Kes sind hoiab?

See võib olla parim sõbranna, kes su öösel linnast autoga turvaliselt koju viib. Võõras noormees, kes paneb pinnapeol esikus tule põlema, et sul oleks parem end meikida. Ehk on see töökaaslane, kes käib Londonis komandeeringus ja toob sulle raamatupoest raamatu, öeldes, et tulid talle seal meelde. Või on see ema, kes sõidab pühapäeva hommikul 45 minutit maalt linna, sest soovib sind korrakski näha, enne kui peab paari tunni pärast maal tagasi olema. 

Niisuguseid asju võetakse mõnikord iseenesestmõistetavana. Seda, et need hetked on tegelikult erilised, märkad inimeste tõttu, kes vastupidi käituvad. Meie hulgas ei ela vaid andjad. Maailm on täis võtjaid, kes kätt pikalt ees hoides tunnevad, et elu on neile võlgu. Tihti on need inimesed, kes elavad siiani läbi oma minevikus kogetud valu, ühiskonnas pettunud, kättemaksjad. Just nende taustal tõusevadki esile hoolijad, kes aitavad isegi siis, kui neist võiks vastupidist oodata. Olgu, see on kena, kui kusagil komme jagatakse ja sõbranna täitsa omaalgatuslikult ühe sullegi võtab. Aga siis on veel näiteks su ammuse eksi uus naine, kellega peol kokku satud ja kes hoiab lahkelt kõiki sinu asju, kui lisakäsi vajad. Naiste vahel esineb ikka rivaalitsemist, aga töö juures näen iga päev naisi, kes teevad sookaaslastele komplimente, annavad ära oma viimase šokolaadiruudu või pesevad koosolekule kiirustava kolleegi nõud. 

Meil kõigil tuleb iga päev ette raskusi, millega peame rinda pistma. Suur osa nendest raskustest on universaalsed. Sa pole ainus, kellel kaob ära lemmikkõrvarõngas või kelle näo klient täis sõimab. Aga kui me üksteist inimkonnana toetame, on natuke kergem. Alustades väikestest asjadest. 

Ma loodan, et märkad inimesi, kes sind hoiavad - ja et vastad samaga. 

Publikult autorile

Eile toimus kirjandustänava festival. Minu ülesandeks oli rahvale "Blondiine armastavat meest" tutvustada ja selle raamatu telgitaguseid avada. Seda ma tegingi. Rääkisin, kuidas minu elus oli raske aeg, ja tänav täitus üha uute inimestega, kes tahtsid millegipärast seda kuulda. Kui pilgu üle inimeste lasin, nägin mõistvaid nägusid, noogutavaid, mõtlikke ja mõistvaid nägusid, mida tuli aina juurde. Naised ja mehed, noored ja vanad, omad ja võõrad.

Aga siis oli veel see proua. 

Proua, kes oli algusest peale kohal olnud ja lausa istet võtnud. Ühel hetkel küsis minu intervjueerija Jaan, kas kellelgi on küsimusi - see proua palus mikrofoni enda kätte. Ta oli kindlasti üle 70. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga ta rääkis umbes nii: "Teate, tütarlaps. Te olete veel noor. Teil on kogu elu alles ees. Tuleb veel mitmeid suhteid ja ka lahkuminekuid, aga elu eesmärk ongi kogeda nii rõõmu kui valu. See teeb meid kõiki ainult rikkamaks. Ma isiklikult soovin ainult, et te selle kõik kirja paneksite." 

Nõustusin täielikult. Neelasin säärasest toetusaktsioonist tekkinud klombi vaikselt alla ja nõustusin. Ning see ongi luule jõud - kõiki ühendav ja kaastundlik universaalne jõud. Eile nägin, et see jõud on pealegi veel kahepoolne, sest sama palju, kui luule pakub tuge lugejatele, võib autor saada otsest toetust oma publikult, justkui tänuks oma üleelamiste eest. 

See oli ilus äratundmine.

Kuidas saad aru, et oled ühest laulust sõltuvuses

Näiteks avastades, et kaheksast avatud brauseriaknast kolmes on Youtube, millest igaühte on trükitud sinu praegune lemmiklaul. 

#Dynasty

Kui luuletaja kord aastas kluppi satub

Kuigi oled end juba nädal aega kluppi minekuks mentaalselt ette valmistanud, jõuab laupäev ootamatult kiiresti kätte ja avastad hommikul, et sul pole midagi selga panna. Viimasest klubikülastusest on liiga kaua aega möödas ja ega sa ei teagi enam täpselt, millised suunad klubimoes parajasti liiguvad. Igatahes tuleb ilmselt poodi minna, sest kõik su paremad seelikud ulatuvad vähemalt põlvedeni ja tunduvad Club Teatri sensuaalset atmosfääri arvestades liialt konservatiivsed. Klubides on vist üldine norm end paljastada pisut rohkem kui iga päev tööl käies – see on arusaam, mida kinnitab varasemate ürituste galeriide (ja sinna jäädvustatud poolalasti näitsikute) vaatamine.

Kaubanduskeskuses näed kõigepealt megailusaid kõrge värvliga seelikuid, mida oleks hea näiteks nabapluusiga kanda. Aga need ulatuvad jälle vähemalt põlvedeni. Proovid ühte ja see on nii ilus, et ei saa seda ostmata jätta. Hea näiteks tööle selga panna. Kurat, aga sa pidid hoopis klubiasju vaatama. Okei-okei, proovid keskenduda. Näed ühte miniseelikut, mis tundub vähemalt oma napi pikkuse tõttu sobivat. Kahtled, mis suurust valida, aga jääd oma harjumuspärase rõivanumbri juurde ja proovikabiini tuleb sinuga kaasa number 34 suuruses seelik.

See on väike. Selliste liibuvate seelikute ja pükste puhul tuleb hästi esile üks su keha põhianomaaliaid: väike vöökoht ja suur tagumik. Viimast ei mahuta sa number 34 seelikusse kohe kuidagi ära, lukk läheb küll kinni, kuid su alakeha meenutab kilesse kinni jäänud sardelli. Raske südamega proovid suuremat numbrit, milleks on 36. Sellesse mahub su ahter kenasti ära, aga seelikuvärvli ja su vöökoha vahele jääb kõvasti tühja ruumi. Seelik rändab tagasi stangele.

Sündmuste pöördest häirituna otsustad hoopis pluuse vaadata. Neid on lihtsam osta. Leiad ühe musta pikkade varrukate ja laia kaelusega isendi, mis sulle meeldib. Õigupoolest on sul juba sama tegumoega pluus, aga kirju. Nii lahkud lõpuks võidukalt poest, kotis kaks kehakatet, millest kumbki pole see, mille järele tegelikult tulid.

No olgu. Nimekirjas on ka võrksukad. Sa pole neid kunagi kandnud, aga huvitav oleks ju proovida. Mitte just kogenud šoppajana ei ole sul aimugi, kus (ja kas) võiks antud kaubanduskeskuses asuda Sokisahtel, seega suundud lootusrikkalt Prismasse, lootes sealt võrksukki leida. Kujutad ette, ongi.

Õhtuks jõuab sõbranna sinu juurde ja järgneb kohustuslik klubieelne programm: mõni soojendusjook, peomuusika, potentsiaalsete outfit’ide komplekteerimine ja igihaljas dilemma, kas riskeerida ja lisada kergelt joobununa ripsmetušile lainerijoon või mitte. Julgete päralt olevat maailm, seega riskid ning jääd tulemusega rahule. 

Kaua ei viitsi kodus passida, kluppi tasub minna aga alles pärast südaööd. Seega naudid sõbrannaga õhtut ühes vanalinna baaris, seltsiks tuttav linna sattunud härrasmees.

Üle pika aja kannad kontsakingi. Mis on samuti veidi riskantne ettevõtmine, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui oled 1,75 meetrit pikk ja paned jalga kasvõi 8-sentimeetrised kontsad, oled juba pikem kui 1,80 meetrit, mis pole väga hea, arvestades, et lõviosa klubis olevaid mehi jääb oma pikkuselt just sinnakanti. Kontsade kandmise negatiivne füüsiline aspekt on muidugi seotud valuga, aga oled valinud oma mugavaimad kontsakingad ning sulle tundub, et teatud määral aitab tarbitud alkohol valu tuimestada. Pealegi on pidu alles alanud ja valu sa ei tunne. Veel.

Nagu arvatud, tunned end lühemate kaastantsijate vahel tõelise kükloobina, aga sellele vaatamata on mehed äärmiselt huvitatud lähikontaktist sinu ja su kaaslannaga. Mingil hetkel on su sõbranna ümber kolm meeskodanikku, kellest üks sirutab tema poole käsi nagu jünger Jeesuse poole, teine püüab end talle võimalikult lähedale litsuda ja kolmas saadab meelaid pilke. Siis tuleb turvamees, kes võtab sinu ja su sõbranna oma tätoveeritud tiiva alla ja transpordib teid läbi rahvamassi mujale. Tema valvsa pilgu all saad sõbrannaga hommikuni muretult tantsida, sest turva põhimõtteliselt tõstab eemale iga ülemäära agara mehe, kes aga jälle, siht silme ees, teie poole tüürib.

Tom Collinsid maitsevad hästi, puuris tantsivad naised meenutavad Victoria’s Secreti modelle ning muusika on kogu aeg nii hea, et raske on tantsuplatsilt lahkuda. Mingil hetkel tuleb siiski teha istumispause, sest valu, mida alguses ei olnud, on kohal, ja tulnud, et jääda. Viimaks muutub see nii tugevaks, et otsustate klubist lahkuda. Aeg ka juba sealmaal.

Kui oled kella poole nelja ajal taksoga koju jõudnud, koperdad kuidagi kodutrepist üles. Võtad esimese asjana kingad jalast ja mõtled, kuidas nii ilusad asjad saavad nii palju haiget teha. Mõtled, et see oleks hea luuletuseidee. Kiusatusele allumata heidad siiski sõbranna kõrvale magama, jalad tuimad, bass kõrvades tümpsumas.