Öö metalistide koopas pakub ilusaid hetki

Eile (kuupäeva poolest küll juba täna), kui olin juhuse tahtel ühes black metal'i muusika hindajate hästi varjatud pesas, ümbritsetuna veristest seintest, pussitatud lammaste piltidest, mustade juustega neidistest, Peetruse ristidest, nahkpükstest ja -jakkidest, metal-bändide kõhedatest logodest, õllest, viinast, nonii-punapea-millal-me-su-siis-saatanale-ohverdame-naljadest ja paljust muust, ei sobinud ma välisel vaatlusel sellesse keskkonda just kuigi palju. Seinale lasti mingisugust Rootsi (?) vanaaegset õudusfilmi, mille taustaks kõlas arvutist väga karvaste ja vihaste meeste hauatagune karjumine. 

Seal ma olin, valges T-särgis, sinistes pükstes ja lillelises sallis, olles ainus inimene, kelle riietuses võis näha värve. Minu kõrval diivanil istus mitmete kõrvaaukude ja pikkade juustega meesterahvas, kes küsis, mis muusikat ma kuulan, mis mulle näiteks meeldib. 

"Rawarrgghhhhhhhhhhh!" karjus mingi metal-bändi solist parajasti arvutist taustaks. 

Ma ütlesin, et kuulan näiteks Lana Del Rey'd. Ja tumedate riietega tüüp minu kõrval hakkas unistavalt "Summertime Sadnessi" ümisema. 

Võib-olla me pole siiski nii erinevad.