest väljakolimise tähtaeg liikus muudkui lähemale. Lõpuks otsustasin, et iga päev selle õhus hõljuva pingega elada ei saa, ja määrasin endale kuupäeva, millest alates oleks uue kodu puudumisel juba natuke halb seis. Nii kirjutasingi reaalselt 23. jaanuari peale "Nüüd võid muretsema hakata". 

Ometi leidsin kodu ja imekombel oli see veel vaba, kui omanikule kirjutasin. Imekombel pakuti mulle kohe välja võimalus seda vaatama minna ja imekombel oli see veel isegi siis alles, kui seda vaatama jõudsin. Tol päeval olid aga minuga muud plaanid kui sekeldusteta rahulik korteriseire.

Kõigil on hetki, kui pead välja nägema erakordselt soliidne ja end parimast võimalikust küljest presenteerima. Oma uue potentsiaalse kodu vaatama minemine on kahtlemata üks sellistest hetkedest. 

Seepärast olin ma natukene mures, kui X tänavale jõudes avastasin, et mul on telefoniakut järel täpselt 4% ja lubatud paneelmajade asemel ümbritsesid mind hoopis samasugused puumajad nagu mu vanas elukohas. Kell hakkas lähenema kokkusaamisele inimesega, kes mulle korterit näitama pidi, ja hilinemine poleks mingit moodi eeskujulik. Lisaks oli kogu aeg õhus risk, et keegi varasematest vaatajatest võtab korteri just siis ära, kui mina parajasti seal vihmastel tänavatel uitan. 

Okei. Helistasin ja kurtsin, et vajaliku numbriga maja pole silmapiiril. Siis tuli välja, et meil on olnud kommunikatsiooniprobleem ja X tänava asemel peaksin olema hoopis Y tänaval. Ei, tegelikult on see nii väike ja tundmatu tänav (muidugi sedavõrd ahvatlevam!), et seda peaks nimetama Yh97 tänavaks. Muidugi polnud mul aimugi, kus see võiks asuda, aga õnneks on meil olemas vigur nimega Google Maps, mis sinu eest navigeerib. 

Mitte sel õhtul.

Kohe, kui olin kõne lõpetanud, saigi aku tühjaks. Mul polnud halli aimugi, kus võiks asuda tänav Yh97, aga hakkasin vaistu järgi minema. Vaist, see imeloom, on mind tavaliselt ikka aidanud. Noh, eks ta natuke aitaski, aga tänav Yh97 oli isegi vaistule liiga suur väljakutse. Õnneks olin hoiatanud, et mul võib aku tühjaks saada, mille peale lubati mõne aja pärast kontrollima tulla, kas olen juba alla jõudnud, et mulle uks lahti teha. 

Enne pidin kohale jõudma. Ilma GPS-i ja kaardita, nagu vana heal ajal inimeste käest teed küsides. Nii kulgesin mööda Kristiinet, tundes meelehärmi oma kohutava hilinemise pärast ja samal ajal huvi selle vastu, kas leian koha niimoodi üles. 

Tänav Yh97 asemel oleksin võinud küsida seda, kuidas pääseb 26. galaktikasse. Ma küsitlesin oma rännakul vist vähemalt 15 inimest ja keegi neist ei osanud mind õigesse kohta juhatada, isegi suunda mitte. Umbes 14. inimese juures hakkasin ma natuke lootusetust tundma. 

Siis tuli mul uus plaan. Ma olin juba 40 minutit hiljaks jäänud. Kristiine keskus oli sealsamas. Miks mitte teha seal mõnest kohvikust endale peakontor ja seal telefoni akut natuke laadida? Sammusin juba tärganud uue lootuskiirega Kristiine poole, kui mulle meenus, et kurat,

ma ei kanna ju laadijat kaasas.

Ma ei tea, mis ime see oli, aga mul OLI laadija kotis. See oli vist esimene asi, mis tol õhtul korda läks. Muidugi sai kohviku ettekandja mu rasketest katsumustest kuulda ja kostitas mind teega. Aga ei olnud mul seal kaua aega hängida. Kui telefon oli suutnud end jälle sisse lülitada ja 9% akut endasse imeda, kui olin saanud vaadata kaardi pealt, kuhu see va tänav Yh97 siis jääb ja helistada end ootavale inimesele, et olen nüüd jälle mobiilne ja kohe jõuan, siis asusin taas pimedasse Kristiinesse. 

Edasi hakkasid asjad juba natuke paremaks minema ja õhtu lõpus sain kirja, et korter on minu.

Laupäeval läheb kolimiseks. Pakkimiseks on juba läinud, nagu pildilt näha võib. 

Ja tegelikult olen ma selle kohaga ikka niii rahul :)