Kajakate vannid jäävad

Kõndisin täna Admiraliteedi basseini kõrvalt Rimi poole ja nägin seal vees ühte kajakat. Tema mind ei märganud, sest oli ametis enda pesemisega. Ikka niimoodi, et kastis pea vette ja siis pritsis peaga vett oma ülejäänud kehale. Vahepeal raputas kajakas tiibu ja viskas siis uuesti endale vett peale. 

Selles oli mingi seletamatu rahu. 

Ükskõik, mis mujal toimub, mis mured meist kellelgi on, see kajakas on siin ja tema ainuke fookus on enda vannitamisel. Miski muu ei lähe talle korda, ainult see hetk, siin ja praegu. 

Võib-olla käivad temast mööda inimesed, kes on leinas, inimesed, kellel pole tööd, inimesed, kes teda üldse ei märkagi, sest nende muremõtted tiirlevad ebaõnnestunud äritehingu, muserdava diagnoosi või lähedasega peetud tüli ümber. 

Aga kõigest sellest hoolimata on iga päev kusagil selline kajakas, kes ennast peseb. 

Sest maailm ei jää kunagi seisma.