Kõigepealt täiesti võõrad inimesed, kes pakuvad vahel oma abi täiesti väikeste ja pealtnäha märkimist mitteväärivate asjadega. Bussijuht, kes ootab, kuni sa bussi peale jooksed; kokk, kes paneb su supi sisse eriti palju kõrvitsaseemneid; Rimi kassapidaja, kes annab sulle kolm kleepsu, kuigi tegelikult oleksid pidanud saama ainult ühe.
Või kolleegid, kes märkavad ainuüksi su olekust, et midagi on lahti, ja küsivad, mis sind muretsema paneb. Keset päeva, siis, kui sa ei tea isegi, et see välja paistab. Inimesed, kellel on nii palju muud teha ning kelle ootamatu siirus tõesti aitab.
Ja lõpuks lähedased. Inimesed, kes näitavad oma tegude, mitte üksnes sõnadega, et nende aus soov on sinult raskusi maha tõsta, mitte neid juurde laduda. Kes on õigel ajal täpselt seal, kus vaja, kes teavad, mida öelda. Kes pakuvad oma seltskonda ja võimalust olla vait, kui sa rääkida ei taha. Kes ei oota midagi vastu.
Meie ümber on palju intriige, egoismi, manipulatsioone ja kalkust. Aga kui hakkab tunduma, et see ongi kogu maailm, siis tasub märgata seda tervet ja omakasupüüdmatut ligimesearmastust, mis samuti meid meie igapäevades leiab. Inimesi, kes oskavad tänada, märgata, tunnustada, hoolida - maailmas, kus see hakkab haruldaseks muutuma.
Bussis, tööl, tänaval, kodus.
