Kes sind hoiab?

See võib olla parim sõbranna, kes su öösel linnast autoga turvaliselt koju viib. Võõras noormees, kes paneb pinnapeol esikus tule põlema, et sul oleks parem end meikida. Ehk on see töökaaslane, kes käib Londonis komandeeringus ja toob sulle raamatupoest raamatu, öeldes, et tulid talle seal meelde. Või on see ema, kes sõidab pühapäeva hommikul 45 minutit maalt linna, sest soovib sind korrakski näha, enne kui peab paari tunni pärast maal tagasi olema. 

Niisuguseid asju võetakse mõnikord iseenesestmõistetavana. Seda, et need hetked on tegelikult erilised, märkad inimeste tõttu, kes vastupidi käituvad. Meie hulgas ei ela vaid andjad. Maailm on täis võtjaid, kes kätt pikalt ees hoides tunnevad, et elu on neile võlgu. Tihti on need inimesed, kes elavad siiani läbi oma minevikus kogetud valu, ühiskonnas pettunud, kättemaksjad. Just nende taustal tõusevadki esile hoolijad, kes aitavad isegi siis, kui neist võiks vastupidist oodata. Olgu, see on kena, kui kusagil komme jagatakse ja sõbranna täitsa omaalgatuslikult ühe sullegi võtab. Aga siis on veel näiteks su ammuse eksi uus naine, kellega peol kokku satud ja kes hoiab lahkelt kõiki sinu asju, kui lisakäsi vajad. Naiste vahel esineb ikka rivaalitsemist, aga töö juures näen iga päev naisi, kes teevad sookaaslastele komplimente, annavad ära oma viimase šokolaadiruudu või pesevad koosolekule kiirustava kolleegi nõud. 

Meil kõigil tuleb iga päev ette raskusi, millega peame rinda pistma. Suur osa nendest raskustest on universaalsed. Sa pole ainus, kellel kaob ära lemmikkõrvarõngas või kelle näo klient täis sõimab. Aga kui me üksteist inimkonnana toetame, on natuke kergem. Alustades väikestest asjadest. 

Ma loodan, et märkad inimesi, kes sind hoiavad - ja et vastad samaga.