Nädalavahetus algas M-i ja B muinasjutuliste pulmade pidamisega Sangaste lossis. Selle ettevõtmise märksõnadeks võiks lisaks muinasjutulisele atmosfäärile, lossile ja printsessindusele olla kvaliteetaeg parimate sõbrannadega, koerast sõrmusetooja, eelpidu meie lossitoas (repertuaariks 5Miinust, 2 Quick Start, Ava Max jpt), rikkalik söök-jook, pruutneitside ülekaalukas võit pulmaviktoriinis ning ennastunustav Nublu järgi tantsimine maani kleitides, mida minu senises elus pole küll kunagi ette tulnud.
Printsess oma valdustes (I wish)
Pruutneitsid puhkehetkel
Peomeeleolu ilmestamiseks sobib antud juhul hästi üks õhtune vestlus H-ga, kellele laual olevaid jooginõusid tutvustasin.
M-L: "Oi, siin on põhimõtteliselt iga joogi jaoks oma klaas. Näed, siin on šampuseklaas, valge veini klaas, punase veini klaas ja see väike on portveini jaoks."
H: "Aga ... kuhu ma siis oma rummi teen?"
Peo lõpupoole küsis mu tantsukaaslane DJ-lt "Erootikapoodi", mille peale tantsupõrand millegipärast rahvast hoopis tühjemaks voolas :D Meie see-eest nautisime kõigi lahkujate eest ka.
Pühapäev oli väsitav, aga põnev, sest kui sageli tuleb ikka ette pühapäevi, mille hommikul satud Sangaste lossi ees väiksesse autoavariisse, lõuna ajal valmistad Tartus juustusaiu, õhtul loed Pärnu Kirjandustempli hubases atmosfääris korüfeedele oma luuletusi ja hilisõhtul püüad läbi vihma Tallinna jäätunud tänavatel koju tipsida.
Pärast oma etteastet Pärnu Kirjandustemplis ja heade sõnade vahetamist teiste kohaletulnutega küsis võõras meeskodanik ilma mingi sissejuhatuseta kõige ootamatumat asja, mida minult seni pärast esinemist küsitud on:
"Mari-Liis. Kuule. Kas sa lõnga tahad osta?".
Ma oskan põhimõtteliselt ainult salli kududa ja neid on mul piisavalt, mistõttu jätsin lõngaostu seekord vahele. Mis on muidugi minu kaotus.
Selleks ajaks, kui Pärnust lahkuma hakkasin, olin oma rohketest sõitudest juba nii segaduses, et jooksin suure kiiruga Tartu bussi peale ja tundsin suurt pettumust, kui bussijuht nentis, et kõik kohad on välja müüdud. Teadsin, et sel juhul on järgmise bussini oma kolm tundi aega ja ma ei oska Pärnus eriti kuhugi üksi minna, kui varem toimunud retk Kirjandustemplisse välja arvata. Kui ma väljuvate busside juurest tagasi jaama varjuandvate seinte taha suundusin, nägin ühte Tallinna bussi ja siis lõi mulle pähe, et tegelt pidingi ju hoopis Tallinnasse koju sõitma. Muidugi oli seegi buss puupüsti reisijaid täis ja valmistus väljasõiduks, aga joppas ning sain endale siiski koha - üksnes tänu sellele, et kaks pileti ostnud inimest ei ilmunud välja. Siinkohal minu siiras tänu neile kodanikele, kes ei tulnud.
Nüüd on uus nädal täie hooga alanud ja hommiku positiivseim hetk oli ilmselt teadmine, et ei pea enam nii esinduslik välja nägema, tänu millele saab kiilasjääd trotsida täiesti ilma kontsata jalanõudes.
No comments:
Post a Comment