Tibu. Mul on su pärast nii hea meel.

Eesti 101

eesti sul ja endal mitmeid sarnasusi näen sind emban
kel on täna sünnipäev kuid selle kiuste
aina vähem julgen sind ma armastada sest et iga nurga taga
jälgib keegi kuivõrd palju kõneleb mus patrioot ja see
et sind siin täna emban tähendama peab et venda selles näen
kes tõmbab risti kõigele mis ütleb kvoot

eesti tean mis tunnen kuid see tunne pole mulle
kunagi nii olnud raske minevikus kaske kaske laulda meist
sai igaüks kuid praegu seda tehes tundub rahvuslus ei ole ehe
vaid on mõõk mis annab valu kõigele mis vajab pagu
sellele kes võõras EKRE ütleb meil ei jätku tekke
ära kõik kes võõrad valed vargad –

aga sa ei karda

eesti tean et sa ei karda seda tehakse su eest
kuid sinus piisavalt on meest või naist et hoida eestimaist
ja südames ka jätkub ruumi
tunnistada teist kultuuri hoida neid kes siin on kodus aga neidki kes on ohus
eesti sind ma täna emban kartmata et kaotan enda
ära mõnda erakonda täna tahan lihtsalt olla
sinu ees ma viimaks vaba
oma eestlust tunnistama

Öö metalistide koopas pakub ilusaid hetki

Eile (kuupäeva poolest küll juba täna), kui olin juhuse tahtel ühes black metal'i muusika hindajate hästi varjatud pesas, ümbritsetuna veristest seintest, pussitatud lammaste piltidest, mustade juustega neidistest, Peetruse ristidest, nahkpükstest ja -jakkidest, metal-bändide kõhedatest logodest, õllest, viinast, nonii-punapea-millal-me-su-siis-saatanale-ohverdame-naljadest ja paljust muust, ei sobinud ma välisel vaatlusel sellesse keskkonda just kuigi palju. Seinale lasti mingisugust Rootsi (?) vanaaegset õudusfilmi, mille taustaks kõlas arvutist väga karvaste ja vihaste meeste hauatagune karjumine. 

Seal ma olin, valges T-särgis, sinistes pükstes ja lillelises sallis, olles ainus inimene, kelle riietuses võis näha värve. Minu kõrval diivanil istus mitmete kõrvaaukude ja pikkade juustega meesterahvas, kes küsis, mis muusikat ma kuulan, mis mulle näiteks meeldib. 

"Rawarrgghhhhhhhhhhh!" karjus mingi metal-bändi solist parajasti arvutist taustaks. 

Ma ütlesin, et kuulan näiteks Lana Del Rey'd. Ja tumedate riietega tüüp minu kõrval hakkas unistavalt "Summertime Sadnessi" ümisema. 

Võib-olla me pole siiski nii erinevad.

Kui nädalavahetusse mahuvad elamused nii lossis kui ka kirjandustemplis

Nädalavahetus algas M-i ja B muinasjutuliste pulmade pidamisega Sangaste lossis. Selle ettevõtmise märksõnadeks võiks lisaks muinasjutulisele atmosfäärile, lossile ja printsessindusele olla kvaliteetaeg parimate sõbrannadega, koerast sõrmusetooja, eelpidu meie lossitoas (repertuaariks 5Miinust, 2 Quick Start, Ava Max jpt), rikkalik söök-jook, pruutneitside ülekaalukas võit pulmaviktoriinis ning ennastunustav Nublu järgi tantsimine maani kleitides, mida minu senises elus pole küll kunagi ette tulnud. 

 Printsess oma valdustes (I wish)

Pruutneitsid puhkehetkel

Peomeeleolu ilmestamiseks sobib antud juhul hästi üks õhtune vestlus H-ga, kellele laual olevaid jooginõusid tutvustasin. 

M-L: "Oi, siin on põhimõtteliselt iga joogi jaoks oma klaas. Näed, siin on šampuseklaas, valge veini klaas, punase veini klaas ja see väike on portveini jaoks."
H: "Aga ... kuhu ma siis oma rummi teen?"

Peo lõpupoole küsis mu tantsukaaslane DJ-lt "Erootikapoodi", mille peale tantsupõrand millegipärast rahvast hoopis tühjemaks voolas :D Meie see-eest nautisime kõigi lahkujate eest ka. 

Pühapäev oli väsitav, aga põnev, sest kui sageli tuleb ikka ette pühapäevi, mille hommikul satud Sangaste lossi ees väiksesse autoavariisse, lõuna ajal valmistad Tartus juustusaiu, õhtul loed Pärnu Kirjandustempli hubases atmosfääris korüfeedele oma luuletusi ja hilisõhtul püüad läbi vihma Tallinna jäätunud tänavatel koju tipsida. 

Pärast oma etteastet Pärnu Kirjandustemplis ja heade sõnade vahetamist teiste kohaletulnutega küsis võõras meeskodanik ilma mingi sissejuhatuseta kõige ootamatumat asja, mida minult seni pärast esinemist küsitud on: 

"Mari-Liis. Kuule. Kas sa lõnga tahad osta?". 

Ma oskan põhimõtteliselt ainult salli kududa ja neid on mul piisavalt, mistõttu jätsin lõngaostu seekord vahele. Mis on muidugi minu kaotus. 

Selleks ajaks, kui Pärnust lahkuma hakkasin, olin oma rohketest sõitudest juba nii segaduses, et jooksin suure kiiruga Tartu bussi peale ja tundsin suurt pettumust, kui bussijuht nentis, et kõik kohad on välja müüdud. Teadsin, et sel juhul on järgmise bussini oma kolm tundi aega ja ma ei oska Pärnus eriti kuhugi üksi minna, kui varem toimunud retk Kirjandustemplisse välja arvata. Kui ma väljuvate busside juurest tagasi jaama varjuandvate seinte taha suundusin, nägin ühte Tallinna bussi ja siis lõi mulle pähe, et tegelt pidingi ju hoopis Tallinnasse koju sõitma. Muidugi oli seegi buss puupüsti reisijaid täis ja valmistus väljasõiduks, aga joppas ning sain endale siiski koha - üksnes tänu sellele, et kaks pileti ostnud inimest ei ilmunud välja. Siinkohal minu siiras tänu neile kodanikele, kes ei tulnud. 

Nüüd on uus nädal täie hooga alanud ja hommiku positiivseim hetk oli ilmselt teadmine, et ei pea enam nii esinduslik välja nägema, tänu millele saab kiilasjääd trotsida täiesti ilma kontsata jalanõudes. 

Kui improviseerid sõbraga Facebookis emoluulet