Kellegi vanaema suri ära. Mina ja mingid inimesed (keda mul unes tuvastada ei õnnestunud) matsime ta nagu kord ja kohus surnuaeda, aga vanaema hakkas meil kõigil kordamööda kummitamas käima. Keegi seltskonnast teadis, et see on tingitud asjaolust, et surnu nõuab endaga kirstu ohvrit: ühte pead. Tükk aega vaidlesime isekeskis, kes siis selle üsna ebameeldiva ülesande enda peale võtab ja surnu jaoks kelleltki elavalt pea eemaldab. Lõpuks tegi keegi meist selle ära: tappis ühe mehe ja koos viisime selle maharaiutud pea saladusliku vanaema hauda, vanaema enda pea kõrvale. Kaevasime haua jälle kinni ja läksime oma teed.
Vanaema ei lõpetanud aga kummitamist. No tere, tali ... Me ju olime inimese tapnud ja puha. Järgmisel hetkel olime kambakesi kusagil aiamaal, kapsapeenardel. Ja siis lõi kellelegi pähe, et too vanaema oli ju suur kapsasõber. Äkki ta mõtles selle pea all hoopis kapsapead?! Noppisingi peenralt ühe kapsa, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna ja rebisin ühe lehe, mille suhu pistsin. Keegi seltskonnast arvas, et sellist kapsast ei tasu ometi surnud vanaemale pakkuda, pea peab kindlasti terve olema. Aga suva, proovisime ikkagi.
Ja toimis! Vanaema lõpetas kummitamise ning elu oli jälle ilus.
Kui see mõrva aspekt muidugi välja arvata.
No comments:
Post a Comment