Surnud ja nende veidrad soovid

Kellegi vanaema suri ära. Mina ja mingid inimesed (keda mul unes tuvastada ei õnnestunud) matsime ta nagu kord ja kohus surnuaeda, aga vanaema hakkas meil kõigil kordamööda kummitamas käima. Keegi seltskonnast teadis, et see on tingitud asjaolust, et surnu nõuab endaga kirstu ohvrit: ühte pead. Tükk aega vaidlesime isekeskis, kes siis selle üsna ebameeldiva ülesande enda peale võtab ja surnu jaoks kelleltki elavalt pea eemaldab. Lõpuks tegi keegi meist selle ära: tappis ühe mehe ja koos viisime selle maharaiutud pea saladusliku vanaema hauda, vanaema enda pea kõrvale. Kaevasime haua jälle kinni ja läksime oma teed. 

Vanaema ei lõpetanud aga kummitamist. No tere, tali ... Me ju olime inimese tapnud ja puha. Järgmisel hetkel olime kambakesi kusagil aiamaal, kapsapeenardel. Ja siis lõi kellelegi pähe, et too vanaema oli ju suur kapsasõber. Äkki ta mõtles selle pea all hoopis kapsapead?! Noppisingi peenralt ühe kapsa, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna ja rebisin ühe lehe, mille suhu pistsin. Keegi seltskonnast arvas, et sellist kapsast ei tasu ometi surnud vanaemale pakkuda, pea peab kindlasti terve olema. Aga suva, proovisime ikkagi. 

Ja toimis! Vanaema lõpetas kummitamise ning elu oli jälle ilus.

Kui see mõrva aspekt muidugi välja arvata.

Järjekordne "luuletaja Kuldmunal" postitus

Eile osalesin enda neljandal Kuldmunal ehk aasta oodatuimal auhinnagalal, kus selgitatakse välja parimad reklaamitegijad. See üritus on alati minu jaoks natuke ime: kõik see glamuur, esinejad, lavasõud, tulemöll, kuldsed konfetid, vein, peened suupisted ning ca 500 loovinimest, kelles on nii kuradi palju annet. 

Esimesel aastal vaatasin seda kõike, silmad ümmargused peas, praeguseks olen ma asja natuke rohkem jagama hakanud. Iga aastaga on aina rohkem sõpru ja tuttavaid, keda tervitada ning kellega juttu rääkida, ning ilmselt see ongi minu jaoks kõige suurem pluss. Muidugi on alati rõõm oma agentuuri pärast, kui õnnestub peolt mõne munaga lahkuda - seekord pälvisime neid suisa kümme tükki. Ja kuna agentuuris töötades on minust ajaga tõeline reklaamifänn saanud, on alati nii huvitav vaadata, milline siis on žürii arvates praegu hea reklaam. 

Tundsin siiski vahepeal neid inimesi vaadates ja nendega rääkides, et ma ei ole päriselt nagu nemad. Kui palju sõpru mul seal ka poleks, olen ikkagi luuletaja reklaamiinimeste peol. Aga meid ühendab loovus ja armastus selle kasutamise vastu. Seega käin nendel pidudel edasi, jälgin neid andekaid, ilusaid, mängulisi ja loomingulisi inimesi. 

Ning loodan, et midagi jääb külge. 

Mulle meeldib olla peol ja kuulata, kuidas sõbrad kitarri mängivad. Keegi põristab veel trummi kaasa, rahvas laulab, repertuaaris on “Juulikuu lumi”, “Kaks tüdrukut” ja “Ojalaul”, ühesõnaga klassika. Kui akustilise muusika osa on möödas, tantsime Prodigy järgi, tõstame sünnipäevalast 35 korda tooliga õhku, teeme hundirattaid, peapealseise ja muud vajalikku.

Mulle meeldib seista peojärgsel hommikul täiesti alasti saunamaja ees, lumehanged ümber, keha auramas, kuulata linde laulmas, ning siis tagasi sauna suunduda, kus sõbrad leilivette ka paar piiska kaseessentsi lisavad.

Vahel on kohe eriti mõnus elada. 

Novelliraamatu kirjutamine on nagu elu koleda naisega

Mul on vaba päev. Päike paistab, linnud laulavad, kevad on lähedal. Aga ma olen võtnud vabad päevad, et oma uue raamatuga tegeleda. Õue minna ei tohi, kõiksugu kiusatusi ennast tööst kõrvale hoida tuleb vältida. Seega tõusen, tõmban kardinad ette ja istun laua taha, oma koledate juttude juurde.

Täpselt nagu keegi, kes elab ilustandarditele mittevastava partneriga. Ta käib ringi, näeb enda ümber nii palju ilusaid inimesi, aga tuleb ikkagi koju ja suudleb oma naist, kelle ninaalust katab õrn vunts ja põskesid mõõdukas akne. 

Sest ta armastab seda naist. 

Ja mina armastan oma jõledat raamatut. 


Take that, päike.

Bussipeatuse pidu

Reede õhtu. Ootan bussipeatuses bussi, et rongijaama sõita. Peatusse jõuab vanem härra, kes lõhnab tugevalt etanooli järele. Ta istub klaasseinte vahele pingile, avab Maxima kilekoti ja võtab seal pudeli salapärase läbipaistva vedelikuga, mis lõhnab umbes samamoodi nagu mees ise, küll mitu korda kangemalt. Rüübe on aga vist mehele pisut liiast, sest ta nägu tõmbub pärast sõõmu võtmist kipra ja kohe otsib ta kilekotist pooleteiseliitrise Vichy marjamaitselise vee, millest ruttu sõõmu peale ammutab. Inimesed seisavad mehe ümber peatuses. Mõni vaatab halvakspaneva näoga. Mehel on täiesti pohhui. 

Aga äkki ootas ta sõpra? Ega nende kohtadega ole alati priisata. Kui mõned meist kogunevad reede õhtul kellegi juurde majapeole või väiksemale seltskondlikule istumisele, siis ehk ootas see härrasmees just seal peatuses oma seltskonda, kellega nädalavahetust tähistama asuda? Ta oli lihtsalt kõige varem kohal. 

Täiega nõme on esimesena jõuda. 

Rubriigist "Reklaamiagentuuri randoomsused"

Istud tööd tehes oma laua taga, sulle läheneb teise agentuuri loovjuht ja palub endaga kaasa tulla. 

Kuklamodelliks. 

#emamupeaonkuulus