Ühe euro päev

55 jõuab kohale ja Kersti astub bussi. Vahekäigud on täis pruuni lörtsi ja põrand libe, peab hoolikalt vaatama, et ei kukuks. Pensionärile võivad niisugused kukkumised halvasti lõppeda. Naine leiab vaba kahese koha ja sätib end sinna, paks talvejope seljas, villane müts peas. Istub seal sisse pakitult nagu pamp, allub täielikult bussi tahtele ja laseb end vedada, kuhu iganes juht soovib. Kersti ise tahaks jõuda kesklinna ja just sinna pääsemise lootuses ta praegu oma kohal nii leplikult istubki. 

Ülejärgmises peatuses tuleb peale Kalle. "Oi, tere," tervitab Kalle, vanakooli härrasmees, "nii ammu pole näinud!" Mees istub Kersti kõrvale vabale istmele. - "Ma olen küll näinud. Kõndisite ükspäev just Prisma eest kambakesi. Sõitsime väimehega mööda." - "Ah jah," ütleb Kalle häbelikult, "vahel satume sinnakanti, teinekord saab kohvi hea hinnaga." - "Jah," vastab Kersti. Nad jäävad vait. 

"Kuidas sul siis läinud on?" küsib Kalle pärast pausi. - "Kuule, rahulikult. Lähen praegu Humanasse, seal on ühe euro päev täna. Vaatan, ehk saan meestekingi oma vanamehele, aga ei tea, kas leiab. Tal pisike jalg, seal kõik nii suured numbrid." Kalle noogutab mõistvalt. "Peaasi, et vastu peavad. Pigem osta kallimad, aga sellised, mis kohe ära ei lagune." - "Jah," vastab Kersti ja buss sõidab aina edasi.