Olen viimasel ajal mõelnud sõprusele ja sellele, miks mõned inimesed sobivad suhtlema paremini kui teised. Leidsin, et väga tihti on vastuseks sarnane ambitsioonikus. Ja mitte isegi sarnased ambitsioonid (sest on igati tervitatav, kui sina suhtud kirglikult uisutamisse, aga su sõber hoopis kokandusse või autode parandamisse), vaid sarnane ambitsioonikuse määr. Uskumatu, kui suur võime sellel on inimesi kas lahutada või ühendada.
Miks? Sellel teoorial on mitu taset. Laiemas mõttes seisneb ebavõrdne ambitsioonikuse määr sõprade vahel selles, et nende vahele ei löö kiilu lihtsalt erinev muusikamaitse või lemmiksöök, vaid suur maailmavaateline erinevus, mille kohaselt üks tahab näiteks inimeste elu paremaks muuta ja teine lihtsalt oma töönädalaga kuidagi toime tulla. Ometi võib teatud mööndustega selle probleemi kuidagi taandada "erinevateks huvideks" ja ikkagi sõprust käigus hoida. Aga tegelikult võib erinev valmisolek eesmärke omada ja nende poole püüelda inimesi lahutada ka märksa selgemal põhjusel, milleks on aeg.
Kui sul on eneseteostuslik eesmärk, mille poole püüdled, ei pruugi sul selle kõrvalt sõpradele palju aega üle jääda (vähemalt mitte siis, kui tõesti seda saavutada üritad). Sõbrad, kes samuti oma eesmärkide poole püüdlevad, saavad sellest aru ning mõistavad, kui sa vaba aega ka muude asjade kui seltskondlike üritustega sisustad, üksinda. Juhul kui su sõpruskonda kuuluvad aga inimesed, kelle jaoks vaba aeg on ainuüksi puhkuseks, kassivideoteks ja pidudeks, võibki tekkida olukord, kus vähem ambitsioonikad sõbrad tunnevad, et neid on hüljatud. Ja siis öeldakse mõnikord veel, et me ei suhtle enam, sest see (ambitsioonikam) sõber läks ülbeks või et ta sai kuulsaks ja tõusis ära. Ei tõusnud, ta lihtsalt nägi palju vaeva, jõudmaks sinna, kus ta on, ja see vajab pidevalt tööd.
Ehk et kui siia lõppu nüüd väike kokkuvõtlik suhtenõu panna, siis tasub ehk iga uue Tinderi matchi, klubitutvuse, sõbranna või sõbra puhul mõelda: jah, ta on ilus, andekas, tark ja hea huumorimeelega ja ma tahaks, et ta seda kõike minuga jagaks, aga kas mul on talle ka midagi vastu pakkuda? Ja kui hävitav vastus on, et ei, siis tuleb ennast paremaks inimeseks arendada, mitte mõelda, et sümpaatia on ennasttäis ja kaevelda selle üle, kui ebaõiglane elu ikkagi on.
Ilmselt polegi see nii suur uudis, aga kui see teema enda jaoks tõesti läbi mõelda, lööb see peas nii mõnegi pirni põlema. (Tahaks loota, et neid pirne on seal ikka mitu.)
No comments:
Post a Comment