Kui kirjutaja pole üksi

Üks põhjustest, miks ma luulet armastan, on inimesed, kes seda kirjutavad. Päevad, nagu tänane või neljapäev, tuletavad seda meelde. 

Mulle meeldib istuda ikka ja jälle nendes kohtades, mida mõned mu lähedased nimetavad häbi tundmata urgasteks. Ümber inimesed, kes astuvad kordamööda teiste endasuguste ette, laotamaks lahti emotsioonid, mis on nende jaoks olnud piisavad, et need üles kirjutada. Ja kuulajad vaatavad, kuulavad ja mõtlevad kaasa. Nii on iga kord.

Mul on raske kirjeldada armastust, mida ma neil hetkedel tunnen. Osaliselt tundub see olukord kuidagi lootusetu - tänapäeva maailmas ei ole selliste inimeste käes võim, me oleme tõepoolest "ühiskonna ülejäägid", nagu väljenduks üks mu kirjutavatest sõbrannadest. Need on inimesed, kes käivad maailmaga erinevat sammu, keda sageli ei mõisteta ja kes sageli ei mõista teisi, aga kes mõistavad üksteist. Nad tulevad kokku mistahes urgastesse, olgu neid kuitahes vähe, aga nad tulevad alati jälle kokku, ja hoiavad elus midagi, mis paljude jaoks on nutiajastuga juba ammu kadunud. 

Täna tekkis mul samasugune härdustunne Keskraamatukogus, olles taas ümbritsetud luuletavatest mõttekaaslastest, sedapuhku igas vanuses. Minu kõrval istuv vanem härra rääkis, kuidas ta kirikust tulles alati naisele lille toob ja sellest luuletuse kirjutab. Tõelised tunded, tõelised inimesed ja ajatu härrasmehelik elegants, tüdrukute armuvalu ja noorte meeste ühiskonnakriitiline hoiak on saanud osaks mu maailmast, mis muutub tänu neile inimestele tõelisemaks, ausamaks, inimlikumaks. Ma sätin end ikka ja jälle nende sekka ning mõtlen neid kuulates, et jah. See on maailm, milles tahan elada.