Publikult autorile

Eile toimus kirjandustänava festival. Minu ülesandeks oli rahvale "Blondiine armastavat meest" tutvustada ja selle raamatu telgitaguseid avada. Seda ma tegingi. Rääkisin, kuidas minu elus oli raske aeg, ja tänav täitus üha uute inimestega, kes tahtsid millegipärast seda kuulda. Kui pilgu üle inimeste lasin, nägin mõistvaid nägusid, noogutavaid, mõtlikke ja mõistvaid nägusid, mida tuli aina juurde. Naised ja mehed, noored ja vanad, omad ja võõrad.

Aga siis oli veel see proua. 

Proua, kes oli algusest peale kohal olnud ja lausa istet võtnud. Ühel hetkel küsis minu intervjueerija Jaan, kas kellelgi on küsimusi - see proua palus mikrofoni enda kätte. Ta oli kindlasti üle 70. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga ta rääkis umbes nii: "Teate, tütarlaps. Te olete veel noor. Teil on kogu elu alles ees. Tuleb veel mitmeid suhteid ja ka lahkuminekuid, aga elu eesmärk ongi kogeda nii rõõmu kui valu. See teeb meid kõiki ainult rikkamaks. Ma isiklikult soovin ainult, et te selle kõik kirja paneksite." 

Nõustusin täielikult. Neelasin säärasest toetusaktsioonist tekkinud klombi vaikselt alla ja nõustusin. Ning see ongi luule jõud - kõiki ühendav ja kaastundlik universaalne jõud. Eile nägin, et see jõud on pealegi veel kahepoolne, sest sama palju, kui luule pakub tuge lugejatele, võib autor saada otsest toetust oma publikult, justkui tänuks oma üleelamiste eest. 

See oli ilus äratundmine.